Nagu klezmer-muusikaski vahelduvad Kaplinski pilgus
kelmikus ja kurvameelsus, üldmeeleoluks on aga mõnus
mõtlikkus.
Jaan valdab võru, vene, soome, rootsi,
prantsuse, inglise, itaalia, portugali, hispaania ja saksa keelt, vähemal
tasemel isegi hiina, heebrea, jidiši ja araabia keelt, kuid ei tea mis
on filmitreiler ja pole kunagi kasutanud youtube’i. Kindlasti poleks ta
teadnud ka inglise jalgpallureid ja eesti teletähekesi, kui neid oleks
nimetatud.
Respect!
*
Jaapanis öeldakse, et
kui tahad olla ühe päeva õnnelik, joo ennast täis. Kui
tahad olla aasta aega õnnelik, võta naine. Kui tahad olla kogu
elu õnnelik, hakka aednikuks...
Olen olnud omajagu
aednik, istutanud sadu puid ja põõsaid (miks halvustame
põõsaid! “Võsa!”?), pidanud mesilasi, niitnud,
teinud metsatööd ja õppinud, et selles on oma võlu ja
õnn. Õnn on midagi, mis sünnib vahel niisama sus endas,
äkitselt tunned, et oled lihtsalt õnnelik. Mingi erilise
põhjuseta. Mäletan, et tundsin seda kord maal kruusateed
mööda astudes.
Teine kord kaubamajas käru
lükates. Võib-olla lihtsalt pääses valla tubli annus
endorfiine, mõnuaineid. Muidugi on ka põhjusega õnne
olnud, kõige enam armastuses, teise inimese suures soojas
läheduses. Aga see, nagu iga põhjusega õnn, võib
katkeda. Asenduda meeleheitega. Olen vist inimene, kes poeb kitsast mulgustki
läbi, aga peab ennast enne tükkideks lõikama. Või
laskma teisel lõigata.
Aga aednik ma päriselt olla ei
tahaks. Ei viitsi enam ja ei jaksa ka. Aed tähendab hirmus palju
kohustusi. Õunapuud tahavad lõigata, marjapõõsad
ka, vaarikad ka. Lilled on eriti nõudlikud, nagu mõned
aiaviljadki. Pargiga on lihtsam. Suur osa puudest saab ise hakkama, kui
kasvuhoog käes. Kõige toredam on ikka mets. Olen sisemaa inimene,
merega mul pole sügavamaid sidemeid, metsaga küll. Ja rabaga.
Kas maailma mastaabis teeb inimese kaugenemine loodusest Sulle
muret?
Ikka. Ma loodan, et tuleb üks katastroof –
mitte totaalne, aga piisavalt raputav, et paneks inimesed veidi järele
mõtlema ja oma käitumist muutma.
Eestis elati veel 150
aastat tagasi täiesti roheliselt – ja saadi elatud küll.
Eestlaste arv pole nii palju kasvanud, seega võiksime roheliselt elada
ka praegu. Suurt osa tehnikast kasutatakse meelelahutusena, kuid ekraan
võiks olla mitte tapmise ja tagaajamise koht, vaid olulise info allikas,
à la südame kardiogramm haiglas.
Natsid jutlustasid
egoismi. Et võidame, alistame nõrgemad ja teeme neist orjad.
Õigem oleks vastupidine: jutlustada loobumist, propageerida elust
lahkumist õigel ajal, võidelda liigtarbimise vastu. Jamaical
keelustati jetid, mina teeks Eestis sedasama, keelaks ka ATVd, kui saaks.
Ökoloogilisemalt saaks elada, aga sageli me ei tea, mis on hullem: kas
piimapaki pesemine ja siis pakendina jäätmekonteinerisse vis
kamine, tema põletamine või “olmejäätmete”
hulka viskamine. Selge on aga, et pakendeid on ülemäära palju.
Põhiküsimusi on, kas demokraatiat saab ühitada
ökoloogilise eluviisiga. Kardan, et ei saa...
Su
romaani “Seesama jõgi” kandev tegelane on Õpetaja,
prototüübiks Uku Masing. Tundub, et terve elu on sind jälitanud
Masingu vastuoluline isiksus, või pigemini trauma, et ka Õpetaja
võib osutuda julmaks ja lihtlabaseks surelikuks ning tegude tõttu
võivad ka tema sõnad kaotada oma oreooli.
Kahjuks ma ei kirjutanud tollal üles, mida Masing rääkis
– ta oli rääkijana huvitavam kui kirjutajana.
Masing
elas ju enam-vähem ühe kopsuga, aga suitsetas rängalt. Tal oli
nõrk rägisev hääl, mis valjenes, kui ta erutus või
üles soojenes. Ta oli maniakaaldepressiivne tüüp, kaldus
kohutavast masendusest tugevasse eufooriasse.
Ühelt poolt
tõmbas ta ligi, teiselt poolt tõukas eemale.
Kui ma teda kriitilisema pilguga vaatama hakkasin, sain aru, et ta
oli vana haige üksildane inimene, kes ei saanud teha seda, mida ta oleks
väärinud. Ta oleks sobinud Oxfordi või Cambridge’i.
Kõik geniaalsed või geniaalsusele lähenevad
inimesed, keda tundsin, on lõpetanud halvasti või
õnnetult...
Kas pärast nõnda isikliku ja
mastaapse romaani ilmumist on lähiajal plaanis midagi kergemat?
Tahaks teha oma lemmikluuleantoloogia... Üks, kelle sinna
paneksin, on Nietzsche.
Kui on ilusat saksakeelset luulet, siis see
on Nietzsche. See on midagi nii ilusat ja geniaalset, et annad talle
mõnedki veidrused andeks. Nietzschet on muidugi ka alusetult
süüdistatud. Tema võimutahe, Der Wille zur Macht ei
tähenda, et võid teha teise inimesega, mida tahad, keerata ta
kringliks. Tugevus tähendab, et loomulikult tugev võtab
nõrgad oma kaitse alla. Ja tegelikult täiesti ülekohtune, et
natsid panid Nietzsche oma ideoloogilise rakendi ette.
Nietzsche ju ei tahtnud sakslane olla! Ta otsis meeleheitlikult oma
esivanemaid, et oleks mõni poolakas või juut...
Kõrgkultuur pole mitte ainult meil, vaid ka mujal ikka sellise
järel-lohistatava mainega....
Jah, kultuur on alati vajanud
metseene.
Sellest saab Itaalias aru, kui sa vaatad kõiki neid
palazzo’sid ja muuseume, mida ilma Medicite ja sarnaste toetajateta
poleks ju olemas.
Rikkuritel peab olema maitset, mis
võib-olla aegamööda tuleb, aga samas võib kõik
jääda labaste eeskujude-mõtlemise tasemele. Nagu need
ameeriklased, kes ehitavad endale koopiaid vana Euroopa lossidest ja
kultuuriväärtustest. Ameerika mingis muuseumis on
kolmemõõtmeline koopia “Pühast
õhtusöömaajast”. Umberto Eco kitšikäsitlus
raamatus “Reis hüperreaalsusse” peab kahjuks paika.
Ja näiteks need araablased, kes Dubais seitsmetärnihotellis
kullalehekesi serveerivad....
Mul on nii palju lapsi ja lapselapsi, kes on
minust majanduslikult sõltuvad – saatuse tahtel saan ma riigikogu
pensioni. Saan pensioni töö eest, mida tegin lühikest aega ja
milles ma midagi erilist korda ei saatnud. Samas kirjanikutöö eest,
mida olen teinud eluaeg ja hästi, ei saaks ma midagi
samaväärset.
Mida on meie ajastul tulevastele
põlvedele pakkuda? Klaaskaubamaju? Viru keskuseid? Miskipärast
arvan, et ka tulevikus minnakse vaatama Veneziat ja Firenzet... Ma ei
mäleta, kui kaua Michel
angelo seal lae all kõlkus, et korralikult oma teost viimistleda, panna
sinna oma hing, usk ja armastus. Tänapäeval ei kujutaks keegi midagi
sellist ettegi.
Kultuuriski on inflatsioon. Raha on
märk. Mida rohkem on raamatuid, seda väiksem on ühe raamatu
väärtus. Keskajal oli raamat käsitöö. Kultuurile oleks
väga kasulik, kui ta mingiks ajaks üldse ära keelataks.
Nõukogude ajal sündis tegelikult väga häid asju.
Mäletan, kuidas Paul-Eerik Rummo astus ette, luges, silmad kinni,
luuletusi, see oli nagu ilmutus, meil oli nälg selle järele. Aga
praegu... See on nagu üks zen-lugu, kus vana munk valab külalisele
teed tassi. Valab, valab, lõpuks hakkab tass üle ääre
ajama. “Tass on ju täis,” ütleb külaline.
“Teie olete ka täis,” vastab munk. “Kui te
tühjemaks läheks, alles siis saaks teile midagi sisse valada.”
Kaevu tuleb aeg-ajalt puhastada?
See on
kahe otsaga asi ... Riigikogu liikmena olin Soome kultuuripoliitika hindamise
töörühmas. Seal oli ka üks itaallane, professionaalne
kultuurimänedžer – millise kadedusega ta vaatas Soome uusi
kultuurikeskusi, Rovaniemis ja teistes kõrvalistes kohtades.
“Nojah, mis teil siin Soomes viga, teil ei ole minevikku,”
ütles see itaallane. “Aga meil kuluvad meeletud ressursid, et alles
hoida, restaureerida seda, mis on olnud.”
Esimene ja Teine
maailmasõda, sellised suured traagilised lained, näivad loomingule
mõjuvat hästi ... Samas inimesed, kes olid kõige hullemates
katsumustes, pole ehk kõige paremat kirjutanud. On muidugi erandeid,
nagu Elie Wiesel ja Primo Levi.
Primo Levi põhiteos
“Kas see on inimene” avaldati 1947, ent ostma-lugema-tõlkima
hakati seda alles enam kui kümne aasta pärast.
See trauma oli niivõrd sügav, et isegi Iisraelis ei tahetud
esialgu holokaustist rääkida. Ida-Euroopa juutide lapsi
kutsuti koolis seebitükikesteks. Iisraeli juudid, kes püssiga
oma aiamaad kaitsesid, suhtusid põlgusega sellesse, et Euroopa
miljonid juudid lasid ennast maha tappa...
Hiinas on olnud
vähem niisuguseid ränki murranguid, sest hiinlased on läbi
aastatuhandete säilitanud midagi väga olulist – oma
põhitekstid.
Konfutsiuse otsesed järeltulijad elavad,
tema mõis ja haud on olemas. See järjepidevus on mind Hiina juures
võlunud.
Mu sõber Gary Snyder ütles, et see
kolme monoteistliku religiooni halb karma kestab veel aastatuhandeid. Nii
rängalt ma ei arva, kuid mingi tõde seal on.
Mis on sinu jaoks usk – suhe igavikuga, kõikide
aegadega?
Jah, midagi mis jääb väljapoole.
Samal ajal me ju elamegi igavikus. Maailm on avatud. Avatus on
kõige olulisem mõiste minu isiklikus asjaarmastaja
filosoofias.
Minu jaoks on religioonis olulised
psühholoogilised tõed, mis tuleks tõlkida
psühholoogia-bioloogia-sotsioloogia keelde. Kui nii võtta,
põhineb meie tsivilisatsioon ju seitsmel surmapatul – toretsemine,
ahnus, kadedus, laiskus, uhkus, iharus, viha.
Dogmaatiline usklikkus
on minu jaoks midagi kahtlast – kui inimene keeldub millestki aru
saamast, jääb oma uskumuste külge kinni. Kaldun küll ikka
enam ateismi viimasel ajal, aga see pole selline vihapidav, fanaatiline
ateism.
Pikaaegne viha on mürgine tunne. Spontaanne viha on
teine asi ja see, kelle peale vihastad, saab ka aru, milles asi. Fanaatilisest
vihkamisest tasuks aga hoiduda iga hinna eest.
Nägin telekast,
kuidas Martin
Helme pani okastraatpärja pronksmehe juurde. Helme nägu oli nagu
tardunud mask, vihkamist täis, jube oli vaadata.
Poliitiliselt ebakorrektne kirjanik Houellebecq
ütleb, et kui 2003. aasta Euroopa kuumalaines
suri tuhandeid vanureid, sest kedagi ei huvitanud nende
päästmine, siis sellega algas ametlikult uus ajastu.
Nüüdisaja lääne ühiskonnas võib
inimene olla homo, swinger, zoofiil, sadomaso, trans – kes
iganes, aga mitte vana. “Noorus, ilu, jõud –
füüsiliseks armastuseks ette nähtud kriteeriumid on
täpselt samad mis natsismil.”
Jah, vana ei
tohi olla. Vanad on “seeniorid”. Tunnen kurja rõõmu
sellest, et võin selle korrektsuse vastu protestida. Nagu Nigeeriast
pärist nobelist Wole Soyinka, kes Ameerikas paguluses olles jänkisid
õrritas oma poliitilise korrektsuse vastaste
sõnavõttudega.
Põliskultuurides oli vana
inimene lihtsalt tark, kirjaoskuseta kultuuris ka raamatukogu, internet,
Wikipedia jms. Nüüd vanadel enam sellist väärtust
paraku pole. Ja see on muutnud suhtumist. Nagu seegi, et inimese
keskmine eluiga on pikenenud palju kiiremini kui aeg, mil inimene
suudab olla vaimselt ja füüsiliselt tasemel.
Siberis oli noorte kohus aidata vanaks ja viletsaks
jäänud isal-vanaisal-vanaemal väärikalt surra. Lennart
Meri rääkis sellest kord. Üks põlisrahva noormees
kuskil Siberis tegi, mis isa talt nõudis: poos isa üles, et teda
vaevast päästa. Noormees läks kohtu alla, sai tingimisi
mõned aastad vangistust, kuid ei pidanud vastu ja tappis end
ise. Mina olen eutanaasia pooldaja. Loomulikult tingimusel, et aitame surra
inimesel, kes seda ise kindlalt soovib.
Borges kirjutas
85aastaselt südantlõhestava luuletuse, mida ta kõik teisiti
teeks, kui saaks uuesti elada. Et ta käiks rohkem paljajalu,
sööks rohkem jäätist ja vähem ube, reisiks ja riskiks
rohkem...
Praegu elad sina seda elu, mida oleksin vabas
Eestis ehk elanud mina. Kui oleksin valinud filoloogiaõpingud, mida isa
kindlasti oleks soosinud. Küllap oleksin ka mõned aastad
käinud Euroopa ülikoolides, õppinud keeli kohapääl,
reisinud maailmas seljakotiga, nagu sai reisitud Siberis ja mujal Venemaal.
Oleksin kirjutanud julgemini, võib-olla ka provokatiivsemalt,
mässanud, võib-olla liitunud mõne vasakpoolse või
nativistliku rühmitusega. Kas kahetsen, et ei elanud sedasi? Ei oska
öelda. Mul on kogemusi, mida praeguses (näiliselt) väga vabas
maailmas enamikul ei ole. Olin sunnitult paikne ja õppisin paikselt
omaette elama.
Oled sa plaaninud kirjutada ka
mälestusi?
See on mul ammu plaanis, kuigi sellega on
delikaatseid probleeme. Ei saa eriti kirjutada inimestest, kellesse olen olnud
armunud, ja kelle tähe all olen elanud aastaid...
Armumised on
üldse mu elu kujundanud. Ja kui suhe siis katkeb või keeruliseks
muutub, on seda väga raske üle elada.
Võtan juba
kaks aastat antidepressante. Vahepeal tegin katse loobuda, aga see ei
õnnestunud.
Antidepressandid nülivad teravad
kandid maha ja seetõttu ei pruugi loomingule hästi mõjuda,
tekib tuimus.
See on ellujäämise küsimus.
Kui pead valima, et kas hakkad rohtu võtma või hüppad
üle rõdu ääre alla, siis...
On neid,
kes arvavad, et kui oled ülitundlik, ei saagi ilma antidepressantideta
elada. Mitte ain
ult isiklike valude tõttu, vaid ka seepärast, et on piinarikas
näha aina enam vohavat labastumist ja pornot.
Pornoga
on üks kummaline asi. Miks on nii lihtne näidata ekraanil inimese
tapmist, aga inimese tegemist ei juleta prime time’il näidata? Ma
tahaks teada, miks see nii on.
Kord kolasin interneti
pornolehekülgedel, et mis seal siis on. Naised vaatavad kogu aeg
kaamerasse! Võib-olla paaristsajast üks tundus olema
ehtne.
Kehakeeles on väga raske valetada. Meil on lihased, mida
me ei suuda valitseda.
Ma võin ju suruda kolleegi lese kätt,
et nii kahju, aga ise mõelda, et väga hea, nüüd saan mina
dekaaniks. Kui vähe tegelikult inimene ennast kontrollib, on mingeid
märke, mis alati võivad reeta.
Mina olen lootusetu
romantik ja ei suuda seda porno- ja prostituudiasja eriti mõista. Kui sa
just täitsa tuim tükk ei ole, siis sa ju saad aru, kas inimene tahab
sinuga olla või ei.
Mitmed inimesed on mulle rääkinud, et
nad pole iial armunud olnud. Nad ei tea, kuidas saab selle peale süda
taguma hakata, et keegi sulle helistab. Nad ei mõista, kuidas üks
pilk võib luust ja lihast läbi lõigata.
Jah, nii
see on. Kuum või külm juga käib läbi.
Kunagi olin
lootusetult armunud ühte inimesse, kes ei saanud oma perekonda maha
jätta, kes mind hoidis ja hellitas, ja siis tõmbus jälle
eemale ja võis päris karmilt öelda, see loksutas ikka
korralikult läbi, see külma ja kuuma vaheldumine.
Naise
dilemma on selles, et koduhoidja ja truu mees ei paku geenidele kõige
paremat “ratsut tulevikku”, paremate geenide omanikust aga ei saa
truud ja koduhoidjat abikaasat, seda kõike muidugi keskeltläbi,
statistiliselt. Mehi ajavat rohkem närvi see, kui naisel on juhuslik
seksvahekord kellegi teise mehega, aga naisi ärritab mehe emotsionaalne
vahekord kellegi teisega – oht, et mees võib pesa maha
jätta.
Armumine ja seksuaalkirg on erinevad asjad, eri keemia
– nad võivad koos käia, aga ei pruugi. Armumine on
sõltuvus, dopamiin. Alguses ei ole huvi isegi seksi vastu, on ainult
mingi joovastus, see kaif on nii tugev, et... Kiindumuse taga on mingi kolmas
jõud. Selge on see, et ema ja lapse vahekord on primaarne, kõige
ürgsem ja sügavam, teised on ehk selle järgi vormitud.
Sa oled õnnelik inimene, sest sul on nii palju lapsi ja
lapselapsi. See on vahest suurim õnn, kõikide õnnetute ja
tänamatute armumiste kiuste.
Pärast esimese,
raske invaliidsusega lapse sündi sain täiskasvanuks, jäin eemale
sõprade ringist, sellest, mida nimetatakse kirjanduseluks... Ja
pärast Lemmituga USAs juhtunud avariid jäin haigeks, arst ütles,
et “terve süsteem on paigast ära”. Ja jäin vanaks
ka. Kuigi pean ütlema, et olen oma laste ja lastelastega rahul. Nagu pidid
armastama öelda iirlased “It could have been worse”. Ka
kurjategijatel, joodikutel, püstihulludel on vanemad – mida peavad
läbi elama nemad! Mulle on järeltulijad olnud ikkagi õnn. Ja
olid õnn ka mu vanaemale ja emale, kes nägid, et suguvõsa on
pudelikaelast läbi tulnud.
Sometimes I feel like a motherless
child... Kord palusin Soomes restoranis klaverimängijal seda mängida.
Ta nöökis mind, et mis ma seda emmet siis nii kangesti tahan. Aga see
laul vastab sageli mu meeleolule. Võib-olla mu mehelikule loomusele,
mida ma pole osanud ega tahtnud macho-maski alla varjata. Olen valmis olema
pigem hellust igatsev laps kui sangar ja võitleja. Väljendis
“Mehed on lapsed” on omajagu tõde
. Mina, 67aastane kuue lapse isa võin seda kinnitada omast kurvast ja
vahel ka lõbusast kogemusest.
Tallinn–Tõravere,
jaanuar 2008.