Ood puukotadega tüdrukule
Enne Luminaire’i minekut olin näinud katkendlike noppeid Arieli laividest – halva kvaliteediga fotod, videod. Need tegid nõutuks, et mida võiks oodata. Kas iidoli võimalik ultra lo-fi laiv murrab valuläve, demüstifitseerib ta. Sest kujutage ette, mis juhtub Ariel Pinki popmuusikaga, kui neid paljusid “valesti” kõlavaid lugusid valesti mängida, ta on isegi kinnitanud, et see ei meeldi talle. Õnneks oli kartus asjatu.
Londoni tänavavõrgustikes ekslemise tõttu sai näha vaid üht soojendusesinejat – valgetes triiksärkides naiskvartett T.I.T.S, pange kokku film “Risky Business”, drone, müra, pop ja no wave, siis peaks päris terviklik pilt saama.
Pärast T.I.T.S-i oli aeg Arielil ja grupil lavale ronida. Kõigepealt pandi tuled kustu, ainult sinised jäeti põlema, ohtralt tossu, tehnika paigutati õllekastidele. Grupis oli kaks inimest – igati cool olla püüdev bassimees ja mingite aparaatidega mässav, igati cool neiu. Viimasena tuli seebimulle puhuv kole tüdruk ehk Ariel, jalas puukotad, seljas kõhtu paljastav topp, jalas ruudulised püksid nõnda, et ülemine nööp lahti, juuksed seatud kaheks patsiks. Laotas (ma eeldan, et) lugudepõhjadega kassetid kõlarile ja esimene neist läks masinasse. Viskas kotist võltssädelust lavale ja pähe. Rekvisiidid olid kenasti valitud, väheke dekadentsi, väheke DIY, väheke närimiskummi esteetikat, väheke cocaine chic’i. Eriti oleks neis tingimustes meeldinud kuulda “Creepshow’d”, aga jäi tulemata.
Arieli põnevate lugude suurest hulgast tuli laivi ajal käputäis, paar tükki paistsid olevat ka seni kuulmata, sest eks tavalise inimese ametlik Arieli-teadvus piirdub Paw-Tracksi alt väljastatud plaatidega. Kui etendus algas kohe korraliku intensiivsusega, siis lõpuosa kadus tasasematesse psühh-hõllandustesse. Kogu laiv oli üllatavalt sünkroonne albumitega, sest kõik plaatide parimad kohad olid ka laivil üldiselt parimad – n: “Life in LA”, “Go Acapulco”, suurepärase diskometslasena esitatud “So Glad”. Ariel tammus ringi sellesama väikese kurja tüdruku lavakuju sees, peksis jonniva maneeriga süntesaatorit ja keerutas näpuga patse, tegi suitsu, oli äraolev-eneseteadlik jne.
Terve kontserdi ajal karjus mingi tüüp “Myiagis, Myiagis” ja loomulikult Ariel seda lugu ei esitanud, vaid küsis “Was it worth of six pounds?”. Keegi sai vist isegi tappa, kuigi The Luminaire mahutab vaid 250 inimest. 250st olid paljudel lahkudes käes John Mausi vinüülid.
