Ööbikud napsasid krooni
See on juba nii tavaline, et ma luban – viimast korda toonitan rõõmu, et Areeni aasta album on valmistatud just nimelt Eestis. 2009 aastal astub Chalice’ide, Eplikute ja HU?-de ritta veteranansambel Röövel Öööbik, rock’n’roll’i-, glämmi- ja disko-show’ga “Ringrada”.
Kahekümne kahest aastatabeli küsitluses osalenud Areeni muusikakriitikust ja muidu muusikaspetsialistist paigutas kümme vastajat Ööbiku plaadi parimate sekka. Ka kõige minimaalsema tähelepanuvõimega inimene märkab, et küsitluses osales ka kaks Röövel Ööbiku liiget – laulja Tõnu Pedaru ja trummar Raul Saaremets. Et keegi oma peas skeeme ei looks, siis rõhutan: nagu ka seekord, ei ole ealeski ükski parimate plaatide selgitamisel osalenud muusik (neid on ridades üksjagu) oma plaadi eest hääletanud, selline liigutus on keelatud. Ning kui Pedaru ja Saaremets kellegi šansse üldse õõnestasid, siis enda omi. Iga antud häälega – näiteks üleilmsele kriitikute lemmikule Animal Collective’ile – suurendasid nad Animalide võimalust Ööbikule ära panna (puntkivahe tuligi võrdlemisi napp). Kõik kriitikute tabelid ripuvad täies pikkuses Ekspressi veebis. Sellega on siis selge, hästi.
Nüüd on meil aga otseühendus ühe “Ringraja” produtseerija, laulukirjutaja ja ülesehitajaga kitarrist Sten Sheripoviga (pildil vasakpoolseim), kelle kohta tarvitas plaati Areenis arvustanud Erik Morna sääraseid sõnu: “Nende õnneks ristis Ööbik end Una Bombaks ja pani elektrooniliselt edasi, kuni liitus kitarrist ja helilooja Sten Sheripov. Ja Sten, head kuulajad, on mees, kes lõi alati kahtlevatele ja vaidlevatele Ööbiku-vanameestele (Allan Hmelnitski, Raul Saaremets, Tõnu Pedaru, pildil vasakult teine, kolmas ja neljas) ühe sirgjoonelise muusikalise löögi vastu nende kollektiivset kreatiivtagumikku.“
Tere, Sten! Õnnitlen, tänavu kuulub aasta albumi tiitel Röövel Ööbikule!
Aitäh! See teeb meid väga rõõmsaks.
Ma sain aru, et sa ei uskunud, et “Ringrada” võiks võita.
Millegipärast seda ei osanud arvata jah. Häid plaate, nagu mulle tundub, on ilmunud tänavu väga palju.
Kui me seda plaati tegime, ei osanud me planeerida või mõelda, et ta kellelegi – kas kriitikule või publikule – meeldida võiks.
“Ringrada” meeldib isegi väikestele lastele väga.
See on küll väga meeldiv.
Kuidas sulle takkajärgi “Ringraja” retseptsioon tundub, mida tänaval räägiti, mida lehtedes kirjutati – oli see adekvaatne?
Mida inimesed tänaval rääkisid, pean tunnistama, ma ei jälginud. Ma ei käinud valeriietes tänaval inimeste juttu kuulamas. Aga muidu oli retseptsioon väga hea, teeb mind väga rõõmsaks. Iga kord, kui inimene midagi teeb, ta ju loodab, et see õnnestuks. Ja kui see mõnele inimesele ei meeldi, ei saa seda ebaõnnestumiseks pidada. Tervikuna on vastuvõtt olnud isegi üllatavalt hea.
Kui te plaate lindistasite, oli teil mingi konkreetsem plaan – midagi näidata või korda saata?
Ei olnud. Mitte mingit konkreetset plaani polnud. See oli protsess. Hakkasime tegema ja kõik, mis tuli, tuli protsessi käigus. Iseenesest. Mingeid koosolekuid, kus oleks edasisi suuniseid teoreetiliselt arutatud, ei olnud. Kõik arenes orgaaniliselt.
Nimeta palun isiklikke aasta 2009 suurimaid muusikalisi elamusi.
Kui ma vaatan, mida ma sel aastal olen kuulanud, siis on seal nagu alati palju vanemat muusikat. Rolling Stones. Suicide. Samuti Ameerika kristlikku muusikat 1920–30ndatest.
Siis ei saa mööda Animal Collective’i kiitmisest – hea plaat. Wild Beastsi laulja on kindlasti üks parimaid lauljaid sel aastal. Palju kuulasin ka Pains of Being Pure at Hearti albumit.
Muide, täna ostsin just Momo plaadi, “Hooray for Earth”, tundub päris sümpaatne.
Ma ei ole vist kunagi nii palju klassikalist muusikat kuulanud kui tänavu. Suvel kuulasin Bachi. Lisaks veel Mahler, Purcell.
Seoses oma pojaga olen kuulanud Annika Mändmaa plaati “Sõit sõõrule”, mis on nende elutoas isetehtud pillidega lindistatud laste-indie. Mõni välismaalane, kes sõnadest aru ei saa, kuulaks seda täiskasvanute muusika pähe. Laste-Devendra.
Eesti muusikat ei ole ma kahjuks sel aastal väga palju jõudnud kuulata. Ans.Andurit kuulasin ja see mulle meeldis väga ja Öäki lugu kogumikul “Eesti Pops” on ka suurepärane.
Aasta parim lugu on minu meelest Memory Cassette’i “Asleep at a Party”, youtube’is on keegi ise ilusa video juurde meisterdanud, tasub vaadata.
Üks aasta muusikasündmusi on ka Alo TV lisandumine tallinlaste televisiooniekraanile. Ammu oli aeg.
Aga kontsertidest?
Primavera festivalil Barcelonas oli Michael Nyman võib-olla kõige parem. Ja muidugi My Bloody Valentine, kus sound oli nii võimas, et Slayer Tallinnas oli selle kõrval täielik keeksi söömine. Ühtlasi Lightning Bolt Primaveral. Ja siis ka täiesti eriline Morrissey kontsert Tallinnas.
