TANTS NIMEDE ÜMBER: Obinitsa mehed on kogunenud perekonnanimede panekuks – tantsu- ja laulunumbrites arutatakse elavalt, millist nime keegi soovib, millised nimed on juba võetud ja millised veel saadaval. Gabriela Liivamägi

“Obinitsa” on formaalselt kirjanik Kauksi Ülle ja lavastaja Ain Mäeotsa kolmas vabaõhulavastuste alane koostöö Setumaal. Sisult on see aga “Taarkast” ja “Pekost” täiesti erinev. Tegevus areneb täiesti konkreetse külapoe esisel, hõlmates ajavahemikku umbes 1910–1950 (proloog veel hiljem). Poeomaniku, rikka ja eduka ettevõtja ­Ivvan Kalju (Andres Mähar) ja tema pere üldiselt masendav saatus oli muule Eestile isegi tüüpilisem kui vaesele ja mahajäänud Setumaale. Kaudselt tunnistab seda fakt, et ükski Ivvani viiest tütrest ei abiellunud setuga ega jäänud sinnakanti elama. Müütilist ja folkloorset on näidendis napilt, elavat ajalugu ja inimlikke tundeid seda rohkem.

Lavaruum on väike, dekoratsioonid argised.

Kuivõrd näidend põhineb dokumentaalsel materjalil (kõigil olulistel tegelastel on Obinitsas olnud samanimelised prototüübid), esineb siin elutõde rohkemgi, kui autorid otse välja pakuvad. Näiteks joomise, kaklemise ja pussitamise osatähtsus. Nimelt oli keskmisel setu perel tunduvalt vähem maad, aga märksa rohkem inimtööjõudu kui mujal Eestis. Nii kulus talu majandamisele oluliselt vähem vaeva ja ülejääv energia kanaliseeriti nimetatud tegevusharudesse. Näidendis viitab sellele ka üleolev suhtumine heinategemisse: “Tühja tost lehmast, ära kooles.”

Mäeots armastab tegelaste masside kiiret lavalepaiskamist ja sama hoogsat kadumist. Uksed aina pauguvad.
Avalehele
1 Kommentaari