Oluline. Oimetuks tegev
Praktiliselt kogu Teise maailmasõja järgse aja on Narva – Eesti üks suurimaid linnu – arhitektuurses mõttes olnud ohver. Kauniste barokkhoonete jäänukid lükati kokku, kunagine vanalinna ase täideti hruštšovkadega. Aegamisi lisandus teisigi igavavõitu administratiivehitisi ja muid, harilikult tüüpprojektide järgi rajatud asutusi. Uuemate kaubanduskeskuste ilme paneb õlgu kehitama, mitte uhkust tundma. Ka poliitika on soosinud Virumaa ajaloolise keskuse asemel pigem Jõhvit – “viimast eestlaste kantsi”. Nii piirdub riigi kohalolu eelkõige piiriga, mitte toetava keskkonna loomisega, mis omakorda kosutaks ettevõtlust ja teeks inimesed õnnelikumaks.
Seega piirdub turistlik põnevik vaid linnuse, Kreenholmi ekspressiivse tööstusarhitektuuri, paari kiriku ja raekojaga. Nüüd on muidugi ka Tartu Ülikooli Narva kolledž. Sisuliselt on tegu hoonega, mille pärast tasub spetsiaalselt kohale sõita, sest võib-olla on tegu parima majaga, mis Eestis viimase saja aasta jooksul on ehitatud.
Arhitektuurivõistluse tulemina valminud, arhitektide Siiri Vallneri, Indrek Peili ning Katrin Koovi kavandatud kolledž asub nüüdsest keskusest veidi eemal, piirnedes söötis Pimeaia pargi, hruštšovkade ning tühjalt seisva raekojaga (kus ei jagata isegi vastsündinud kodanikele lusikaid).
Äraspidise fassaadiga hoone on lummav, vakatama panev, hämmastav. Et mitte varjata imeilusat raekoda, astub hoone sammukese kunagise börsihoone asukohast tagasi, kuid autorid on seda märkinud nii väljas kui ka majas sees. Erakordse võttena on hoone esiküljele justkui reljeefina pressitud omaaegse börsihoone kergelt stiliseeritud barokne fassaad, sama võttega on saadud ka nokalaadne katus. Sellist jäljendi võtmist või siis graveeringut on kasutatud skulptuuris, ehtekunstis, aga ka morbiidselt surimaskide või linale kujutise tekitamiseks.
Ometi pole kolledži arhitektuur lobisev. Veidi lipsu meenutavatel oranžidel külgedel joonistub välja kalkuleeritud ning tõsine lähenemine, mis raamistab loovat keskkonda pakkuvat plaanilahendust. Selline lahendus teeb suure hoone vahelduslikumaks ning igalt poolt vaadelduna veenvaks.
Arhitekt Siiri Vallner, KAVAKAVA arhitektuuribüroo võtmeisik, võtab kontseptsiooni kokku järgmiselt: “Peamine idee oli börsihoone taastamine tühikuna. Maja koosneb kahest mõtteliselt osast – börsihoone asukoht, mida markeerib kunagise hoone suurune väljak, ja vormijäljendina esitatud fassaad ning selle taha jääb siis päris hoone. Sel moel ei varja uus hoone ka raekoda, mis oleks praeguse hõreda linna puhul naeruväärne. Kõlab küll veidi suureliselt, kuid lahendus on mingis mõttes monument nii vanalinna hävimisele kui taasehitamisele.”
Kuigi maja fassaad on paneelidest, mitte valatud, on betoon erakordselt kaunis, vahe on tavaehitistes nähtavaga nagu lihtsal savipotil ja portselanil.
Siiri Vallner: “Esifassaad – sellega oli rohkelt unetuid öid ja vaidlusi. Meie nägemuses pidi olema tervenisti monoliitbetoonist, et rõhutada vormijäljendi ideed. Kuna valamine jäi talve peale, siis lõpuks tehti ainult esimene korrus monoliidist. Ülemised korrused said Eesti Betoonelemendis toodetud paneelidest. Vaatamata tehnoloogia muutmisele oleme kokkuvõttes väga rahul. Fassaadi reljeefsus võimaldas paneelide liitekohad ära varjata. Meie põhiline mure oli, et ei jääks liiga steriilne ja betooni materiaalsus pääseks ikka mõjule. Tellija ja ehitaja muidugi tahtsid võimalikult perfektset tulemust. Lõpuks on tulemus kuskil vahepeal ja rahul nii arhitekt, tellija kui ehitaja.”
Muidu nii moodsa maja juures leiab ka mitmeid vihjeid börsihoone ja raekojaga seostuvale barokile.
“Otsene viide on kunagise börsihoone negatiivi pööratud fassaad. Selle taga järgisime puhtpraktilistel põhjustel algseid korruste kõrgusi ja ruumijaotust – muidu need poleks akendega kokku läinud,” seletab Vallner. “Kuna projekteerimise algul oli väga suur surve, siis otsisime pingsalt võimalusi, kuidas n-ö ajaloolises keskkonnas kaasaegset arhitektuuri teha. Barokile omast mõõdusuhet kasutasime fassaadidel, lisaks see siseõue tagurpidi perspektiiv. Krohvitud fassaad tuli samuti sellest ja et faktuuri anda, jätsime telliseladumise mustri krohvist läbi kumama. Üks põhilisi kontseptsioone teemal kaasaegne arhitektuur – ajalooline keskkond oli käsitöö kasutamine – siit tulid sepised, paevõlvid. Leidsime, et see n-ö inimese käepuudutus, meistri kohalolu on peamine, mis eristab uut ja vana arhitektuuri. See tundus perspektiivikam suund kui vanade vormide imiteerimine.”
Arhitektide ja sisearhitekti Hannes Praksi looming toetavad üksteist. Interjöörid on vaheldusrikkad, ent siiski loogilise struktuuriga ning läbiva esteetikaga. Rahulike betoon- ja puitpindade kõrval hakkavad kenasti silma aktsendid, näiteks põrandale punaste LED-lampidega kuvatavad piktogrammid (koostöös Gabriel Verilaskjaga), auditooriumide lubikrohviga seinad ja seintele maalitud kellad ja evakuatsiooniplaanid. Naljaga pooleks ütleb Praks, et infograafika puhul leiab mõjutusi nii Indiast, barokist kui kanalast (mõeldes siin-seal vilksatavaid munajaid vorme). Leide on teisigi. Praks lisab: “WC seinad on sodimisvalmidusega ning kaetud tahvlivärviga, kolledž on lubanud hoida tualettruumis ka kriite.” Tudengitele pakutakse mitmesuguseid oleskelupaikasid, millest on kõige eredam trepistik, nagu sama büroo poolt kavandatud Tartu Tervishoiukõrgkooliski. Ülevalt leiab aga maja jõulisest välisvormist tingituna ka ääretult muljetavaldava künkliku raamatukogu, mille rõdult avaneb helge vaade ümbruskonnale. Keldrikorrusel on tükike Tartut – Werneri kohviku filiaal.
Praks tõstab esile ilmselt “tagurpidi” esteetikast lähtuvat parkettlaega teise korruse esindusauditooriumi. Tema lemmikud on aga kolmanda korruse roheliste seintega õppeklassid, kus kontrast aknast paistvate hruštšovkade ja interjööri vahel on kummastav.
Mõneti irdvormina mõjub muidu nii ühtses majas kunagise börsihoone kohal paiknev võlvitud kelder, mis, tõsi küll, annab lisapinda näiteks eraldi koolitusteks ning näitusteks, kuid nende ruumide taastamine ja linnarahvale avamine oli lähteülesandes ning pakub ilmselt lepitust ka konservatiividele.
Arhitekt Siiri Vallner seletab: “Meile oli see oluline, sest aitab jällegi välja tuua börsihoone tühikuna taastamise ideed – esiplats ja selle all olev kelder markeerivad endise börsihoone asukoha. Võlvid oli juba meie endi valik ja sai tehtud autentsete meetoditega – millal viimati Eestis paekivist ristvõlvi laoti, ei mäleta keegi. Oleks võinud teha ka lameda betoonlae, aga kuna Narvas seda vana on tõesti nii vähe säilinud, siis otsustasime võlvide kasuks. Tallinnas analoogses olukorras oleks ilmselt teisiti otsustanud. Konstruktor oli ka just käinud Ateenas või kuskil uurimas ja oli väga seda meelt, et tuleks elus hoida vanu ehitusvõtteid ja neid taastamise puhul kasutada.”
Maja keskel oleva vana kaevu ja koske meenutava veesüliti ning jalgrattaparklaga siseõue väravateks on literatuursete liblikamotiividega sepised. Tahaksin teada, kas need on inspireeritud raekoja trepipiiretest. Vallner: “Kaasasime sepad projekti, et seda “inimese puudutust” saada. Andsime seppadele vabad käed, need on Risto Tali ja Rait Siska välja mõeldud ja sepistatud (sepistamise juures oli neil veel kaheksa noort abilist). Nende idee tuli Narva-nimelisest liblikast. Meile meeldib väga ja oli ka väga hea koostöö. Ideaalne 1% kunsti projekt enne 1% seadust.”
Selle koolihoonega pingestavad Vallner, Peil ja Koov mitte ainult varem jäätmaad meenutanud raekoja platsi, vaid kogu linna.
Oleks päris kahju, kui rahvusvahelist kõrgtaset pakkuv kolledžihoone ning söaka linnaarhitekti Peeter Tambu tegemised ülejäänud Narva tuimaks jätaksid. Kuidas võiks linnaruumiga aga edasi talitada? Arhitekt Katrin Koov: “Vanalinn, mille kehamist on järel põhimõtteliselt ainult muldvall, lagunevad bastionimüürid ja üksikud taastatud hooned, on kohalike hulgas uskumatult elav legend, nad räägivad sellest innustunult, nagu oleks see linn päriselt olemas. Vanalinn on paljude jaoks püha koht, linna identiteedi kandja. Küllap ka nende inimeste endi identiteedi tugi. Sellele pinnasele on hea hakata uut linnasüdant ehitama. Kui seni arvati, et ainuvõimalik on taastada sõjas hävinud linn oma sõjaeelses vormis, siis nüüd on ehk põhjust rääkida ka teistsugustest võimalustest suhestumiseks ajaloolise pärandiga. Pretsedent on loodud!” Koovi meelest tuleks iga objekti vaadata kohaspetsiifiliselt. “Näiteks maastiku puhul ma leian, et bastionide ümberehitus oleks suhteliselt mõttetu ettevõtmine – nii suuremahulisi pinnasetöid ei ole lihtsalt mõistlik ilma mõjuva põhjuseta tegema hakata. Tuleks kas korrastada või kui kuidagi ei saa, siis lasta neil romantiliselt hääbuda.” Ta leiab, et linna jalutuspargiks kujunenud bastionivööndisse võiks kõvasti elu juurde süstida, esialgu kas või väikevormide ja valgustuse abil. “Aga miks mitte ka julgemaid aktsioone – õhutramm üle piiritsooni otse linnuse aeda ja sealt edasi Joaoru parki ja veel edasi piki jõge, Kreenholmini välja? Linnapoolne bastionide vöönd on praegu väga ebamäärane ala, sellest saaks ägeda linnapargi teha,” arutleb ta.
Filigraanne kolledžihoone kinnitab veel kord, et arhitektuurivõistlused, mille renomee on kultuuripoliitika selgrootuse tõttu kannatada saanud, tasuvad ometi ettevõtmise vaeva kuhjaga ära.
Tartu Ülikooli Narva kolledž■Arhitektid: Siiri Vallner, Katrin Koov, Indrek Peil (KAVAKAVA)
■Kaasautorid: Heidi Urb, Andro Mänd, Sten-Mark Mändmaa, Maarja Tüür
■Arhitektuurivõistluse I preemia, 2005
■Valminud 2012
