Nagu klezmer-muusikaski vahelduvad Kaplinski pilgus kelmikus ja kurvameelsus, üldmeeleoluks on aga mõnus mõtlikkus.


Jaan valdab võru, vene, soome, rootsi, prantsuse, inglise, itaalia, portugali, hispaania ja saksa keelt, vähemal tasemel isegi hiina, heebrea, jidiši ja araabia keelt, kuid ei tea mis on filmitreiler ja pole kunagi kasutanud youtube’i. Kindlasti poleks ta teadnud ka inglise jalgpallureid ja eesti teletähekesi, kui neid oleks nimetatud.


Respect!

*

Jaapanis öeldakse, et kui tahad olla ühe päeva õnnelik, joo ennast täis. Kui tahad olla aasta aega õnnelik, võta naine. Kui tahad olla kogu elu õnnelik, hakka aednikuks...


Olen olnud omajagu aednik, istutanud sadu puid ja põõsaid (miks halvustame põõsaid! “Võsa!”?), pidanud mesilasi, niitnud, teinud metsatööd ja õppinud, et selles on oma võlu ja õnn. Õnn on midagi, mis sünnib vahel niisama sus endas, äkitselt tunned, et oled lihtsalt õnnelik. Mingi erilise põhjuseta. Mäletan, et tundsin seda kord maal kruusateed mööda astudes.


Teine kord kaubamajas käru lükates. Võib-olla lihtsalt pääses valla tubli annus endorfiine, mõnuaineid. Muidugi on ka põhjusega õnne olnud, kõige enam armastuses, teise inimese suures soojas läheduses. Aga see, nagu iga põhjusega õnn, võib katkeda. Asenduda meeleheitega. Olen vist inimene, kes poeb kitsast mulgustki läbi, aga peab ennast enne tükkideks lõikama. Või laskma teisel lõigata.


Aga aednik ma päriselt olla ei tahaks. Ei viitsi enam ja ei jaksa ka. Aed tähendab hirmus palju kohustusi. Õunapuud tahavad lõigata, marjapõõsad ka, vaarikad ka. Lilled on eriti nõudlikud, nagu mõned aiaviljadki. Pargiga on lihtsam. Suur osa puudest saab ise hakkama, kui kasvuhoog käes. Kõige toredam on ikka mets. Olen sisemaa inimene, merega mul pole sügavamaid sidemeid, metsaga küll. Ja rabaga.


Kas maailma mastaabis teeb inimese kaugenemine loodusest Sulle muret?


Ikka. Ma loodan, et tuleb üks katastroof – mitte totaalne, aga piisavalt raputav, et paneks inimesed veidi järele mõtlema ja oma käitumist muutma.


Eestis elati veel 150 aastat tagasi täiesti roheliselt – ja saadi elatud küll. Eestlaste arv pole nii palju kasvanud, seega võiksime roheliselt elada ka praegu. Suurt osa tehnikast kasutatakse meelelahutusena, kuid ekraan võiks olla mitte tapmise ja tagaajamise koht, vaid olulise info allikas, à la südame kardiogramm haiglas.


Natsid jutlustasid egoismi. Et võidame, alistame nõrgemad ja teeme neist orjad. Õigem oleks vastupidine: jutlustada loobumist, propageerida elust lahkumist õigel ajal, võidelda liigtarbimise vastu. Jamaical keelustati jetid, mina teeks Eestis sedasama, keelaks ka ATVd, kui saaks. Ökoloogilisemalt saaks elada, aga sageli me ei tea, mis on hullem: kas piimapaki pesemine ja siis pakendina jäätmekonteinerisse vis kamine, tema põletamine või “olmejäätmete” hulka viskamine. Selge on aga, et pakendeid on ülemäära palju. Põhiküsimusi on, kas demokraatiat saab ühitada ökoloogilise eluviisiga. Kardan, et ei saa...


Su romaani “Seesama jõgi” kandev tegelane on Õpetaja, prototüübiks Uku Masing. Tundub, et terve elu on sind jälitanud Masingu vastuoluline isiksus, või pigemini trauma, et ka Õpetaja võib osutuda julmaks ja lihtlabaseks surelikuks ning tegude tõttu võivad ka tema sõnad kaotada oma oreooli.


Kahjuks ma ei kirjutanud tollal üles, mida Masing rääkis – ta oli rääkijana huvitavam kui kirjutajana.


Masing elas ju enam-vähem ühe kopsuga, aga suitsetas rängalt. Tal oli nõrk rägisev hääl, mis valjenes, kui ta erutus või üles soojenes. Ta oli maniakaaldepressiivne tüüp, kaldus kohutavast masendusest tugevasse eufooriasse.


Ühelt poolt tõmbas ta ligi, teiselt poolt tõukas eemale.

Kui ma teda kriitilisema pilguga vaatama hakkasin, sain aru, et ta oli vana haige üksildane inimene, kes ei saanud teha seda, mida ta oleks väärinud. Ta oleks sobinud Oxfordi või Cambridge’i.


Kõik geniaalsed või geniaalsusele lähenevad inimesed, keda tundsin, on lõpetanud halvasti või õnnetult...


Kas pärast nõnda isikliku ja mastaapse romaani ilmumist on lähiajal plaanis midagi kergemat?

Tahaks teha oma lemmikluuleantoloogia... Üks, kelle sinna paneksin, on ­Nietzsche.

Kui on ilusat saksakeelset luulet, siis see on Nietzsche. See on midagi nii ilusat ja geniaalset, et annad talle mõnedki veidrused andeks. Nietzschet on muidugi ka alusetult süüdistatud. Tema võimutahe, Der Wille zur Macht ei tähenda, et võid teha teise inimesega, mida tahad, keerata ta kringliks. Tugevus tähendab, et loomulikult tugev võtab nõrgad oma kaitse alla. Ja tegelikult täiesti ülekohtune, et natsid panid ­Nietzsche oma ideoloogilise rakendi ette. ­


Nietzsche ju ei tahtnud sakslane olla! Ta otsis meeleheitlikult oma esivanemaid, et oleks mõni poolakas või juut...


Kõrgkultuur pole mitte ainult meil, vaid ka mujal ikka sellise järel-lohistatava mainega....


Jah, kultuur on alati vajanud metseene.


Sellest saab Itaalias aru, kui sa vaatad kõiki neid palazzo’sid ja muuseume, mida ilma Medicite ja sarnaste toetajateta poleks ju olemas.


Rikkuritel peab olema maitset, mis võib-olla aegamööda tuleb, aga samas võib kõik jääda labaste eeskujude-mõtlemise tasemele. Nagu need ameeriklased, kes ehitavad endale koopiaid vana Euroopa lossidest ja kultuuriväärtustest. Ameerika mingis muuseumis on kolmemõõtmeline koopia “Pühast õhtusöömaajast”. Umberto Eco kitšikäsitlus raamatus “Reis hüperreaalsusse” peab kahjuks paika.


Ja näiteks need araablased, kes Dubais seitsmetärnihotellis kullalehekesi serveerivad....

Mul on nii palju lapsi ja lapselapsi, kes on minust majanduslikult sõltuvad – saatuse tahtel saan ma riigikogu pensioni. Saan pensioni töö eest, mida tegin lühikest aega ja milles ma midagi erilist korda ei saatnud. Samas kirjanikutöö eest, mida olen teinud eluaeg ja hästi, ei saaks ma midagi samaväärset.


Mida on meie ajastul tulevastele põlvedele pakkuda? Klaaskaubamaju? Viru keskuseid? Miskipärast arvan, et ka tulevikus minnakse vaatama Veneziat ja Firenzet... Ma ei mäleta, kui kaua Michel angelo seal lae all kõlkus, et korralikult oma teost viimistleda, panna sinna oma hing, usk ja armastus. Tänapäeval ei kujutaks keegi midagi sellist ettegi.


Kultuuriski on inflatsioon. Raha on märk. Mida rohkem on raamatuid, seda väiksem on ühe raamatu väärtus. Keskajal oli raamat käsitöö. Kultuurile oleks väga kasulik, kui ta mingiks ajaks üldse ära keelataks. Nõukogude ajal sündis tegelikult väga häid asju. Mäletan, kuidas Paul-Eerik Rummo astus ette, luges, silmad kinni, luuletusi, see oli nagu ilmutus, meil oli nälg selle järele. Aga praegu... See on nagu üks zen-lugu, kus vana munk valab külalisele teed tassi. Valab, valab, lõpuks hakkab tass üle ääre ajama. “Tass on ju täis,” ütleb külaline. “Teie olete ka täis,” vastab munk. “Kui te tühjemaks läheks, alles siis saaks teile midagi sisse valada.”


Kaevu tuleb aeg-ajalt ­puhastada?

See on kahe otsaga asi ... Riigikogu liikmena olin Soome kultuuripoliitika hindamise töörühmas. Seal oli ka üks itaallane, professionaalne kultuurimänedžer – millise kadedusega ta vaatas Soome uusi kultuurikeskusi, Rovaniemis ja teistes kõrvalistes kohtades. “Nojah, mis teil siin Soomes viga, teil ei ole minevikku,” ütles see itaallane. “Aga meil kuluvad meeletud ressursid, et alles hoida, restaureerida seda, mis on olnud.”


Esimene ja Teine maailmasõda, sellised suured traagilised lained, näivad loomingule mõjuvat hästi ... Samas inimesed, kes olid kõige hullemates katsumustes, pole ehk kõige paremat kirjutanud. On muidugi erandeid, nagu Elie Wiesel ja Primo Levi.


Primo Levi põhiteos “Kas see on inimene” avaldati 1947, ent ostma-lugema-tõlkima hakati seda alles enam kui kümne aasta pärast.


See trauma oli niivõrd sügav, et isegi Iisraelis ei tahetud esialgu ­holokaustist rääkida. Ida-Euroopa juutide lapsi ­kutsuti koolis seebitükikesteks. Iisraeli juudid, kes püssiga oma aiamaad ­kaitsesid, suhtusid põlgusega sellesse, et Euroopa miljonid juudid lasid ennast maha tappa...


Hiinas on olnud vähem niisuguseid ränki murranguid, sest hiinlased on läbi aastatuhandete säilitanud midagi väga olulist – oma põhitekstid.


Konfutsiuse otsesed järeltulijad elavad, tema mõis ja haud on olemas. See järjepidevus on mind Hiina juures ­võlunud.


Mu sõber Gary Snyder ütles, et see kolme monoteistliku religiooni halb karma kestab veel aastatuhandeid. Nii rängalt ma ei arva, kuid mingi tõde seal on.


Mis on sinu jaoks usk – suhe igavikuga, kõikide aegadega?


Jah, midagi mis jääb väljapoole. ­Samal ajal me ju elamegi igavikus. Maailm on avatud. Avatus on kõige olulisem mõis­te minu isiklikus asjaarmastaja filo­soo­fias.


Minu jaoks on religioonis olulised psühholoogilised tõed, mis tuleks tõlkida psühholoogia-bioloogia-sotsioloogia keelde. Kui nii võtta, põhineb meie tsivilisatsioon ju seitsmel surmapatul – toretsemine, ahnus, kadedus, laiskus, uhkus, iharus, viha.


Dogmaatiline usklikkus on minu jaoks midagi kahtlast – kui inimene keeldub millestki aru saamast, jääb oma uskumuste külge kinni. Kaldun küll ikka enam ateismi viimasel ajal, aga see pole selline vihapidav, fanaatiline ateism.


Pikaaegne viha on mürgine tunne. Spontaanne viha on teine asi ja see, kelle peale vihastad, saab ka aru, milles asi. Fanaatilisest vihkamisest tasuks aga hoiduda iga hinna eest.

Nägin telekast, kuidas Martin Helme pani okastraatpärja pronksmehe juurde. Helme nägu oli nagu tardunud mask, vihkamist täis, jube oli vaadata.


Poliitiliselt ­ebakorrektne kirjanik ­Houellebecq ­üt­leb, et kui 2003. ­aasta Euroopa ­kuumalaines ­suri tuhandeid ­vanureid, sest kedagi ei ­huvitanud nende päästmine, siis ­sellega algas ­ametlikult uus ­ajastu. Nüüdisaja lääne ­ühiskon­nas võib inimene ­olla homo, swinger, zoofiil, ­sadomaso, trans – kes iganes, aga ­mitte ­vana. “Noorus, ilu, jõud – ­füüsiliseks armastuseks ette nähtud kriteeriumid on täpselt ­samad mis natsismil.”


Jah, vana ei tohi olla. Vanad on “seeniorid”. Tunnen kurja rõõmu sellest, et võin selle korrektsuse vastu protestida. Nagu Nigeeriast pärist nobelist Wole Soyinka, kes Ameerikas paguluses olles jänkisid õrritas oma poliitilise korrektsuse vastaste sõnavõttudega.


Põliskultuurides oli vana ­inimene lihtsalt tark, kirjaoskuseta kultuuris ka raamatukogu, internet, ­Wikipedia jms. Nüüd vanadel enam sellist ­väärtust paraku pole. Ja see on ­muutnud suhtumist. Nagu seegi, et inimese ­keskmine eluiga on pikenenud ­palju kiiremini kui aeg, mil inimene suudab olla vaimselt ja füüsiliselt tasemel.


Si­be­ris oli noorte kohus aidata vanaks ja viletsaks jäänud isal-vanaisal-­vanaemal väärikalt surra. Lennart Meri rääkis ­sellest kord. Üks põlisrahva noormees kuskil Siberis tegi, mis isa talt nõudis: poos isa üles, et teda vaevast päästa. ­Noormees läks kohtu alla, sai tingimisi mõned ­aastad vangistust, kuid ei ­pidanud vastu ja tappis end ise. Mina olen eutanaasia pooldaja. Loomulikult tingimusel, et aitame surra inimesel, kes seda ise kindlalt soovib.


Borges kirjutas 85aastaselt südantlõhestava luuletuse, mida ta kõik teisiti teeks, kui saaks uuesti elada. Et ta käiks rohkem paljajalu, sööks rohkem jäätist ja vähem ube, reisiks ja riskiks rohkem...


Praegu elad sina seda elu, mida oleksin vabas Eestis ehk elanud mina. Kui oleksin valinud filoloogiaõpingud, mida isa kindlasti oleks soosinud. Küllap oleksin ka mõned aastad käinud Euroopa ülikoolides, õppinud keeli kohapääl, reisinud maailmas seljakotiga, nagu sai reisitud Siberis ja mujal Venemaal. Oleksin kirjutanud julgemini, võib-olla ka provokatiivsemalt, mässanud, võib-olla liitunud mõne vasakpoolse või nativistliku rühmitusega. Kas kahetsen, et ei elanud sedasi? Ei oska öelda. Mul on kogemusi, mida praeguses (näiliselt) väga vabas maailmas enamikul ei ole. Olin sunnitult paikne ja õppisin paikselt omaette elama.


Oled sa plaaninud kirjutada ka mälestusi?

See on mul ammu plaanis, kuigi sellega on delikaatseid probleeme. Ei saa eriti kirjutada inimestest, kellesse olen olnud armunud, ja kelle tähe all olen elanud aastaid...

Armumised on üldse mu elu kujundanud. Ja kui suhe siis katkeb või keeruliseks muutub, on seda väga raske üle elada.


Võtan juba kaks aastat antidepressante. Vahepeal tegin katse loobuda, aga see ei õnnestunud.


Antidepressandid nülivad teravad kandid maha ja seetõttu ei pruugi loomingule hästi mõjuda, tekib tuimus.


See on ellujäämise küsimus. Kui pead valima, et kas hakkad rohtu võtma või hüppad üle rõdu ääre alla, siis...


On neid, kes arvavad, et kui oled ülitundlik, ei saagi ilma antidepressantideta elada. Mitte ain ult isiklike valude tõttu, vaid ka seepärast, et on piinarikas näha aina enam vohavat labastumist ja pornot.


Pornoga on üks kummaline asi. Miks on nii lihtne näidata ekraanil inimese tapmist, aga inimese tegemist ei juleta prime time’il näidata? Ma tahaks teada, miks see nii on.


Kord kolasin interneti pornolehekülgedel, et mis seal siis on. Naised vaatavad kogu aeg kaamerasse! Võib-olla paari­st­sajast üks tundus olema ehtne.


Kehakeeles on väga raske valetada. Meil on lihased, mida me ei suuda valitseda.

Ma võin ju suruda kolleegi lese kätt, et nii kahju, aga ise mõelda, et väga hea, nüüd saan mina dekaaniks. Kui vähe tegelikult inimene ennast kontrollib, on mingeid märke, mis alati võivad reeta.


Mina olen lootusetu romantik ja ei suuda seda porno- ja prostituudiasja eriti mõista. Kui sa just täitsa tuim tükk ei ole, siis sa ju saad aru, kas inimene tahab sinuga olla või ei.

Mitmed inimesed on mulle rääkinud, et nad pole iial armunud olnud. Nad ei tea, kuidas saab selle peale süda taguma hakata, et keegi sulle helistab. Nad ei mõista, kuidas üks pilk võib luust ja lihast läbi lõigata.


Jah, nii see on. Kuum või külm juga käib läbi.

Kunagi olin lootusetult armunud ühte inimesse, kes ei saanud oma perekonda maha jätta, kes mind hoidis ja hellitas, ja siis tõmbus jälle eemale ja võis päris karmilt öelda, see loksutas ikka korralikult läbi, see külma ja kuuma vaheldumine.


Naise dilemma on selles, et koduhoidja ja truu mees ei paku geenidele kõige paremat “ratsut tulevikku”, paremate geenide omanikust aga ei saa truud ja koduhoidjat abikaasat, seda kõike muidugi keskeltläbi, statistiliselt. Mehi ajavat rohkem närvi see, kui naisel on juhuslik seksvahekord kellegi teise mehega, aga naisi ärritab mehe emotsionaalne vahekord kellegi teisega – oht, et mees võib pesa maha jätta.


Armumine ja seksuaalkirg on erinevad asjad, eri keemia – nad võivad koos käia, aga ei pruugi. Armumine on sõltuvus, dopamiin. Alguses ei ole huvi isegi seksi vastu, on ainult mingi joovastus, see kaif on nii tugev, et... Kiindumuse taga on mingi kolmas jõud. Selge on see, et ema ja lapse vahekord on primaarne, kõige ürgsem ja sügavam, teised on ehk selle järgi vormitud.


Sa oled õnnelik inimene, sest sul on nii palju lapsi ja lapselapsi. See on vahest suurim õnn, kõikide õnnetute ja tänamatute armumiste kiuste.



Pärast esimese, raske invaliidsusega lapse sündi sain täiskasvanuks, jäin eemale sõprade ringist, sellest, mida nimetatakse kirjanduseluks... Ja pärast Lemmituga USAs juhtunud avariid jäin haigeks, arst ütles, et “terve süsteem on paigast ära”. Ja jäin vanaks ka. Kuigi pean ütlema, et olen oma laste ja lastelastega rahul. Nagu pidid armastama öelda iirlased “It could have been worse”. Ka kurjategijatel, joodikutel, püstihulludel on vanemad – mida peavad läbi elama nemad! Mulle on järeltulijad olnud ikkagi õnn. Ja olid õnn ka mu vanaemale ja emale, kes nägid, et suguvõsa on pudelikaelast läbi tulnud.


Sometimes I feel like a motherless child... Kord palusin Soomes restoranis klaverimängijal seda mängida. Ta nöökis mind, et mis ma seda emmet siis nii kangesti tahan. Aga see laul vastab sageli mu meeleolule. Võib-olla mu mehelikule loomusele, mida ma pole osanud ega tahtnud macho-maski alla varjata. Olen valmis olema pigem hellust igatsev laps kui sangar ja võitleja. Väljendis “Mehed on lapsed” on omajagu tõde . Mina, 67aastane kuue lapse isa võin seda kinnitada omast kurvast ja vahel ka lõbusast kogemusest.


Tallinn–Tõravere, jaanuar 2008.