Kui politseijaoskonda tuuakse jõuluõhtul mehike, kes kaubanduskeskuses naisi ja lapsi tülitas, siis võivad sellel olla ootamatud tagajärjed. Areeni jõulujutu kirjutas Olavi Ruitlane.

„Mis järgmiseks?“ küsis vanemkomissar Pilvik ja sügas säärt. Neetud psoriaas, suve lõpuks sai ta selle juba enam-vähem kontrolli alla, aga nüüd, detsembri eelviimase nädala alguses ketendasid jalad ja käsivarred jälle kohutavalt. Ja sügelesid. Ja nii iga viimane kui aastalõpp seitse aastat järjest.

„Mingi psühhoosis vend. Või ei tea. Tülitas kaubanduskeskuses naisterahvaid, tikkus nende lastega mängima,“ ütles inspektor Pärn ja lisas: „Täiesti plank, ei ühtegi dokumenti, ei sentigi raha taskus!“

Pilvik ohkas. Miks küll? Ta ei olnud enam aastaid reapolitseinik, ta oli ennast patrullist siia puhtasse kabinetti üles töötanud, kohvimasina ja võileivataldriku juurde, ja ikka ronis see saast alt poriselt tänavalt järjekindlalt tema juurde üles.

„Miks te teda psühhi ei viinud?“ torises Pilvik. „Ma pole mingi kuradi hulluarst!“

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: