Õnn on olla inimeste seltsis
Wes Anderson on ise korduvalt tunnistanud, et tema lemmikkirjanikud on kaks 20. sajandi ameerika meest - Francis Scott Fitzgerald ja Jerome David Salinger. Andersoni loomingust leiab mõlema autori mõjutusi, kuid Salingeri motiivid hakkavad eriti teravalt silma - neid on kasutatud nii otseste tsitaatidena kui aimatavate viidetena.
Anderson liigitatakse üldiselt kerglaseks komöödiameistriks. Ka Salingeri ei peeta just kõige sügavamaks 20. sajandi kirjanikuks - rohkem lahterdatakse ta võltssalapäraseks noorte kultusautoriks, kes on küll huvitav, terane ja zen-budismist mõjutatud tegelane, kuid kelle aktuaalsus on aastatega lahtunud. Need eelarvamused on pealiskaudsed. Viitsides kummagi autori loomingusse süveneda, on võimalik avastada, kui mitmetasandilised, humaansed ja soojad on nii Salingeri tekstid kui Andersoni filmid. Salinger oli oma lühikese kirjutamisperioodi jooksul loominguliselt tunduvalt küpsem kui Anderson, kelle ehk viimased kolm filmi ("Tenenbaumid", "Mereelu Steve Zissou seltsis" ja "Darjeeling Limited") on enamat kui lihtsalt ajaviitekomöödiad. Aga midagi on nende kahe autori töödes sarnast. Ei saa väita, et Anderson oleks häirivalt kopeerinud või maha kirjutanud - pigem on ühendavaks lüliks teatav meeleolu, tunnetus.
Viiteid lemmikkirjanikule on Andersoni filmides üsna palju: "Pudeliraketis" on Anthony ja tema õe suhe sarnane Holdeni ja Phoebe'i suhtega lühiromaanis "Kuristik rukkis", "Rushmore'is" lendab Max koolist välja nagu Holden. "Tenenbaumide" õnnetul suurekssaanud lapsgeeniuste pundil on ilmselged paralleelid sealsamas New Yorgis elanud juudi-iiri päritolu seitsmelapselise Glasside perekonnaga, rääkimata otsestest tsitaatidest (vannis suitsetamine, banaanikala-jaaguarhai jne). Nii Salingeri kui Andersoni loomingus saab välja tuua oluliste teemadena surma (lähedase kaotuse), spirituaalsuse otsingud (jumala ja religiooni temaatika), ühe pere laste omavahelised suhted ning sidemed laste ja vanemate vahel.
Mõlema autori tööd on vaimukad (kohati isegi väga naljakad), samal ajal traagilised, jättes hinge mingi seletamatu nukruse. Tegelased on intelligentsed ekstsentrikud. Nende elu keerleb tihtipeale ümber oma veidra pere- või sõpruskonna, mis on küll mitmes mõttes düsfunktsionaalne, ent samas armastav ja mõistev. Peategelasi on mitu. Lõppjäreldused ega moraal pole selged.
On ka erinevusi. Andersoni tegelased ei ole ümbritsevaga nii tugevas konfliktis, nad ei ole nii tundlikud, nii poeetilised, nii allergilised ümbritseva võltsuse, ebasiiruse ja egoismi suhtes. Nad elavad ikkagi värvilistes ja rõõmsates komöödiates, kus lapsed on hirmus täiskasvanulikud ja täiskasvanud omakorda meeletult lapsikud [vaadake kas või puu taga luuravat Royal Tenenbaumi (Gene Hackman), kes endale surmatõve külge valetab, et pere tähelepanu võita].
Ega nende kirjanduslike paralleelide otsimise ega sügavama tähenduse väljakaevamisega ei maksa ennast kõnealuste filmide puhul vaevata - nautige hoopis elamust. Mu jutu mõte on muus. Tahtsin öelda seda, et ärge laske end ära petta Andersoni värviküllasest fantaasiamaailmast. Kõigi nende veidrate vanameeste ja närviliste noorukite ja salapäraste naiste ja dalmaatsiahiirte ja jaaguarhaide ja varaküpsete poistega tutvudes vaadake ka pealispinna alla. Need pole lihtsalt imelikud tüübid mingist Ameerika naljafilmist, vaid neis igaühes on peidus üleskutse olla sallivam, sõbralikum ja õnnelikum.
Autor on ajakirja Stiil toimetaja.
