Olev Subbi – eesti kunsti päikesepoiss
Olev Subbi on üks väheseid tänapäeva eesti kunstnikke, kelle pilte juba lapsepõlvest mäletan. Tema päikselised maastikud aktidega justkui ei kuulunud tollesse halli maailma, milles me seitsmekümnendail elasime. Need täiuslikena näivad, unistuste naised ei sobinud sugugi kokku nõukoguliku naisideaaliga. Need erootilised alasti kehad olid vähimagi veata, nii veatud, et mõjusid lummavalt ebamaistena. Seetõttu imetleti neid siis ja imetletakse ka nüüd.
Subbis ja tema ümber peab kõik olema täiuslik või vähemasti ideaalilähedane. Miski ei tohi silma riivata. Subbi kannab alati korralikku pintsakut ja mõnepäevane habe on tema puhul välistatud. Tema ateljee Liivalaia tänaval on piinlikult korras, miski ei paikne siin juhuslikult. Ateljee seinu ehivad kunstniku enda tööd, hoolikalt valitud ja oma kohale sobitatud. Veiniriiul nurgas kannab pudeleid, mida vaadates võib vaid kadedust tunda.
Kaheksakümneseks saav Subbi on rühikas ja näeb vähemasti kümme aastat noorem välja. Ta käib endiselt tennist mängimas, nii nagu ta on seda teinud juba üle 60 aasta. “Metsajooks on ka tore, aga palli järele on huvitavam joosta,” ütleb Subbi. Ja tsiteerib üht kuulsat fraasi: “Tennis on kuningate mäng ja mängude kuningas.” Soov sõnastamatu ideaali poole liikuda saadab Subbit nii kunstis kui ka elus.
OMA ELU KOHTA on Subbi olnud alati napisõnaline, mõne aasta eest ilmunud mahukas monograafias on kunstniku elukümnendid kokku võetud vaid mõnerealisse lõiku. Parafraseerides Subbit ennast – ärgem rääkigem minu elust, rääkigem minu piltidest. Ja tähelepanelik vaataja leiab Subbi maalidest ka tema enda loo. “Minu loomingus on väga palju lapsepõlvemälestusi, mis tulevad fragmentidena, neil puudub literatuurne süžee, nad võivad olla kusagil pildi nurgas,” on Subbi ka ise sellele vihjanud.
Et temast tuleb kunstnik, see sai Subbile selgeks 14–15aastasena. “Pärast pole enam kahtlusi ega küsimusi olnud – võin öelda, ma ei valinud elukutset, elukutse valis minu.” Subbi möönab, et neil pole perekonnas varem kunstnikke olnud. Kunstnik oli küll sõjaväelasest isa sõber Ernst Hallop, aga et see oleks teda otseselt mõjutanud, seda Subbi eitab. Kuigi Hallopi pilte oli neil kodus ja Hallop on teda vanaisa põlve peal maalinud.
Subbi on ka alati eitanud konkreetsete eeskujude olemasolu. Kui kellelgi üldse oli mõju Subbi valikute langetamisele, siis oli see tema esimene õpetaja kunstnik Nigul Espe. Nähes 15aastase Subbi esimesi õlipilte, ütles Espe: “Läbi aegade on pessimistlikku kunsti peetud peeneks ja optimistlikku labaseks, aga sinul, Subbi, on võimalik teha optimistlikku kunsti. Kasuta see võimalus ära!” Need sõnad jäid Subbile eluks ajaks meelde. “Espe oli erakordselt terava pilguga ja nägi mu tuleviku minu esimeste õlipiltide pealt ära. Tõesti on maalikunsti päikselisem pool olnud mulle alati lähem.”
Subbi on püüdnud päikseliselt ka elada. Head mäletada on talle omane. Ja kui juttu tuleb tema küüditamisest 1949. aastal, siis erinevalt paljudest ei hakka ta kurtma. “Ma ei arva, et mu elu oleks olnud raske või karm, sellepärast et päris tõelist nälga ja päris tõelist ohtu oma elule ma Siberis ei kohanud. Ma olin asumisel, mitte laagris. See Siberi aeg, arvestades minu vanust, ma olin siis 19–27, see oli mõnevõrra seiklus, väga ilusas looduses karmi talve ja sooja suvega koos siberlastega tööd tehes. See ei olnud ainult negatiivne, ma elasin oma elu seal.”
Otsest, õigemini liiga lihtsalt hoomatavat sidet eraelu ja loomingu vahel on Subbi aga teadlikult vältinud. Tema kuulsatel aktidelgi, mida ju tahaks siduda mõne reaalse kaunitariga kunstniku elus, on Subbi jaoks sümboli väärtus, mida ei tohi koormata kindlale inimesele kuuluvate detailidega. Nii on peaaegu kogu Subbi looming üldistav või kui soovite – abstraktne.
“VAHEL TUNDUB MULLE, et olen terve elu maalinud vaid ühte pilti,” on Subbi öelnud. Tema pilte vaadates tekib tõesti tunne, nagu vaataks ringi ühel ja samal südasuvisel aasal, ja need maalid on vaid eri pilgud sel aasal, ühed neist tabavad lähedasi asju, teised on suunatud kaugustesse. Rääkimata pildist pilti korduvatest esemetest, mis veelgi kinnitavad seda Subbi ühe-pildi-maalimise-tunnet.
“Ma kasutan oma piltidel ideaalmaailma tükke. Neid kokku pannes võiks saada väga ilusa maailma, kus me aga kahjuks keegi ei saa elada,” on Subbi kunagi pihtinud. Aga õnnemaastikud ongi seepärast õnnemaastikud, et neid pole olemas. Samas Subbi eitab, et loob pildil inimesele lihtsalt ilusat ümbrust. “Püüan luua talle väärilisi eksistentsitingimusi.”
Aeg Subbi maalides on peatunud. Pilt, mis on maalitud eile, võib sama hästi olla maalitud ka juba aastakümneid tagasi. Ja vastupidi. Vaadakem kas või maale “Tüdruk avatud akna all” (1977) ja “Väike lendav rõdu” (1998). Pikk ajavahe nende maalimise vahel on kaotanud igasuguse tähtsuse – nad on ajatud. “Subbi tegeleb väärtustega, mis asuvad ajavoolust väljaspool,” on selle sõnastanud Subbi sõber kunstnik Enn Põldroos.
“Kui ma alustasin, oskasin ma palju vähem, kuid ettekäänded pildi tegemiseks olid palju paremad,” ütles Subbi mõne aasta eest usutluses Eero Epnerile. Sellest elutargast tõdemusest kumab ka annus enesekriitikat. Vähemasti mulle tundub see nii. Sest pärast niisuguse suurepärase maali kui “Lamav akt maastiku taustal” (1968) loomist võis veel paremate ettekäänete leidmine järgmiste piltide tegemiseks muutuda üha raskemaks.
Subbi andis sellega küll ühe võtme oma loomingu mõistmiseks, paraku ei ole seda võtit sugugi kerge lukuavasse sobitada. Adamson-Ericu maalide kohta ütles Subbi kord, et “pidin ikkagi enne lõpetama instituudi ja veel tükk aega ise pilte tegema, enne kui hakkasin aru saama, kui head need on”. Sedasama võib öelda ka Subbi piltide kohta. Nende headusest arusaamine võtab aega.
Tunnistan, et ma ei oska Subbi maalidest rohkem suurt midagi kirjutada. See oleks nagu rusikatega vehklemine pärast kaklust, kui kasutada kunstniku enda sõnu.
Kord ütles Subbi Johannes Greenbergi maali “Kolmekesi” kohta, et “sellest pildist ei oska rääkida, sest seda ei kõlba ümber jutustada”. Tõepoolest, kuidas jutustada ümber ilu? Võib vaid öelda: Subbi pildid on ilusad väga paljude jaoks. Subbi õnnemaastikud aktidega ei ole vanamoodsad ega moodsad, sest ilu on ajatu. Nii nagu on ajatud Milose Veenus või Auguste Renoiri maalitud aktid. Nad on ilusad ja kõik. Ilu ei vaja pikemat seletamist ega põhjendamist.
PS Olev Subbi maale saab 1. aprillini näha Enn Kunila kollektsiooni näitusel Tallinna Kunstihoones.
Olev Subbi
■ Sündinud 7. märtsil 1930 Tartus.
■ Keskhariduse omandas Tartu 1. keskkoolis.
■ 1948. aastal alustas Tallinnas kunstiõpinguid, kuid pool aastat hiljem küüditati Siberisse.
■ Aastatel 1957–1962 viis katkenud kunstiõpingud ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis lõpule.
■ 1978 sai Kristjan Raua nimelise aastapreemia.
■ 1995 Konrad Mäe nimelise medali.
■ Elab vabakutselise kunstnikuna Tallinnas.
Olev Subbi on öelnud:
■ Vanasti ütles kunstnik kuningale sina, nüüd aga väriseb ajakirjaniku ees.
■ Ma ei ole päris kindel, kas pilte on tarvis. Igal juhul ei valmista mõte kunsti tarbetusest mulle erilist piina, sest kunsti siht on väljaspool tarbimist.
■ Ka kõige natuuritruum pilt peab säilitama mingi tinglikkuse. See, et juustu sisse pildi peal tulevad ussid, pole üldse ideaal. Parem on, kui vaataja ei unusta ära, et see on maalitud pilt.
■ Paljud tippintellektuaalid on Vabadussõja võidusamba kohta öelnud, et sellises ilusas põhjamaises linnas võiks olla hoopis mingi abstraktne vabaduse sümbol. Mina ütlen, et Tallinn ei ole see koht, kus see peaks olema. Meil on asi lihtne, kas on vabadus või on okupatsioon. Meil abstraktset vabadust ei ole.
■ Kui ma vaatan Klee pilte, siis tihti mul on niisugune tunne, et kui see oleks minu pilt, siis mul oleks tahtmine seda edasi maalida. Aga Mägi pilte ma küll edasi maalida ei taha.
■ Meie ameti üks võludest peitub minu jaoks selles, et see on üks vähestest tänapäeval säilinud elukutsetest, mis nõuab võrdselt kõrgetasemelist tööd nii pealt kui ka kätelt.
