OLÜMPIAEELNE HIINA
Pekingist naasnud Ingvar Luhaäär avastas, et tal poleks suurt midagi ülemaailmse hiinastumise vastu.
Pekingis ei maksa küsida teed kesklinna, sest mingit tsentrumit kui sellist polegi. On vaid üksteisest pisut eemal seisvad pilvelõhkujate kobarad, millele lisandub järjest uusi. Kobarakujulisus on tingitud ka sellest, et kuigi uuslinna teelt reeglina kõik vana lammutatakse, tuleb ikka ja jälle ette ka selliseid kultuuriväärtusi, mida kuidagi lammutada ei saa: vanu templeid, ülikumaju ja aedu. Kui vaadata ringi vana keisripalee, Keelatud linna keskselt väljakult, on ümberringi need "uued kesklinnad" hästi näha. Keelatud linnaski käivad olümpiaeelsed restaureerimistööd, mistõttu pooled muuseumid on suletud.
Keisri paleed ja templid mõjuvad muidugi võimsaina, kuid ka kuidagi monotoonseina ja isegi igavaina, nii ehitised ise kui kõik need käigud ja sillad (kuival maal), kus tohtis käia ainult keiser või siis isik, keda keiser sellise privileegiga korraks austas, mis oli vanas Hiina riigis ühtlasi suurim autasu.
Ega keiser ise küll jala käinudki, teda kanti kandetoolis ja nii, et kandetooli alla jäid kogu tee ulatuses marmorist välja lõigatud draakonikujud, mis pidid kiirgama valitsejale head energiat. Tollal osati selliseid asju tähele panna. Nüüd Läänes hoogsalt leviv feng shui on ju iidne hiina õpetus lähiümbruse soodsaist ja ebasoodsaist mõjudest. Kandjad käisid kahel pool kõrval tavalisel teel. Pole ime, et viimane Hiina keisrinna eelistas elada paar kilomeetrit eemal hoopis inimlikumate mõõtmetega palees. Seal on ka järv, mille teine kallas kaob kuuma päeva hämusse. Uskumatuna tundub, et järv on inimeste kaevatud ja et kõrval olev kõrge mägi on kuhjatud järvepõhjast välja võetud pinnasest. Tõesti, see järv pole mõni meie mõisatiik!
Kalda ääres seisab ka kuulus valgest marmorist laev. Kui Hiina poliitikud hakkasid XX sajandi algul rääkima, et teistel suurriikidel on vägevad soomuslaevad, lubas keisrinna küll selleks otstarbeks vahendeid koguda, kuid võttis siis kogu raha ära ja lasi selle eest ehitada tolle uhke marmorlaeva. Tollased soomuslaevad on ammu uppunud või vanarauaks lõigatud, hiina marmorlaev aga seisab endises ilus kalda ääres, kust ta pole kunagi lahkunudki.
Omal käel, ilma kellegi täpsema juhatuseta, ei leia Pekingis midagi.
Õnneks on meil juba päris erilisi Pekingi tundjaid, nagu Indrek Park, kes õppis sealses ülikoolis viis aastat hiina ja tiibeti keelt, nüüd aga elab Ameerikas ja õpetab Indiana ülikooli juures indiaani keeli (milline kohanemisvõime!). Võimaluse korral on ta olnud Pekingis giidiks nii rühmadele kui üksikreisijatele. Hiinlased üldiselt veel inglise keelt ei oska, kuigi õpivad innukalt. Indrek andis ülikooliajal rahvaülikooli taolises õppeasutuses inglise keele tunde, kus loengul oli korraga ikka kuussada hiinlast! (Ühest küljest iseloomustab see hästi hiinalikke mastaape, teisalt aga seletab vahest ka seda, miks hiinlased ikkagi inglise keelt ei oska.)
Majanduspoliitika õppejõud öelnud kord Indrekule nelja silma all: "Kui vestlen ühe inimesega, räägin üht, kahe-kolmekesi teist ja suure hulga ees midagi muud," kusjuures ta öelnud seda nii, nagu oleks see lihtsalt poliitilise kultuuri küsimus, mitte silmakirjatsemine, mis valmistaks talle hingepiinu. Kui Indrek küsis: "Mis siis ikkagi Hiinas on, sotsial ism või kapitalism?" naeratanud professor: "Seda selgitavad kord tuleviku majandusteadlased." Praeguseks on sellest õppejõust saanud juba väga kõrge riigiametnik.
Hiina noori paelub äri ja väga suur on tung ärikõrgkoolidesse. Kuid ka riigiaparaadis on palju tulusaid kohti, nendeni aga pole ikka veel võimalik jõuda teisiti kui läbi kompartei haridussüsteemi. Parteikoolidesse voolab kahesuguseid noori: karjäärihimulisi linlasi ja naiivseid noori maapiirkondadest, kes ikka veel usuvad kommunismiideaalidesse. Võib-olla väljendub professori sõnades tõesti iidne hiina tarkus. Liigutakse küll täiesti ilmselt kapitalismi suunas, kuid rahulikul teel, häirimata sotsialismimeelseid maainimesi, kes avaliku pöörde korral võiksid rahutuks muutuda. Indrek vestis anekdoodi: Jeltsin jõuab autoga teede lahknemiskohale. Paremale näitab viit KAPITALISM, vasakule SOTSIALISM. Jeltsin lülitab sisse parema suunatule ja pöörab paremale. Deng jõuab ka samale kohale, lülitab sisse vasaku suunatule, aga pöörab paremale.
Meil on juba ka mõned ärimehed, kes tarnivad Pekingist spetsiifilisi tooteid hiina meditsiini ravivahendeist vana mööblini. Hiinlased on huvitatud ärisidemeist eurooplastega. Illar Lastingilt oli ta hiina partner imestades küsinud: "Miks sa nii vähe tellid?" Illar siis selgitanud, et meid on ainult pisut üle miljoni. Hiinlane haaranud kätega peast. Kuid ärisuhteid ei katkestanud.
Ütlesin Indrekule, et tahaksin, kui võimalik, Pekingis osta tiibeti tankasid ja kunstialbumeid. Ju vist kostis mu häälest, et ma seda võimalikuks ei pea. Indrek vaid naeratas. Võtsime takso ja Indrek viis mu kusagile pilvelõhkujakobarate vahele vanasse kunstikaupluste linnaossa. Pakutav ületas kõik mu lootused: millises trükikvaliteedis albumid, millised euroopa ja ameerika kunstiraamatutes olematud tiibeti kunsti aarded!... Millegipärast oli neil raamatutel märge: "Müügiks ainult mandri-Hiinas". Arusaamatuks jäigi, miks, kui ju hiinlased muidu küll püüavad oma kaupa igal pool turustada. Kogu see kvartal jättis kustumatu mulje nii nefriidist lõigatud peente kujukeste kui habraste savist naisekujudega, mis pidid heal juhul olema tõesti ehtsad tuhandeid aastaid tagasi hauda kaasa pandud kujukesed.
Mis puudutab otseselt olümpiarajatisi, siis siin seisab olümpiakomitee enneolematu probleemi ees: kui varasemais olümpialinnades on olnud tegemist, et kõik objektid õigeks ajaks valmiksid, siis Pekingis nad on juba sama hästi kui valmis ja peavalu valmistab see, kas nad ei või olümpiani jäänud aja jooksul juba mõneti vananeda.
Meil on harjutud nägema hiina asju nii, et mõnes suurlinnas nad, jah, ehitavad, kuid see tuleb kõik teiste piirkondade arvelt. See pole päris nii. Rändurid on avastanud moodsaid linnu Hiinas ka neis piirkondades, mida on ikka kolgasteks peetud. Vene-Hiina piiril olid varem mõlemal pool piirijõge ühesugused hallid palkmajad. Vene poolel on nad ikka endised, Hiina poolel aga kerkivad pilvelõhkujad.
Kui käisin raamatuostu retkel Londonis, surusid hiinlased, Falun Gongi meeleavaldajad, mullegi kesklinnas (erinevalt Pekingist on Londonil tõepoolest kesklinn!) pihku bukleti, kus oli öeldud, et Hiinas suletakse teisitimõtlejad laagritesse, kust keegi enam välja ei pääse, kõik tapetakse, enne aga lõigatakse välja kõik siirdamiskõlblikud siseelundid. Kas uskuda? Indreku hinnangul propageerib Falun Gong ü sna oskamatult koostatud komplekti hiina filosoofiast ja võimlemisharjutustest, keskvõimu aga kohutanud nad ära sellega, et ühel päeval jäid paljud inimesed üle Hiina kell üksteist äkki seisma ja tegid neid harjutusi. Kas selle üsna süütuna tunduva liikumise aktivistidega tõesti nii julmalt käitutakse?
Hiinas jääb mõnigi asi salapäraseks, kuid kui mulle meenus Pekingi kunstipoodide kvartalis nähtu, kõige valdavam peene ilumeele väljendus, mida olen kusagil kogenud, mõtlesin järjekordselt, et kui inimkonna kaugemaks tulevikuks peaks olema hiinastumine, polekski see nii väga paha.
