Muidugi, Alleni jaoks ei jää pikalt peidetuks ka noorte näitlejate staaripotentsiaal, ning komplekt Scarlett Johansson ja Jonathan Rhys Meyers töötab nagu valatult. Nii kirglikku ekraanipaari tuleb tikutulega mööda filmiajalugu taga otsida, ja tulekustuti tuleks igaks juhuks käepärast hoida. Seal särtsub.

Ohtlikud suhted

Chris (Jonathan Rhys Meyers) on endine tenniseproff, kes Londoni peenesse tenniseklubisse treeneriks poeb. Klubis käivad kätt harjutamas kõrgklassi snooblikud noored, kes armastavad ooperit ja jumaldavad Dostojevskit ja Strindbergi. Üks asi viib teiseni, tutvus silmapaistvalt meeldiva ja särava Tom Hewettiga (Matthew Goode) lõpeb Chrisi jaoks ootamatult hästi – Tomi õde Chloe (Emily Mortimer) ei varja tärganud tundeid ning pulmakellad ei lase end kaua oodata.

Keeruliseks läheb aga siis, kui Tomi supersexy kihlatu Nola (Scarlett Johansson) ja Chrisi vahel tekkiv kõrgepinge hakkab maan-dust nõudma. Chrisi ees seisab raske dilemma – hea stabiilne elujärg ja igatsetud ühiskondlik positsioon versus kirglikud ööd näitlejanna kaisus.

Esimene kihistus – melodraama.

Peakangelane, uduste silmadega ambitsioonikas ning obsessiivne Chris on silmatorkavalt liiga ilus, liiga hea keelekasutusega (väidetavalt vaene iiri poiss, aga tönkab poshide pruuki nagu muuseas), liiga kirglik, liiga hea ja igatepidi "liiga", et olla "tõsi". Ta on geniaalselt salapärane, teadmata isegi, mis temas kõik peidus on. Pigem "Ameerika psühhopaadi" kangelane, või, nagu meile juba vihjati, Raskolnikovi masti mees.

Niisiis, Chrisil on saladus, ja isegi need 45 minutit filmi, mil hargneb lihtlabane love-story, ei ava seda saladust. Võib küll aimata, aga võib nende eelaimustega ka rappa joosta.

Teine kihistus – ooper

"Macbeth", "Othello", "La Traviata". Surematud aariad surematu Enrico Caruso esituses. Kirg, reetmine, armastus, armukadedus, hullus, kättemaks, saatusesõrm. "Matšpall" on film, mis laenab oma teema ja tundelaengu ooperiklassikast, on suurem kui elu ja teeskleb pea lõpuni, et ta seda ei ole.

Kolmas kihistus – thriller

Ta on thriller. Kuigi vaatajat püütakse poolteist tundi veenda vastupidises. Film on perfektne, kalkuleeritud "tennisemäng", kus lavastaja on ainus, kes teab, kelle poolele võrku lennanud pall kukub. Ootus on õhus, finaalis läheb lausa rabelemiseks, üks puänt astub teisele kannale.

Neljas kihistus – kirjandusklassika

Dostojevski mõistagi. Aga veel Theodore Dreiseri "Ameerika tragöödia", ja selle põhjal vändatud George Stevensi "Koht päikese all" (1951). Pluss terve rida inglise magushaput klassikat, ka Tammsaare võiks siinsesse tõlgendusritta astuda – Indrek ja Karin, ühe mehe lunastuseotsingud armastuse ja kire okkalises padrikus.

Aga Allen on mõistagi küünilisem kui Tammsaare. Ja kuratlikum, salgab usu ja jumala ning paneb kõik ühele kaardile. See on ühe sihikindla edasipürgija edulugu, kus tammsaareliku õigluse võimalikkus maailmas samastub kristliku lohutusega. Allen ütleb, et kes ei riski, see šampust ei joo.

"Matšpall"/Matchpoint

Lavastaja ja stsenaariumi autor Woody Allen.
Osades Jonathan Rhys Meyers, Scarlett Johansson, Matthew Goode, Emily Mortimer, Brian Cox jt. Esilinastus CC Plazas 4. mail.

Lavastaja Woody Allen:

"Mul vedas selle filmiga meeletult, kogu aeg vedas – kui oli vaja, et sajaks, siis sadas, kui oli vaja päikest, siis ta paistis. Vajalikud näitlejad olid vabad, kui neid vaja läks. Film, mis räägib õnnest ja vedamisest, kulges õnne tähe all." (www.matchpoint.dreamworks.com)

Filmi point:

It’s all about luck. Inimesed keelduvad endale tunnistamast, kui palju nende maises elus sõltub vedamisest. Tennisemängus on hetki, kus võrku tabanud pall võib kukkuda vastase poolele, ja sina oled võidumees. Aga see võib kukkuda ka sinu poolele, ning jääd kaotajaks. Need paar sekundit, mil pall on õhus, on otsustavad. Kui on õnne, läheb kõik hästi.