Olgem idaeurooplased, aga saagem rootslasteks!
Baariukse juures ukerdav mees heidab meile ühe, keskmisest ehk pikema pilgu ja lausub siis ühe sõnakese — “Stängt”. “Kinni”, tähendab see rootsi keeles. Baar on kinni. Ja ma saan sel hetkel aru, et ta ei pidanud meid mööda öist Helsingit kakerdavateks idaeurooplasteks ega mööda kõrtse loivavateks soomlasteks, vaid oli üsna veendunud selles, et oleme rootslased, ilmselt soomerootslased.
Noogutame ja kõnnime edasi. Kui oleme kuuldeulatusest väljas, puhkeme laginal naerma. Sest miski ei rõõmusta ju inimese südant enam kui teadmine, et teda peetakse paremaks, kui ta tegelikult on.
On neljapäeva öö Helsingis ja parasjagu on käimas raamatumess, mille peakülaline on Eesti. Olen pärast messiüritusi, vastuvõttu Eesti suursaatkonnas ning õhtut Eesti muusika ja luulega sattunud linna peale koos Asko Künnapiga. Otsustasime koos juba 2007. aastal Göteborgi messi publikut võlunud — aga vahest ka ehmatanud? — ning nüüd Helsingiski Eestit esindava musta kasti kujuga messiboksi loojaga, et vahelduseks aitab. Aitab kirjandusest ja kirjanikest — lähme linna peale ja otsime üles tavalised soomlased. Lõpuks leiame oma maitsele vastava kõrtsi, kus lauldakse karaoket ning mis kubiseb kohalikest, kes lämisevad mõnusat tänavakeelt. Mitte just päris Helsingi keelt, stadin slangi, aga siiski autentset.
Ja istudes kõrtsilaua taga ning meenutades möödunud päeva ja õhtut, ei jäta ometi kirjandus meid rahule. Ikka ja jälle pöördub meie jutt sellele, mis on kogu selle ürituse mõte, kui palju tuleb see kasuks Eesti kirjandusele ja üleüldse, kas Soome on kõige õigem koht suure Eesti kirjanduse invasiooni jaoks.
Sest suurelt on ette võetud küll: soomendatud on 20 raamatut ning 4 messipäeva jooksul väisavad Pasilas asuvat messikeskust ja esinevad mujalgi linnas poolsada kirjanikku. Kohati astuvad nad üles koos Eesti muusikutega, kelle paremik on samuti Helsingis liikvel. Üritusele lisab kaalu presidendi osalemine, samuti tõsiasi, et ka Soome kirjastajad ei ignoreeri lõunanaabritest külalisi. Eesti kirjandust avaldavad kirjastused on pannud Viivi Luige, Indrek Hargla, Ene Mihkelsoni, Olavi Ruitlase ja teiste eesti kirjanike teosed oma messiboksides nähtavale kohale ning on silmanähtavalt uhked selle üle, et just neil on õnnestunud nimetatud autoreid avaldada. Nagu sellest oleks veel vähe, on Eesti musta kasti kõrval laiuv lumivalge Akadeemilise Raamatupoe boks pidanud vajalikuks tõsta Viivi Luige nime eraldi esile — see on pressitud suurte tähtedega messistendi seina sisse. Siiski ei takista see asjaolu Eesti kirjastajate ja ajakirjanikega kohtunud raamatuketi juhatajat Annamari Arrakoski-Engardtit ütlemast, et Luigest ei saa kunagi Soomes bestselleri-autorit. Aga ilmselt polegi sellest midagi: Euroopa kümne suurima raamatupoe hulka kuuluv Akateeminen ei peagi kõige tähtsamaks mitte suurt bestsellerite hulka, vaid tähtis on pakkuda soomlastele võimalikult rikkalikku ilukirjanduse valikut.
Umbes sama taotleb ka mess: tänavu kümnendat aastapäeva tähistanud raamatupidu on üha kasvujärgus ning toob igal aastal Soome lugejateni aina rohkem ja rohkem uusi raamatuid, kirjanikke ja kirjandusüritusi. Sel aastal külastas messi ajalehe Helsingin Sanomat andmetel napilt alla 81 000 inimese ja seda oli natuke rohkem kui möödunud aastal. Ka oma messiboksidega väljas olnud kirjastusi, organisatsioone, agentuure ja raamatupoode (teiste seas arvukalt antikvariaate) oli tänavusel messil rohkem.
Siiski ei jäänud märkamata rõhk kodumaisele kirjandusele. See torkas silma juba messikataloogi lehitsedes: kui vähe oli autoreid, kelle nime ees poleks ilutsenud väike Soome lipukese kujutis! Ja nendegi seast moodustasid valdava osa eestlased, teisel kohal olid üsna loogiliselt rootslased (nii nagu peaaegu kõik Soomes, oli ka mess kakskeelne, pakkudes rohkelt esinemisvõimalusi nii riigi- kui soomerootsi kirjanikele), vaid üksikud külalised olid kaugemalt — Ameerika Ühendriikidest, Iirimaalt, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Põhjamaadest…
Nii et tõesti — kas Eesti kirjandusel tasub minna suurelt kohta, kus peamiselt tegeletakse oma asja ajamisega? Küsimust nii esitades tundub vist tõesti, et ei maksa. Peaks minema kuskile, kus oleme piisavalt eksootilised, et meie vastu huvi tuntaks. Teisalt: kus selline koht küll leiduda võiks? Muidugi oleks eesti kirjanduse laiema märkamise jaoks hädavajalik teha pingutus ja pääseda Frankfurdi raamatumessi külalismaaks (olgu öeldud, et Soomele saab see au osaks 2014. aastal, meist mitu korda väiksem Island tegi aga sama tüki tänavu septembris ära) ning halba ei teeks ka enda jõuline näitamine Londonis. Kuid samas tuleb küsida — milleks tikkuda Pariisi, kui Nuustakul on käimata?
Juba nelja aasta tagune Põhjala suurima, Göteborgi messi kogemus näitas, et tühja koha peale on raske midagi rajada. Rootsi keelde tõlgiti arvukalt eesti raamatuid, kuid laiema tähelepanu, nii meedia- kui publikuhuvi osaliseks said neist nende kirjanike omad, keda seal juba enne tunti. Eelkõige pöörati muidugi tähelepanu Jaan Kaplinskile… Ning messile järgnenud aastatel soikus huvi Eesti kirjanduse vastu sootuks.
Soomes seevastu on huvi alati olemas olnud. Võib küll tunnistada, et “Rehepapp” põhjanaabrite juures ei müü, kuid teisalt on Soomes palju Eesti sõpru ning ka teadmine meie maast ja kultuurist. See on aga alus, mille pinnalt on üsna kerge kutsuda soomlasi lugema ka nende eesti kirjanike teoseid, kellest nad midagi kuulnud pole. Samuti oleks suurema arvu soome keelde tõlgitud eesti kirjanike teoste hulk ning nende müügiedu Soomes garantii teiste riikide kirjastustele.
Seda ei maksa aga alahinnata. Eriti mitte praeguses olukorras, kus maailmakirjanduses jätkuvad pärast Harry Potteri ja “Videviku” aega otsingud uue ja senitundmatu järele. Võib-olla on eestlastel see olemas? Kuid kahjuks ei müü ükski hea asi end nüüdisajal ise — vaja on reklaami. Reklaami tuleb aga teha õigetele inimestele õiges kohas. Ei ole mõtet tükkida kohe kodust kaugele, kui kodu lähedalgi leidub ärakasutamata võimalusi. Nende õigeks kasutamiseks on vaja õiget lähenemist. Et jätta endast võib-olla ka tegelikkusest parem mulje. Mine tea, siis võib-olla hakkavad mitte ainult soome kõrtsmikud, vaid ka Lääne-Euroopa kirjastused vaatama meid mitte kui vaeseid idaeurooplasi, vaid pidama meid võrreldavaks rootslastega — usaldusväärseteks ja alati kvaliteetset tööd tegevateks põhjamaalasteks.
Eesti ajakirjanike ja kirjastajate reisi Helsingi raamatumessile korraldas FILI — Finnish Literature Exchange.
