15.03.2007, 00:00
Oma riik
Jaan Elken tutvustab Londoni võimast sotsiaalse kunsti projekti.
Mark Wallingeri näitus “State Britain”
Londonis Tate Britainis, kestab
27. augustini.
Mark Wallingeri “State Britain” on Tate’i kesksesse skulptuurihalli rekonstrueeritud üle 40 meetri pikkune junk-art’i laadne installatsioon. See koosneb alates 2001. aasta suvest parlamendihoone vastas permanentset sõjavastast demonstratsiooni ja sleep-in’i pidava Brian Haw’ banneritest, vikerkaarelippudest, loosungitest, kaisukarudest ja verdtarretavatest fotodest rünnakujärgse Bagdadi lastehaiglast. Kui utreerida, et mõnikord isegi “puhas ilu”, mis vahepealsetel aastatel oli justkui lõplikult rakenduskunsti butiikidesse ja kaubamajadesse pagendatud, taas kunstimaailma naastes ja “uues kontekstis” sotsiaalse mõõtme omandab, siis mis juhtub reality-tükikesega, kui ta mehhaaniliselt Briti olulisima riikliku kunstimuuseumi konteksti tõsta?
Aus, kare töötlemata tegelikkus laseb unustada, kus viibid, aga mitte, mida loed (“You Lie, Kids DIE BLIAR, Face of the Enemy in Kabul, Serial Killer Nation” jne). Kuigi Wallinger annaks justkui nõrgemale hääle – või võimendab rahva häält –, sest sõjavastane liikumine alles võtab tuure üles, osutab tema provokatiivne näitus ikkagi kunstimaailma piiridele ja reservaadilaadsele asendile isegi piirideta kunsti ajastul.
Kõike, mille kunstimaailm kunstiks nimetab, avalikkus ka kunstina aktsepteerima peab – lihtsalt Duchamp’i-laadse nihestatuse seekordne objekt on veel ambivalentsem ja komplitseeritum, Brian Haw on reaalne inimene oma siiani jätkuva sanktsioneerimata demonstratsiooniga Briti parlamendihoone vastas. Liiklusega äralõigatud kõnniteejupil ja murusiilul võite prototüübiga 24 tundi kohtuda, sealsamas ta ka telgib, ja kui teil veab, näete, kuidas politsei ta elamise läbi tuuseldab. Protest kui elustiil, üksikindiviidi võim ja võimetus protsesse käivitada ja muuta ajaloo kulgu, kuidas antud juhul tegelikkust interpreteerida? Haw on omamoodi reality-staar. Kuulsus on ta kindlasti ja uudistajaid jätkub. Ja niikuinii on seebiooperimaailma ja reality segunemine massimeedias otsekui odav koopia sellest, mida kunstimaailm on kogu aeg üritanud – elu kunstis ja kunst elus.
Millised on Eesti nn sotsiaalse kunsti strateegiad ja praktikad praegu, arvestades postsovetlike ühiskondade resistantset tülgastust igat masti pealesurutud, angažeeritud temaatikate vastu?
Kas kunstihoone “Kehaturu” taolised näitused ei ekspluateeri sarnaselt meediaga lihtsalt valupunkte, mille tulemuseks on ühelt poolt kõditava sotsiaalse pornograafia ilming (naljaga pooleks – antud juhul ka otsese) ja teisalt – ikonograafia küll nagu kattuks teemaga, tööde raskuspunkt on aga hoopis kõrval või liiga dekoratiivne. Ann Sofi Sideni omaaegne “žanrit avav” näitus “Warte Mal!” Londoni Haywardi galeriis 2002. aastal eksponeeris prostitutsiooni alasti nägu nii autentsel kujul, et järelmõjud tekitasid lausa judinaid, ja ei mingit paljast pinda (vt Areen 13.02.2002, Jaan Elken: “Neutraalse, nagu telesaate või ekspeditsioonil kogutud etnograafilise materjali ainese esituse jõud on ta kunstilises töötlematuses. Esitluses olev materjal ei sisaldanud midagi pornograafilist, Siden suutis otsekui dark-room’is ekslevad näitusekülastajad muuta living sculpture’ide sarnastest sõnatutest vuajeristidest kaasvastutajateks).
Kas meie sotsiaalseid ja rahvuslikke pingeid täis ühiskond võiks Eesti kunstnikule lähiajal aineseks olla? Kahtlen, sest kunstnikkonnale kindlaks määratud roll olla ilusate asjakeste, kummastava uue reaalsuse looja teenindab hoopis teist tüüpi ootusi.”-) Kes üldse oli “Kehaturu” adressaat, kas katses kunsti vahenditega prostitutsiooni-probleeme markeerida jäädi ikka plussi?
Versioon sotsiaalsest kunstist Eestis anno 2007, mis kunstist tegeliku ühiskondliku dialoogi platsdarmi võiks teha ja kus korraldajad juba ette manipuleerival eelispositsioonil ei oleks, võiks välja näha selline: KUMU maketeeriks Tõnismäe pronkssõduri ja pakuks oma peanäitusesaale “Öisele vahtkonnale” avalikuks agitatsiooniks.
Sisuliselt midagi ligilähedast korraldaski Mark Wallinger, kusjuures kuum suvi on veel ees! (OK, võrdlus on meelevaldne, aga ka “State Britain” on piisavalt jultunud, diskuteerides Inglismaal 2005. aasta suvel vastuvõetud seadusparandusega, mis keelustab sanktsioneerimata miitingud ja kogunemised ühe miili raadiuses parlamendihoonest, ja ühe miili puutuja kaardil lõikab just Tate’i galerii seda saali, kus demonstratsiooni atribuutide täpne koopia installatsioonina rekonstrueeritud.) Ja järjekordne diskursus originaali ja koopia erinevustest, või miks teatris või kinos sooritatud korrarikkumise eest ei karistata?
Mark Wallinger on üks aktuaalsemaid Briti nüüdiskunstnikke, kes vormiliselt pole kinnistanud ennast mingi meedia külge, kuid kelle sööstud avalikku ruumi, või nagu praegusel juhul tegu – avaliku ruumi kaaperdamine, on alati kõmu tekitanud. 1999. aastal püstitas ta aastaks Trafalgari väljaku tühjalt seisvale 4. postamendile “Ecce Homo” nimelise elusuuruse valgest marmorist skulptuuri, mis kujutas metallist okaskrooni kandvat mahavaatavat Jeesus Kristust.
27. augustini.
Mark Wallingeri “State Britain” on Tate’i kesksesse skulptuurihalli rekonstrueeritud üle 40 meetri pikkune junk-art’i laadne installatsioon. See koosneb alates 2001. aasta suvest parlamendihoone vastas permanentset sõjavastast demonstratsiooni ja sleep-in’i pidava Brian Haw’ banneritest, vikerkaarelippudest, loosungitest, kaisukarudest ja verdtarretavatest fotodest rünnakujärgse Bagdadi lastehaiglast. Kui utreerida, et mõnikord isegi “puhas ilu”, mis vahepealsetel aastatel oli justkui lõplikult rakenduskunsti butiikidesse ja kaubamajadesse pagendatud, taas kunstimaailma naastes ja “uues kontekstis” sotsiaalse mõõtme omandab, siis mis juhtub reality-tükikesega, kui ta mehhaaniliselt Briti olulisima riikliku kunstimuuseumi konteksti tõsta?
Aus, kare töötlemata tegelikkus laseb unustada, kus viibid, aga mitte, mida loed (“You Lie, Kids DIE BLIAR, Face of the Enemy in Kabul, Serial Killer Nation” jne). Kuigi Wallinger annaks justkui nõrgemale hääle – või võimendab rahva häält –, sest sõjavastane liikumine alles võtab tuure üles, osutab tema provokatiivne näitus ikkagi kunstimaailma piiridele ja reservaadilaadsele asendile isegi piirideta kunsti ajastul.
Kõike, mille kunstimaailm kunstiks nimetab, avalikkus ka kunstina aktsepteerima peab – lihtsalt Duchamp’i-laadse nihestatuse seekordne objekt on veel ambivalentsem ja komplitseeritum, Brian Haw on reaalne inimene oma siiani jätkuva sanktsioneerimata demonstratsiooniga Briti parlamendihoone vastas. Liiklusega äralõigatud kõnniteejupil ja murusiilul võite prototüübiga 24 tundi kohtuda, sealsamas ta ka telgib, ja kui teil veab, näete, kuidas politsei ta elamise läbi tuuseldab. Protest kui elustiil, üksikindiviidi võim ja võimetus protsesse käivitada ja muuta ajaloo kulgu, kuidas antud juhul tegelikkust interpreteerida? Haw on omamoodi reality-staar. Kuulsus on ta kindlasti ja uudistajaid jätkub. Ja niikuinii on seebiooperimaailma ja reality segunemine massimeedias otsekui odav koopia sellest, mida kunstimaailm on kogu aeg üritanud – elu kunstis ja kunst elus.
Millised on Eesti nn sotsiaalse kunsti strateegiad ja praktikad praegu, arvestades postsovetlike ühiskondade resistantset tülgastust igat masti pealesurutud, angažeeritud temaatikate vastu?
Kas kunstihoone “Kehaturu” taolised näitused ei ekspluateeri sarnaselt meediaga lihtsalt valupunkte, mille tulemuseks on ühelt poolt kõditava sotsiaalse pornograafia ilming (naljaga pooleks – antud juhul ka otsese) ja teisalt – ikonograafia küll nagu kattuks teemaga, tööde raskuspunkt on aga hoopis kõrval või liiga dekoratiivne. Ann Sofi Sideni omaaegne “žanrit avav” näitus “Warte Mal!” Londoni Haywardi galeriis 2002. aastal eksponeeris prostitutsiooni alasti nägu nii autentsel kujul, et järelmõjud tekitasid lausa judinaid, ja ei mingit paljast pinda (vt Areen 13.02.2002, Jaan Elken: “Neutraalse, nagu telesaate või ekspeditsioonil kogutud etnograafilise materjali ainese esituse jõud on ta kunstilises töötlematuses. Esitluses olev materjal ei sisaldanud midagi pornograafilist, Siden suutis otsekui dark-room’is ekslevad näitusekülastajad muuta living sculpture’ide sarnastest sõnatutest vuajeristidest kaasvastutajateks).
Kas meie sotsiaalseid ja rahvuslikke pingeid täis ühiskond võiks Eesti kunstnikule lähiajal aineseks olla? Kahtlen, sest kunstnikkonnale kindlaks määratud roll olla ilusate asjakeste, kummastava uue reaalsuse looja teenindab hoopis teist tüüpi ootusi.”-) Kes üldse oli “Kehaturu” adressaat, kas katses kunsti vahenditega prostitutsiooni-probleeme markeerida jäädi ikka plussi?
Versioon sotsiaalsest kunstist Eestis anno 2007, mis kunstist tegeliku ühiskondliku dialoogi platsdarmi võiks teha ja kus korraldajad juba ette manipuleerival eelispositsioonil ei oleks, võiks välja näha selline: KUMU maketeeriks Tõnismäe pronkssõduri ja pakuks oma peanäitusesaale “Öisele vahtkonnale” avalikuks agitatsiooniks.
Sisuliselt midagi ligilähedast korraldaski Mark Wallinger, kusjuures kuum suvi on veel ees! (OK, võrdlus on meelevaldne, aga ka “State Britain” on piisavalt jultunud, diskuteerides Inglismaal 2005. aasta suvel vastuvõetud seadusparandusega, mis keelustab sanktsioneerimata miitingud ja kogunemised ühe miili raadiuses parlamendihoonest, ja ühe miili puutuja kaardil lõikab just Tate’i galerii seda saali, kus demonstratsiooni atribuutide täpne koopia installatsioonina rekonstrueeritud.) Ja järjekordne diskursus originaali ja koopia erinevustest, või miks teatris või kinos sooritatud korrarikkumise eest ei karistata?
Mark Wallinger on üks aktuaalsemaid Briti nüüdiskunstnikke, kes vormiliselt pole kinnistanud ennast mingi meedia külge, kuid kelle sööstud avalikku ruumi, või nagu praegusel juhul tegu – avaliku ruumi kaaperdamine, on alati kõmu tekitanud. 1999. aastal püstitas ta aastaks Trafalgari väljaku tühjalt seisvale 4. postamendile “Ecce Homo” nimelise elusuuruse valgest marmorist skulptuuri, mis kujutas metallist okaskrooni kandvat mahavaatavat Jeesus Kristust.