09.04.2007, 00:00
Õnne defineerimine kevadises Tartus
Maailmafilmi festival annab pelgupaika meediast ja muudelt turgudelt pagendatud filmidele, hindab Peeter Riba.
Visuaalse antropoloogia ideoloogia annab eluõiguse iga
tsivilisatsiooni ideedele, mitte ainult sellistele, mis on kõige
lähemal majanduslikele ja poliitilistele võimukeskmetele. Nii ongi
meil nüüd siis juba kaks sarnast festivali, üks Pärnus ja
teine Tartus. Ometigi ei pea enamik festivalil osalenud filmitegijaid ennast
antropoloogilise žanri esindajateks. Nad on lihtsalt autorid igaüks oma
tausta, juurte ja loomingulise credo’ga, mille eest nad on
võidelnud ja mille nimel kannatanud. Pigem räägivad nad
sellest, kuidas kusagil osatakse või ei osata omal viisil olla
õnnelikud.
Tartu festival (tänavu 26. märts –1. aprill) on seetõttu unikaalne, et siin on autorid enamasti ise kohal ning diskussioonides selgub, mida taheti teha ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuli. Valitseb filmikoolilik õhkkond sellisel kujul, nagu on seda defineerinud Wong Kar-wai. Tema hinnangul saab filmikool anda tulevasele autorile ainult kaks olulist asja: sõpru (koos arenetakse edasi) ja filmikogemusi. Niisiis, kui midagi soovitada külalislahkele pererahvale Eesti Rahva Muuseumist, siis ehk seda, et võiks tulevikus mõelda ka sellele, et lisaks sisulistele aruteludele oleksid näiteks mingid tehniliste vahendite ja võimaluste alased sissevaated.
Minu ülesanne oli leida avatud pilgul programmist selliseid filme, mille puhul võiks rääkida võimalikust laiemast avalikkuse huvist, lähtudes kriteeriumidest nagu teema olulisus, ideede väljendamissuutlikkus, vaatlemisoskus, lõpetatuse aste jne.
Selle aasta saak (48 filmi 39 riigist) võiks üldjoontes olla järgmine. Lühifilmidest: “Giovanni ja visuaalse kunsti võimatu müüt” (19’ Itaalia – kuidas vananeb moodne arhitektuur), “B.A.T.A.M” (33’ USA/Rootsi/Indoneesia – globaliseerumise vaatemäng, Singapuri kapital loomas Indoneesias uut tsivilisatsiooni), “Isegi kui ta oleks olnud kurjategija” (10’ Prantsusmaa – avaliku häbistamise protsessid pärast sõda Prantsusmaal).
Seitse pikemat filmi võiksid kahtlemata pakkuda huvi laiemale avalikkusele oma tõdede poolest, mis senimaani on tavapärase filmi ja meedia poolt katmata. “Pühakud ja narrid” (70’ Suurbritannia/India, autor Micheal Yorke) on äärmiselt tähelepanuväärne film, sest ütlen omast kogemusest, et selle filmi vaatamine tekitab soovi muutuda paremaks inimeseks ja tunneteda seda, et kogu maailm on üks tervik. Kolme inimese palveränd Kõrg-Himaalajates – üks neist on 60ndate Rootsi päritolu tippmodell, kelle elu vanas eas jätkub joginina Indias, teine 29aastane saddhu (India pühamees) ja kolmas on visuaalse antroploogia õppejõud Londonist, kes esitab kaadritagust teksti. Selle teekonna käigus selgub paljutki.
“Ässhäk” (110’ Saksamaa/Niiger, autor Ulrike Koch) on film täis nomaadirahva ilu ja tarkust. Berberite tsivilisatsioon on alati paelunud kunstnikke, ent vist mitte keegi pole varem selle sisse nii sügavale läinud, et on loonud sellest teadlikult oma reaalsuse. Tehniliselt perfektne teostus asetab filmi omaette kategooriasse, mis kokkuvõttes mõjub nagu ränduri unenägu Sahara kõrbes.
“Vihma tegemine” (53’ Eesti/Norra/Mosambiik, autorid Liivo Niglas ja Frode Storaas). Ühes Aafrika külas pole kaks aastat vihma sadanud ja kaks konkureerivat jõudu – küla ametlik liider ja võimekas šamaanitar – võtavad asja nüüd tõsiselt käsile. Suurima publikumenu osaliseks saanud film.
“Pavlovi koerad” (68’ Soome/Venemaa). Väga lõbus ja uskumatu lugu sellest, kellel on Venemaal tänapäeval hea elada.
“Kriketiturniir” (52’ Itaalia, autor Massimiliano Pacifico) – srilankalastest emigrandid Itaalias, kuidas nad on seal kohanenud.
“Kõndivad palverändurid” (73’ Šveits/Jaapan, autor Tommi Mendel). Pälveränd on jaapanlaste jaoks tavaline vahend ületamaks elukriise ja kohanemaks muutunud oludega. Virisemise asemel külastatakse templeid.
“Klint-Olle” (72’ Rootsi, autorid Eriksson ja Strömdahl) räägib ühe Rootsi hipi konfrontatsioonist kodanlike väärtustega ühiskonnaga ja sellest, kui tähtis on olla normaalne selle põhjamaise taeva all.
Tartu festival (tänavu 26. märts –1. aprill) on seetõttu unikaalne, et siin on autorid enamasti ise kohal ning diskussioonides selgub, mida taheti teha ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuli. Valitseb filmikoolilik õhkkond sellisel kujul, nagu on seda defineerinud Wong Kar-wai. Tema hinnangul saab filmikool anda tulevasele autorile ainult kaks olulist asja: sõpru (koos arenetakse edasi) ja filmikogemusi. Niisiis, kui midagi soovitada külalislahkele pererahvale Eesti Rahva Muuseumist, siis ehk seda, et võiks tulevikus mõelda ka sellele, et lisaks sisulistele aruteludele oleksid näiteks mingid tehniliste vahendite ja võimaluste alased sissevaated.
Minu ülesanne oli leida avatud pilgul programmist selliseid filme, mille puhul võiks rääkida võimalikust laiemast avalikkuse huvist, lähtudes kriteeriumidest nagu teema olulisus, ideede väljendamissuutlikkus, vaatlemisoskus, lõpetatuse aste jne.
Selle aasta saak (48 filmi 39 riigist) võiks üldjoontes olla järgmine. Lühifilmidest: “Giovanni ja visuaalse kunsti võimatu müüt” (19’ Itaalia – kuidas vananeb moodne arhitektuur), “B.A.T.A.M” (33’ USA/Rootsi/Indoneesia – globaliseerumise vaatemäng, Singapuri kapital loomas Indoneesias uut tsivilisatsiooni), “Isegi kui ta oleks olnud kurjategija” (10’ Prantsusmaa – avaliku häbistamise protsessid pärast sõda Prantsusmaal).
Seitse pikemat filmi võiksid kahtlemata pakkuda huvi laiemale avalikkusele oma tõdede poolest, mis senimaani on tavapärase filmi ja meedia poolt katmata. “Pühakud ja narrid” (70’ Suurbritannia/India, autor Micheal Yorke) on äärmiselt tähelepanuväärne film, sest ütlen omast kogemusest, et selle filmi vaatamine tekitab soovi muutuda paremaks inimeseks ja tunneteda seda, et kogu maailm on üks tervik. Kolme inimese palveränd Kõrg-Himaalajates – üks neist on 60ndate Rootsi päritolu tippmodell, kelle elu vanas eas jätkub joginina Indias, teine 29aastane saddhu (India pühamees) ja kolmas on visuaalse antroploogia õppejõud Londonist, kes esitab kaadritagust teksti. Selle teekonna käigus selgub paljutki.
“Ässhäk” (110’ Saksamaa/Niiger, autor Ulrike Koch) on film täis nomaadirahva ilu ja tarkust. Berberite tsivilisatsioon on alati paelunud kunstnikke, ent vist mitte keegi pole varem selle sisse nii sügavale läinud, et on loonud sellest teadlikult oma reaalsuse. Tehniliselt perfektne teostus asetab filmi omaette kategooriasse, mis kokkuvõttes mõjub nagu ränduri unenägu Sahara kõrbes.
“Vihma tegemine” (53’ Eesti/Norra/Mosambiik, autorid Liivo Niglas ja Frode Storaas). Ühes Aafrika külas pole kaks aastat vihma sadanud ja kaks konkureerivat jõudu – küla ametlik liider ja võimekas šamaanitar – võtavad asja nüüd tõsiselt käsile. Suurima publikumenu osaliseks saanud film.
“Pavlovi koerad” (68’ Soome/Venemaa). Väga lõbus ja uskumatu lugu sellest, kellel on Venemaal tänapäeval hea elada.
“Kriketiturniir” (52’ Itaalia, autor Massimiliano Pacifico) – srilankalastest emigrandid Itaalias, kuidas nad on seal kohanenud.
“Kõndivad palverändurid” (73’ Šveits/Jaapan, autor Tommi Mendel). Pälveränd on jaapanlaste jaoks tavaline vahend ületamaks elukriise ja kohanemaks muutunud oludega. Virisemise asemel külastatakse templeid.
“Klint-Olle” (72’ Rootsi, autorid Eriksson ja Strömdahl) räägib ühe Rootsi hipi konfrontatsioonist kodanlike väärtustega ühiskonnaga ja sellest, kui tähtis on olla normaalne selle põhjamaise taeva all.