Jah, olen minagi paari hea sõbraga unistanud ja mõtisklenud rongireisist Tallinnast Vladivostokki, põgusa vahepeatusega Moskvas. Sestap lugesin mõõduka kadeduse ja siiski suure huviga Remsu reisikirja (mis illustreeritud Tiit Pruuli fotodega) samal marsruudil kulgemisest. Vene elust ja olust, milleks säärane reis palju ainest peaks andma, leidub viimasel ajal neetult vähe head lugemist (vahest mõned särtsakad blogid). 

Kurvastusega avastasin, et ega ma oma küsimustele sellest raamatust vastust ei leidnud. Teisalt, mõtlen nüüd, ega see polegi minusugustele, kes ehk keskmisest sagedamini Venemaale eksivad. See raamat on pigem mosaiik Remsu mälestustest, mis talle, omal ajal Vene avarustel palju liikunud inimesele, mõnest kohast läbi sõites või teisal peatudes meelde tulid. Rahulikud, järsemate kurvide ja teravamate nurkadeta jutustused. Ehk aitavad need me noortel (just nimelt noortel, kel, nagu olen viimasel ajal üha avastanud, pole idanaabri asjus üldse mingit tunnetust) Venemaa vastu säärasel ettevaatlikul moel isu tekitada. Äkki võtavad pärast lugemist sinnakanti reisigi ette. Ses mõttes on Remsu jutud ju vägagi asjakohased. Vähe põhjalikuma huviga Venemaa fännidel soovitan jälgida sealse disaineri ja reisimehe Artemi Lebedevi võrguväljaannet või EPLi Moskva korrespondendi Jaanus Piirsalu blogi.

Raul Ranne