“Kui lääge! Ha-ha-ha-haa… Lame! Nõme! Missugune kitš!”


Sellise tsitaadiga ooperi libretost võikski lühidalt kokku võtta helilooja Mari ­Vihmandi uudisteose, mida ajakirjanduse poolt ootusärevaks aetud publik sai näha 17. oktoobril Estonia teatris. Aga mingem konkreetsemaks.


Uueks algupäraseks ooperiks klassifitseeritud teos nimega “Armastuse valem” (libreto Mari Vihmand ja Maimu Berg) põhineb argentiina kirjaniku Esther Vilari 1985. aastal ilmunud ja väidetavalt Saksamaal ja Argentinas kultusraamatu staatusse tõusnud lühiromaanil “­Nina Glucksteini matemaatika”. Esietenduseks üllitatud Vilari eesti keelde tõlgitud (Mari Vihmand) raamat pealkirjaga “Armastuse valem” osutub kahjuks vaimuvaese armastusetraktaadi ja viletsa naisteka sümbioosiks. Vilar püüab antiigiklassikute juhuslikke värsilõike kasutades paigutada oma kirjatükki kõrvuti suurte aegumatute traagiliste armulugudega nagu näiteks Shakespeare’i “Romeo ja Julia”.


Lühiromaan tegeleb aplombikalt “armastuse valemi” leidmisega, kuid autori pakutud valem on justkui paremad päevad minetanud neurasteenilise vambi kättemaks neile, kes kordki on tundnud armastust. Et teised iialgi ei kogeks seda, millest ta ise kas siis lolluse või võimetuse pärast ilma jäi. “Selleks, et meest igavesti enda külge köita, ei tohi naine talle oma armastust enam kunagi siiralt tunnistada,” väidab Vilari armastuse valem. Nii pidavat naine muutuma iidoliks, keda ikka ja jälle vallutada. Ka kõige tulisem ja siiram armastus kustub üsna kiiresti, kui ta peab lakkamatult jäiselt seinalt tagasi põrkuma, ning viib armastaja meeleheitele või enesetapule. Raamatu ideeline ühekülgsus, triviaalne proosatekst ja banaalsed teemakesed nagu Õhtulehe olematu suhtekorraldaja Stella “juhendid” saavadki saatuslikuks ooperi libretole, millest omakorda johtub ooperi dramaturgiline tühjus.


Hea ooperi muusika ja dramaturgia peaksid olema niivõrd väljendusrikkad, et ei balletitantsijatel ega tsirkuseartistidel poleks vaja lavalist tegevust dubleerida (iseenesest professionaalselt sooritatud etteasted). Vihmandi eklektiline muusika sisaldab ju huvitavaid orkestraal­seid seadeid ja veidi argentiinalikku koloriitigi (akordionisti partii Jaak Lutsojalt), kuid on ülepaisutatult depressiivne. Juba etenduse algusest peale muusikalist joonist rõhuv ärevalt minoorne tonaalsus kujundab kokkuvõttes kogu ooperi emotsionaalselt staatiliseks ning rusuvaks, armastus kui nauding ei vääri heliloojalt ühtegi rõõmsat kujundit, kuigi õnnelikke hetki ju peategelaste rikka juuditari Nina ja tangolauljast masside iidoli Chucho vahel on.


Seepärast jääb hoomamatuks ka ooperi finaalis peategelaste surmaga kaasnev traagika.


Tundub, et Chucho tapmine austajate poolt on võikalt loogiline – rahva kättemaks ajuvabade lugude esitamise eest (ooperis laul “Astronaut ja Kuu”). Ennast rahva (argentiinlaste!!!)

südamesse laulda pole selliste lauludega lihtsalt võimalik. Ilmselt on Chucho enne ”valemi” leiutamist laulnud palju ilusaid ja kirglikke laule (mida meie kahjuks ei kuule). Versioon 2: Chucho, saades aru, et tema Nina ei armasta teda ja tema loominguline anne on kadunud, viskub rahva hulka ning tapab ennast ise Nina kingitud noaga.


Meie rahvusooperi solistid (Helen Lokuta, Rene Soom, Riina Airenne) annavad endast vist parima, kuid kahjuks pole helilooja ühelegi nende poolt kehastatud peategelasele a ndnud erilist materjali näidata oma vokaalseid võ ;imeid ja näitlejameisterlikkust. Vihmand iseloomustab oma tegelasi vaid väliselt. Vokaalselt oleks nagu tegemist pika teatraliseeritud keskpärase tekstiga kooriteosega, milles meisterlauljate andeid ja oskusi pole vaja raisata.


Ooperikoor ja ajakirjanike rolle esitanud kvintett (­Angelika Mikk, Janne Ševtšenko, Juuli Lill, ­Andres ­Köster, Priit Volmer) tegid kehvast asjast saia ehk tasemel etteaste nii muusikaliselt kui ka koreograafiliselt. Kas kiita tuleks siinkohal lavastajat Liis Kollet või Brasiilia külaliskoreograafi Ana Mondinit, või hoopis mõlemat?


Etenduse õnnestunuima osa moodusta­vad kujundus, kostüümid (Ann Lumiste) ja lavaline liikumine. Vilari raamatus pole tegevusajale täpsemalt viidatud, kuid lavastuse esteetika lähtub ebamääraselt 1940.–50. aastate glamuurist ja suurilmalikust kitšist à la Evita. Palju oli visuaalselt meeldejäävaid lavapilte, mida täiendasid kaunid kleidid-ülikonnad, assotsiatiivseid pildiprojektsioone ning keegi ei passinud laval ei-tea-mida oodates. Valguskunstniku (Airi Eras) töö väärib Estonia puhul aga erandlikult kiitust – ei hoitud kokku elektrit ega värve.


Tummfilmina nähtuna oleks selline lavastus kindlasti huvi tekitanud – et mis siis tegelikult toimub ja mis asju need kenad inimesed ajavad.


Ent kui see teos, nimetatagu teda ooperiks või muusikaliseks seansiks, suudab pakkuda kellelegi hingeabi või teraapilist tröösti, võib ettevõtmise kordaläinuks lugeda.