Suurtöö viimane, 4. köide on dramaatiline, aga ka kõige õnnelikuma sisuga, lõppedes iseseisvuskatarsisega.

Algus on küll lohutu, Brežnevi järel tuleb Andropov, Andropovi järel Tšernenko. Nagu ka varasemates köidetes, on teoses kesksel kohal Eesti iseseisvus­võitlus, kaheksakümnendate algul oli suur vabadusvõitlejate vangistamine ja tagakiusamine. Pidevalt on pilk ka Poolas Solidaarsuse käekäigul.

Teose moodsust näitab popkultuuri kajastamine. Bill Haley või Bob Marley lahkumine saab märgitud ülevaateartikliga. Teise tähtsama kunstiliigina on põhjalikumalt esil film. Suurte kunstiteoste kõrval on juttu ka kaaluka sotsiaalse sisuga filmisündmusest - "Emmanuelle'i" esitamisest Soome telekas.

Kirjandusartiklid paistavad silma hoogsa kõnekeelse sõnastusega, mis siinses kontekstis asjakohane. Ranneti teosed kandnud "punast ideoloogiat selle kõige primitiivsemal kuju". Kunstis meenutatakse ka mõnede tänaste tegijate punasevõitu teoseid, nagu Raivo Järvi postkaarti aastast 1983 ja Aapo Puki plakatit.

Majandusest on vähem juttu kui "kultuurist ja elust". Oleksin oodanud leida meie menukamaid kirjanikke ühendanud esimest eesti kirjastuskooperatiivi Kupar. See oli omal ajal pea sama kõva sõna kui Eesti Ekspress.

Mõistagi on korduvalt juttu printsess Dianast, Grace Kelly surmast, aga lugeda saab isegi rahvusvahelist klatši -- murdvargast kuninganna Elizabethi magamistoas. Kohalikust kõmust on meenutatud kannibali vahistamist, keda on kirjanduses jäädvustanud Mati Unt.

Kodumaistest poliitikutest on kõige rohkem mainitud Lennart Merd, mis on ka ilmselt õiglane. Korduvalt leiab meenutamist ka vabanemisaegse Tallinna linnapea Hardo Aasmäe roll (nt laskis Lenini kuju maha võtta), millest pole olnud nii palju kuulda kui poliitikas püsinud meeste tegemistest.

Mis puutub Gorbatšovi, siis Lennart Meri on tema suhtes üsna põlglik olnud ning sama joont jätkab siinnegi teos. Igatahes on tema karskuspoliitika (mille kohta meil viimasel ajal justkui tunnustussõnu kuulda) saanud teoses hävitava hinnangu.

Paistab, et joomine pole raamatu toimetajaskonnale siiski kõige tuttavam ala, sest leheküljel 419 oleval pildil viibib Islandi peaminister kahtlemata Gloria veinikeldris, mitte Rotermanni soolalao keldris (nagu väidetud), viimases pole ei pudelitemerd ega Epp-Maria Kokamäe freskosid. Ka võinuks nimetada pildil olevat silmapaistvat tõlkijat ja tollast suursaadikut Arvo-Jürgen Alast.

Aga muidugi on see ebatäpsus täitsa tühine, mis teose väärtust ei kahanda. Lõputult võib vaielda rõhuasetuste üle, aga mulle miskit ülekohtust silma ei hakanud.

Niisiis esinduslik ja õnneliku lõpuga kroonika, täpselt nagu sajand isegi. Pildirohkena ja üldarusaadavas kõnepruugis - õnnelikult on välditud meie vaimutööliste seas sageli lokkavat erialakeelt -, pakub see head mälupidet. Pildiga äratoodud uudis novembrist 1997: algab "XX sajandi kroonika koostamine" oli hea uudis.