18.10.2007, 00:00
Õnnis ignorants ehk keskpärase inimese traagika
“Metspart”
Autor Henrik Ibsen. Lavastaja Ingomar Vihmar.
Mängivad Kleer Maibaum (külalisena), Mait Malmsten, Tõnu Oja, Jaan Rekkor, Tõnu Aav, Merle Palmiste, Kersti Kreismann, Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Mari Lill, Ester Pajusoo.
Esietendus 14. oktoobril Draamateatri väikeses saalis.
Ibsen ise arvas ka, et “Metspardiga” muutus tema meetod. 1884. aastal trükivalgust näinud näidendiga algas norra kuulsaimal näitekirjanikul nn sümbolistlik periood. Kas oli tõe ja vale vahekorda lihtsa inimese rutiinses eksistentsis vaagiv näidend nõndapalju omast ajast ees, või olid põhjused sümbolismis, ei oska öelda, igatahes oli esialgne retseptsioon näidendile ja Euroopa eri otstes tehtud lavastustele negatiivne ja kriitiline.
Teates kirjastajale selgitas Ibsen: “See näidend ei puuduta üldsegi poliitilisi, sotsiaalseid ega ühiskondlikke küsimusi. See räägib ainult perekonnaelust. Kahtlemata tekitab see teatavat diskussiooni, kuid ei tohiks kedagi riivata.”
Laval ongi kaks perekonda – Ekdalid ja Werled. Isad ja pojad, ja nende naised. Vana Ekdal (Jaan Rekkor) ja vana Werle (Tõnu Aav) ajasid kunagi koos illegaalset metsaäri, ohvitser Ekdal läks vangi, tuli välja murtud mehena, kaotanud nii ideaalid, usu kui ühiskondliku positsiooni.
Werle, kaassüüdlane, ujus kuiva nahaga välja, tema mõisteti õigeks. Nii Werlel kui Ekdalil on ühevanused pojad, kes nüüd, pärast 15aastast vaikust, õhtusöögil kohtuvad. Hjalmar (Mait Malmsten) on ennast elu ebameeldivuste eest turvalisse abiellu ja hubasesse perefirmasse polsterdanud, õnnistavat ignorantsi viljelev tuhvlialune mees, kelle silmi nüüd käed-taskus-rusikas-idealist Gregers (Tõnu Oja) iga hinna eest avada üritab. Tagajärjed ei saa selles tragikomöödias olla midagi vähemat kui traagilised.
Keskne intriig seisneb idees, et valele rajatud abielu, pettuse peale ehitatud perekond ei saa olla lõpuni õnnelik. Valel on tüütu omadus pinnale kerkida, luukeredel kapist välja pudeneda.
Gregers on tõe päevavalgele toomise missioonis omaenda deemonite poolt pimestatud, Ibseni moraal on äraspidine, manifesteerudes Ekdalite majanaabri, ihu- ja hingearsti Rellingi (Ivo Uukkivi) mõttes, et võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele.
Teadvustades endale ohtu kõlada reinveidemanlikult, ei saa ma salata, et “Metspardis” on aktuaalsust küllaga – on äratuntavaid karaktereid, suhtumisi, käitumismustreid ja ellujäämisstrateegiaid. Rääkimatajätmine pole ju valetamine, kodumängimine on “mängu” poole kaldu, omakasu õigustab silmakirjalikkust. Muidugi, samade sõnadega võib ka “Vapraid ja ilusaid” kirjeldada...
Vihmar, kellele “Metspardi” lavastamine Draamateatris on juba teine katse (eelmine Ugalas, Viljandi Kultuuriakadeemia tudengitega), on koostöös kunstnik Riina Degtjarenkoga loonud kummalise aegruumi – kostüümides tunda ülemöödund sajandit, modernne vinüülimängija aga täidab toa nüüdisaegsete hittidega (muusikaline kujundus on filmilik, summutab kohati teadlikult dialoogi, litsudes nii otse kõige ürgsematele instinktidele).
Lihtsalt vastuvõetav, suuremate poosideta, kõnetav teater. Täpselt kalkuleeritud emotsioonid, tundlikult nüansseeritud ansamblimäng, vaataja nauding tuleneb ka suuresti sellest, et tema loo kõige suurema üllatuse, kõige paremini hoitud saladus e, ammu enne väljaütlemist ära tabab.
Autor Henrik Ibsen. Lavastaja Ingomar Vihmar.
Mängivad Kleer Maibaum (külalisena), Mait Malmsten, Tõnu Oja, Jaan Rekkor, Tõnu Aav, Merle Palmiste, Kersti Kreismann, Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Mari Lill, Ester Pajusoo.
Esietendus 14. oktoobril Draamateatri väikeses saalis.
Ibsen ise arvas ka, et “Metspardiga” muutus tema meetod. 1884. aastal trükivalgust näinud näidendiga algas norra kuulsaimal näitekirjanikul nn sümbolistlik periood. Kas oli tõe ja vale vahekorda lihtsa inimese rutiinses eksistentsis vaagiv näidend nõndapalju omast ajast ees, või olid põhjused sümbolismis, ei oska öelda, igatahes oli esialgne retseptsioon näidendile ja Euroopa eri otstes tehtud lavastustele negatiivne ja kriitiline.
Teates kirjastajale selgitas Ibsen: “See näidend ei puuduta üldsegi poliitilisi, sotsiaalseid ega ühiskondlikke küsimusi. See räägib ainult perekonnaelust. Kahtlemata tekitab see teatavat diskussiooni, kuid ei tohiks kedagi riivata.”
Laval ongi kaks perekonda – Ekdalid ja Werled. Isad ja pojad, ja nende naised. Vana Ekdal (Jaan Rekkor) ja vana Werle (Tõnu Aav) ajasid kunagi koos illegaalset metsaäri, ohvitser Ekdal läks vangi, tuli välja murtud mehena, kaotanud nii ideaalid, usu kui ühiskondliku positsiooni.
Werle, kaassüüdlane, ujus kuiva nahaga välja, tema mõisteti õigeks. Nii Werlel kui Ekdalil on ühevanused pojad, kes nüüd, pärast 15aastast vaikust, õhtusöögil kohtuvad. Hjalmar (Mait Malmsten) on ennast elu ebameeldivuste eest turvalisse abiellu ja hubasesse perefirmasse polsterdanud, õnnistavat ignorantsi viljelev tuhvlialune mees, kelle silmi nüüd käed-taskus-rusikas-idealist Gregers (Tõnu Oja) iga hinna eest avada üritab. Tagajärjed ei saa selles tragikomöödias olla midagi vähemat kui traagilised.
Keskne intriig seisneb idees, et valele rajatud abielu, pettuse peale ehitatud perekond ei saa olla lõpuni õnnelik. Valel on tüütu omadus pinnale kerkida, luukeredel kapist välja pudeneda.
Gregers on tõe päevavalgele toomise missioonis omaenda deemonite poolt pimestatud, Ibseni moraal on äraspidine, manifesteerudes Ekdalite majanaabri, ihu- ja hingearsti Rellingi (Ivo Uukkivi) mõttes, et võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele.
Teadvustades endale ohtu kõlada reinveidemanlikult, ei saa ma salata, et “Metspardis” on aktuaalsust küllaga – on äratuntavaid karaktereid, suhtumisi, käitumismustreid ja ellujäämisstrateegiaid. Rääkimatajätmine pole ju valetamine, kodumängimine on “mängu” poole kaldu, omakasu õigustab silmakirjalikkust. Muidugi, samade sõnadega võib ka “Vapraid ja ilusaid” kirjeldada...
Vihmar, kellele “Metspardi” lavastamine Draamateatris on juba teine katse (eelmine Ugalas, Viljandi Kultuuriakadeemia tudengitega), on koostöös kunstnik Riina Degtjarenkoga loonud kummalise aegruumi – kostüümides tunda ülemöödund sajandit, modernne vinüülimängija aga täidab toa nüüdisaegsete hittidega (muusikaline kujundus on filmilik, summutab kohati teadlikult dialoogi, litsudes nii otse kõige ürgsematele instinktidele).
Lihtsalt vastuvõetav, suuremate poosideta, kõnetav teater. Täpselt kalkuleeritud emotsioonid, tundlikult nüansseeritud ansamblimäng, vaataja nauding tuleneb ka suuresti sellest, et tema loo kõige suurema üllatuse, kõige paremini hoitud saladus e, ammu enne väljaütlemist ära tabab.