Õnnestunud ideoloogiline diversioon
George Orwell. “Loomade farm. 1984”. Inglise keelest tõlkinud Tõnis Arro, Tiit Kusnets, Mati Sirkel, Rünno Vissak. Punane Raamat. Kirjastus Tänapäev, 2002. 399 lk. (“Loomade farmi” on tõlkinud Mati Sirkel, “1984” ülejäänud - Toim.)
Kust sa selle raamatu kätte said?
Sain selle lugemiseks pianisti ja muusikateadlase Helju Taugi käest Tallinnast üheks ööpäevaks. Kunagi hiljem võeti talt õigus muusikakeskkoolis ja konservatooriumis noori õpetada. Üks peasüüdistus oli sellestsamast raamatust õpilastele rääkimine. Ma isegi ei mäleta, kas kõigepealt lugesin raamatut vene või inglise keeles, aga see jättis mulle väga sügava mulje. See raamat oli minu jaoks kõige tähtsam poliitilise ärkamise teos. Teine oli Coudenhove-Kalergi “Totaalne riik - totaalne inimene”.
Hiljem, kui tõlkimiseks läks, sain romaani tõenäoliselt sealtsamast Helju Taugi või Tunne Kelami käest, see oli kas 1979 või 80.
Kes olid teised tõlkijad?
Urmas Aunin, Rünno Vissak, Oliver Peedosk, Lauri Vahtre, Mart Laar, Aleksei Lotman, Ülo Valk. Ülo tõlkis just “uuskeele” peatüki. Rünno, kes töötas siis Kirjandusmuuseumis paljundusmasinistina, tegi seal raamatust koopiad. Need said tõlkijatele 50 lehekülje kaupa laiali jagatud.
Mina korraldasin valmis tõlke ümber lseitse eksemplari. Köitsime need ära ja jaotasime laiali. Pärast kirjutas Matti Milius seda masinaga veel mõned korrad ümber ja tegi veel paarkümmend eksemplari.
Kust te kirjutusmasina saite? Kirjandusmuuseumi kirjutusmasinate tekstinäited olid ju kõik julgeolekus olemas, need masinad oleks identifitseeritud.
Leidsin usaldusväärse masinaga ümberlööja. Milius olevat oma kahekümnest eksemplarist ühe ka kellegi kätte andnud, kes osutus hiljem KGB-laseks, vist too Ville Sonn. Kindlasti jõudis raamat organiteni, aga ühtki jälge meieni ei viinud. Hiljem, Pareki ja teiste protsessi ajal, käisime kõik korduvalt ülekuulamistel, aga seda tõlget ei katsutud meile kordagi inkrimineerida.
Esimest korda käisime Rünnoga ülekuulamisel siis, kui tõlge oli just valminud. Nimelt juhtus niisugune naljakas asi, et käisime Leedus mingil kirikupühal. Korraga tänaval dokumentide kontroll ja kuna meil dokumente kaasas polnud, pandi meid neljaks päevaks aresti: Tunne Kelam, Rünno, mina ja Ants Tompson. Ants oli korra juba piiblite maaletoomisega seoses vangis istunud. Tunne nimetas seda tabavalt kiirkursusteks - vangis istumisest tavatsesid revolutsionäärid kui ülikoolist rääkida.
Mul olid tõlkemustandid kodus sahtlis. Ja kui vanemad teada said, et olen Leedus kinni kukkunud, asusid nad mu sahtleid läbi otsima ja ajasid tõlkemustandid ahju. Aga õnneks oli tõlge sel ajal juba puhtalt ümber löödud.
Järgmisel päeval pärast koju jõudmist olime mõlemad Rünnoga ülekuulamisel. Mina sain valju noomituse, Rünno visati ülikoolist välja. Tal oli vali noomitus juba kirjas, oli Vologdas Jüri Kukke matmas käinud.
Olin seda tollal lugedes küll vaimustunud ja imetlus on tänaseni säilinud. Kuidas raamat vastu võeti?
Ma ei kuulnud, et keegi oleks öelnud: jama, ei huvitanud, jätsin pooleli. Ükski neist eksemplaridest ei seisnud päevagi nii, et keegi poleks seda lugenud. Üldine meelsus oli ikka väga vastaline.
Ega me pidanud oma tööd mingiks eriliseks kirjandussaavutuseks, meie jaoks oli see edukas ideoloogiline diversioon.
1990 avaldati Loomingu Raamatukogus “1984” Elias Treemani nime all, mis viitab vist kolmele tõlkijale.
Pärast Orwelli “Loomade farmi” ilmumist 80ndate lõpul tekkis tunne, et ehk läheb ka “1984” läbi. Pakkusime Loomingu Raamatukogule tõlget. Seal oldi nõus ja me kolmekesi - Rünno Vissak, Tiit Kusnets ja mina - tõlkisime raamatu üle. Need on kaks täitsa erinevat tõlget. Pseudonüüm sai vist pandud nalja pärast. Vahest arvestasime ka sellega, et “organid” ju siis veel töötasid. See oli veel aeg, kus ilmumise puhul oli tõeline saavutuse tunne: näe, läks läbi. Siis polnud sugugi kindel, et demokraatlik kord püsima jääb. Kuna olime Loomingu Raamatukogule tundmatud tõlkijad, määrati tõlke toimetajaks Edvin Hiedel. Minu mäletamist mööda parandas ta meie tehtut siiski üllatavalt vähe.
Mida see raamat ütleb tänapäeva noorele?
See võiks aidata normaalses ühiskonnas üles kasvanud inimesel teada saada, mida vägivallariik tähendas. Tollal ei tundunud seal kujutatu küll liialdusena. Meie oleme surutise all elanud ja näinud ka inimesi murdumas. Aga tänapäeva noorele inimesele võib see olla uskumatu.
Milliseid raamatuid su ülikooli ajal veel ringi liikus?
Näiteks ka “Loomade farm”, ja kuidagi oli see sattunud ühe ülikooli komsomolikomitee töötaja kätte, kes tuli seda mulle õhtul koju ära tooma. Ma kinnitasin, et ma pole seda raamatut näinud, ma ei tea sest midagi. Lõpuks võtsin ikka vastu.
Tekste ikka liikus, neid sai näiteks Miina Härma keskkooli kirjandusõpetaja Helgi Rivise käest. Jerofejevi “Moskva- Petuðki” sain Aleksei Lotmani käest. Palju oli ka parapsühholoogiat ja UFO-lugusid. Mäletan ka “Gulagi arhipelaagi” ja väga mõjuvat Solþenitsõni-lendlehte “Elagem ilma valeta”. Levitati veel käsikirju, mis polnud otseselt vastalised, näiteks Uku Masingu või Kaplinski tekstid.
Oled ka muid raamatuid tõlkinud?
Olen tõlkinud ja toimetanud erialaseid, juhtimis- ja psühholoogiaraamatuid. Iseenesest mulle tõlkimine meeldib. Kui sellest natuke paremini saaks ära elada, siis ma võib-olla elaksingi sellest.
Mis tüüpi ilukirjandust sa praegu loed?
Hirmsasti meeldib kogu juutide kirjutatud kirjandus, mis eesti keelde tõlgitud. Näiteks Singeri “Patukahetseja”: jõukas ameerika juut leiab oma identiteedi läbi ortodoksse juutluse. Kristliku maailma mõte on mulle avaldunud läbi juudi kirjanduse. Kirik on minu jaoks ratsionaalne ja moraalne asi, mitte mingi müstiline kogemus. Osalt oli kiriku poole pöördumine muidugi ka seotud vastupanuga nõukogudeaegsele ametlikule ideoloogiale.
Sotsialismi hauakaevaja romaanid
George Orwell (1903-1950) oli kodanlikku päritolu, erakoolis õppinud, aga vasakpoolsust ja töölisliikumist sümpatiseeriv inglise kirjanik. Võitles Hispaanias vabariiklaste poolel, töötas ajakirjanikuna, viljeles ühiskondlikku esseistikat. Stalinliku sotsialismi suhtes oma illusioonid minetanud, kirjutas ta maailmakuulsad ja mõjukaimad totalitarismikriitilised romaanid “Loomade farm” (1945) ja “1984” (1949), mis muutusid “antisovetðina” klassikaks. Esimene on ühiskondlik allegooria, mille tegelasteks loomad. “1984” on antiutoopia, mis kujutab 1984. aasta läbinisti totalitaristlikku maailma, kus sõdivad permanentselt kolm üliriiki. Isikult on võetud kõik vabadused, tema eksistents sõltub puhtalt partei tahtest. Tegelikkuse kirjeldamiseks vastavalt partei tahtele on loodud nn uuskeel, mis põhineb topeltmõtlemisel ehk kaksisoimal. Romaani peategelane Winston Smith armub (mis on jõle roim) ning kogeb vastupanu lootusetust kõige jõledamal viisil. Ühtaegu nii täpne, vaimukas kui ka emotsionaalselt eriliselt mõjuv teos.
*
Loomingu Raamatukogu toimetaja Anu Saluäär: ”Minu meelest on kirjastuse Tänapäev üllitis n-ö piraatväljaanne. Mitte kuskil ei ole öeldud, et “Loomade farm” ilmus Loomingu Raamatukogus 1988 (nr 11-
12) ja “1984” aastal 1990 (nr 48-51). Eriti nördinud olen, et pole nimetatud Edvin Hiedelit, kes oli “1984” tõlke toimetaja. Veider on ka Mikk Titma vabandava eessõna avaldamine, mille sünnitasid omaaegsed vajadused.
Rünno Vissak: Olime kagebiitide paha unenägu
Tõlkijate tuumik oli lõpetanud Tartu II keskkooli ja ehkki sel ajal juba ülikooli jõudnud, olime omavahel keskkooli ajast seotud varasemate nõukogudevastaste toimetamiste kaudu - tegime neli numbrit omakirjastuslikku õpilaste almanahhi (nimeks “Tartu II keskkooli almanahhi juhtum”), fotokoopiaid mitmesugustest samizdati materjalidest (nagu Solþenitsõni “Elagem ilma valeta” jt), levitasime kõiksugu omakirjastuslikke jne trükiseid. Aeg-ajalt käisime pisut suurema seltskonnaga koos ja kuulasime ettekandeid, neid peeti näiteks minu vanemate suvilas Tartu lähedal Ihastes või ka kusagil looduses. Põhiliselt oli küllalt arvuka ringi tegevuseks keelatud kirjanduse levitamine ja paljundamine.
Aja jooksul muutusid sidemed tuntud dissidentidega üsna tihedaks ja paljude tegevus ka mitmekesisemaks (Lauri Vahtre algatas Mart Laariga üliõpilaste Kodulinna, mille me hiljem radikaliseerisime Noor-Tartuks jne). Kui Jüri Kukk ja Mart Niklus olid vangistatud ja oli oodata peatset kohtuistungit, käisin Moskvas sellekohast infot ja Lisanduste viimast väljaannet välisajakirjanikele üle andmas (jõulude ajal 1980). Tõlkisin ka Jüri Kuke vanglast välja sokutatud kirju inglise keelde. Nii et raamatu tõlkimine oli kõige selle keskel ja kontekstis
