Olematute jumalate jõud

Ehk saabub kunagi aeg, mil Afganistanis ei jagata välismaalastele enam kuulikindlaid veste, loodab vägivaldset riiki külastanud Katrin Saks.

New York Timesi bestselleris “­Three Cups of Tea” kirjutab David Oliver Relin ameeriklasest Greg Mortensonist, Montanast pärit mägironijast, kes loobub tippude vallutamisest ja hakkab pidama terrorismivastast võitlust Pakistanis ja Afganistanis. Tema sõjarelvaks on haridus, rajades koole väikestele poistele ja ka tüdrukutele sellistesse kõrvalistesse paikadesse mägedes, kus on ka Talibani sünnipaik. Mortenson on oma tegevusega mõjutanud kümnete tuhandete laste tulevikku ja võitnud rohkem südameid kui mis tahes Ameerika propaganda regioonis, militaartegevusest rääkimata.

Täna, seitse aastat pärast Talibani võimu kukutamist, räägitakse ka ­Kabulis riiklikest edusammudest, näiteks hariduse ja tervishoiu valdkonnas, aga samas tunnistavad kõik eurooplased, kellega Euroopa Parlamendi delegatsiooni visiidi ajal kohtume, et stabiilsust pole saavutatud, asi on viimasel ajal pigem hullemaks läinud ja president Karzai ei kontrolli ulatus­likku osa Afganistani territooriumist. Viga tehti sellega, et liialt loodeti relvadele.

Afgani­stani sõda aga pole ainult ­lahingutega võimalik võita. Rohkem oleks tulnud aidata ehitada riiki ja luua kohalikele alternatiivi sõjapidamisele. ­Praegu võib juhtuda, et kohtunikul või politseinikul, kes teenib 50–70 dollarit kuus ja pere ülalpidamisega toime ei tule, polegi muid võimalusi kui Talibani teenistusse minna, kus pakutakse kaks-kolm korda suuremat tasu.

Külastasin seda karmi maad maikuus suurima seni toimunud Euroopa Liidu missiooni raames, millest pidi alul osa võtma peagu kolmkümmend inimest. Olles veendunud, et tegu on siiski äärmiselt hea märklauaga kohalikele äärmuslastele, suudeti delegatsiooni koosseis viia mõneteistkümneni. Delegatsiooni töö muutis keerukamaks ka see, et planeeritud olid väljasõidud provintsidesse, et tutvuda Euroopa Liidu abiprojektidega. Grupp, kuhu mina kuulusin, sõitis B?m??ni, mis asub maa keskosas. Kabulist on sinna vaid 160 km, aga sõit Vene helikopteriga kestis kokku – mitte just linnuteed pidi – poolteist tundi. USA firma poolt ­Afganistani palgatud Krasnojarski päritolu piloodid julgustavad tavatuid reisijaid. Neil on selles piirkonnas pikaajaline kogemus ja eks nemad juba teavad, kuidas ohtu vältides sihtpunktini jõuda. (Olgugi et vaid nädal varem olla küll üks helikopter alla tulistatud.)

Aga kui ma esialgu ei saa pilku piloodikabiini kõrval istuvatelt, filmikangelasi meenutavatelt hambuni relvastatud turvameestelt, siis peagi haarab täielikult aknast avanev vaade mägedele. See on nii uhke, et isegi teise ilma minek ei tundu enam nii kole.

Maandume B?m??ni provintsi keskuses, paari kilomeetri kõrgusel mägedes, kilomeetri-pooleteise laiuses kitsas orus liivakarva küngaste vahel, mida raamivad lumised mäeharjad. Ühtlaselt tolmukarva orus õitsevad virsikud ja pisikestel põllulappidel panevad inimesed kartuleid. Afganistani mõttes on see rahulik piirkond, kus erinevalt Kabulist lubatakse meid suisa linnakese “peatänaval” veidi jalutada. Kahel pool teed on mõned kasina sisustusega müügikohad pretensioonikate siltidega, nagu supermarket, ja tolmused suveniiripoed, mis pole ammu turiste näinud. Selles maailma ühes kõige vaesemas riigis pole palju ostjaid ega müüjaid, elatakse peost suhu, sellest vähesest, mida põllulapp annab.

B?m??n on üks tosinast provintsist, kus oopium pole põhiline sissetuleku allikas nii nagu mujal, kus läinud aastal saadi rekordiline saak. Selle asemel kasvatatakse kartulit, nisu ning aprikoose. Külastame ka seemnekeskust, kus katsetatakse ja paljun datakse piirkonna jaoks sobilikke põllukultuure. See tundub üks asjalikumaid Euroopa Liidu abiprojekte, sest aitab reaalselt inimestel enda toimetulekut kindlustada. Tõsi, see, mida kasvatatakse, tuleb ka ise ära süüa, sest tee, mida mööda kaup näiteks Kabuli vedada, on lõhutud.

Abirahaga on ehitatud küll tuhandeid kilomeetreid Afganistani ringteed, aga seda lõiku rajada lubanud itaallased pole eriti kaugele jõudnud. Nagu kinnitab meile provintsi kuberner mrs Sarabi, ei suudeta praegu ka kohapeal midagi põllumajandussaadustest toota. Ja nii näiteks pakutaksegi meile hommikul hotellis kohaliku virsikumoosi asemel viigimarjamoosi, mille purkidelt leian kirja “Made in Sweden”.

Indias ja Pakistanis hariduse saanud kuberner on aga nähtus omaette – ainuke naine selles ametis kogu riigis! Kui ta kolm aastat tagasi provintsi saabus, seisid naised teede ääres ja aplodeerisid. Kuigi uhkusega räägitakse sellest, et praegu on 6,5 miljonist koolis käivast lapsest 1,5 miljonit tüdrukud ja peaaegu kolmandik parlamendisaadikutest naised, on naiste olukord endiselt äärmiselt vilets.

Afgaani päritolu kirjaniku Khaled Hosseini eelmisel aastal inglise keeles ilmunud romaan “The Thousand ­Splendid Suns”, mis on pühendatud afgaani naistele, kirjeldab kahe naise saatuse kaudu nende masendavat olukorda viimastel aastakümnetel. Kirjeldab jõhkrat vägivalda. Ja kuigi nüüd on võim ja paljud seadusedki uued, pole naiste olukord suurt paranenud. Loen õudusega inimõigustega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonide raporteid ja saan aru, et tegelik elu on ilukirjandusest veel karmim – sajad tuhanded naised kannatavad Afganistanis oma abikaasade, isade, vendade ja tugevama õigusele tugineva vägivalla tõttu. Nende keskmine eluiga on neljakümne aasta ringis. Seda enam hinnatavad, aga ka sümboolse tähendusega on mrs Sarabi saavutused.

Ta räägib sellest, kuidas unistab ajast, kui turistid B?m??ni tagasi pöörduvad. Esimene märk sellest on äsja avatud ­hotell, mille nimi Silk Road peab meenutama ­kunagi orgu läbinud kuulsat siiditeed. Tõsi küll, praegu on teelised enamasti rahvusvaheliste abiorganisatsioonide palgalised, kellel turismiks suurt aega pole. Elamuse saab kätte aga juba hotellitoa aknast, kust avaneb vaade Buddha kujudele, õigemini küll nendele kohtadele, kus kaks hiigelsuurt kuju enne seda seisid, kui Taliban need õhku lasi. Ja kuigi mõte selle teo brutaalsusest ei anna rahu kogu sealviibimise aja, tuleb tunnistada, et see paik kuulub vaatamisväärsuste hulka ka ilma nende kujudeta. Need kujud tekkivad seal sinu peas ja see atmosfäär on lummav. Nii nagu ka pilt orust ja mägedest teisel pool, kui ronida mõõda kitsaid käike kujude kohale koobastesse.

Afganistan on osake imelisest Kesk-­Aasiast, kust leiab mäed, templid, spirituaal­suse, siiditee ja eksootilise kultuurisegu, millesarnast annab otsida. See ei ole paik, kuhu turist täna oma jala maha paneb – ehk sellepärast eemaldas ka kuulus Lonely Planet Afganistani oma Kesk-­Aasia kataloogist, et sellele uhkele, kuid varemetes riigile eraldi reisijuht moodustada. Et jumala pärast keegi Afganistani rahulike keskaasiaslastega samasse patta ei paneks.

Tunnistan, et Khaled Hosseini raamatust selle vaate kirjeldust lugedes tekkis mul reisiunistus, mida ma ei uskunud kunagi teoks saavat. Ja ma ei pidanud pettuma. Kuuldavasti on Buddha mäe sisemusest leitud veel kolmaski, veel suurem Buddha. Jääb üle vaid loota, et kunagi saabub siiski aeg, kus Afganistanis ei jagata enam tulijatele kuulikindlaid veste ja turismi kohta võiks öelda “majandusharu”.

Lah kudes kuulsin, et rahvusvahelised fondid on alustanud väiksema, 39 meetri kõrguse Buddha taastamist (on kogunud kokku tükid ja püstitanud tellingud). Tabasin end irooniliselt mõttelt: sellelt, kuidas olematud kujud sümboliseerivad tegelikult veelgi paremini inimese suurust, aga ka tema viletsust.