Järgmine episood: 1958. aastal peatus noor, vasakpoolsete vaadetega ettevõtja Brenno Ramazotti ühes Sitsiilia väikelinna perehotellis. Ühel mitte eriti kenal õhtul märkas ta, et mitmed talle kuuluvad olmeasjad on toast lihtsalt ära varastatud. Täiesti juhuslikult jutustas ta sellest vahejuhtumist ühele võõrastemaja läheduses töötavale sümpaatsele juuksurile. Veel samal päeval leidis ta varastatud esemed oma numbris. Kes tõi – see jäigi talle saladuseks.

Igati põneval maffiateemal on meil ilmunud üsna hea teemakohane tõlkeraamat juba nõukogude ajal. Itaalia vasakpoolse ajakirjaniku Michele Pantaleone ülevaadet “Eilne ja tänane maffia” (Tallinn, 1971) võib julgelt soovitada ka praegusele lugejale. Siiski on John Dickie käesolev monograafia üks parimaid vastavatest käsitlustest. Puudujääke on ainult mõni üksik.

Näiteks piirdub autor oma maffia geneesi analüüsis vaid 19. sajandiga. Ometigi oleks võinud tähele panna ka iidse saare keskaega, sest paljude tänapäevaste sotsiaal-psühholoogiliste nähtuste lätted tulenevad Sitsiilia ajaloost. Sealsete elanike mentaliteeti on sajandite kestel kujundanud arvukad võõrvalitsejad (näiteks Bütsants, araablased, sakslased, Bourbonide dünastia ja teised) ning saarlaste kui niisuguste eriline eluhoiak.

Autor pühendab põhjendatult ­palju tähelepanu sitsiilia maffia majandustegevusele. 19. sajandi lõpul võeti rasket lõivu karjapidajailt, tsitrusviljade eksportööridelt ja väävlikaevanduste omanikelt. Esimese maailmasõja järel lisandus veel salasigarettidega hangeldamine (kui rääkida kõige olulisematest valdkondadest). Pärast Teist maailmasõda, neljakümnendatel ja viiekümnendatel, muutus aga prioriteetseks hilisem ­klassika: korruptsiooni teel riiklike tellimuste saamine (eelkõige munitsipaalkorterite ja teede ehitamiseks) ning osalemine rahvusvahelises narkokaubanduses. Saarele ehitati mitu suurt salajast narkolaborit. Illegaalse toodangu peamine turg asus aga Ameerika Ühendriikides.

Kvalitatiivselt uuele tasandile jõudis maffia mõju tänu Itaalia sisepoliitikale. Diktaator Benito Mussolini fašistliku režiimi ajal (1922–1943) anti Sitsiilia maffiale suuri vastulööke, kuid ometigi ei suudetud seda lõplikult välja juurida. Eeskätt oli kuritegelike klannidega seotud 1948–1993 kõiki valitsusi juhtinud Kristlik-Demokraatliku partei juhtkond, kuna patriarhaal-dotatsioonilises Sitsiilias garanteeris maffia tollele erakonnale vajaliku häältesaagi.

Kurjategijatega koostööd teinud markantsematest poliitikutest mainigem Giulio Andreottit ja Amintore Fanfanit. Kristlike demokraatide kõrval tegid organiseeritud kuritegevusega mõningat salajast koostööd ka sotsid. Seevastu kommunistid jäid sellest patust pea täiesti puhtaks.

Ookeanitagune suurliitlane teadis seda ja leppis säärase olukorraga – oli ju Itaalia Kommunistlik Partei (eurokallakuga) aastakümneid suuruselt teine erakond. Ja aastakümneid opositsioonis.

Säärane kuritegelik oportunism
maksis aga demokristlastele pea pool sajandit hiljem saatuslikult k&aum l;tte: 1993. aastal lakkas Kristlik-Demokraatlik partei olemast. Itaallased pettusid selles lõplikult ning ka Ühendriikidel ei olnud pärast Nõukogude Liidu varingut enam mingit mõtet toetada seda end lõplikult diskrediteerinud poliitilist ühendust. Itaalias toimus senise poliitilise süsteemi põhjalik korrektsioon.

Autorilt oleksin muide soovinud veelgi põhjalikumat maffia-politikaanide (kaasa arvatud Vatikani) tegevuse analüüsi. Ei ole ka juhuslik, et just alates 80ndate lõpust hakkas korrakaitsejõudude surve Sitsiilia “peredele” hoogustuma. Tõstaksin esile killerite poolt 1992. aastal mõrvatud legendaarset uuri­jat Giovanni Falconet; tema kõige uuenduslikum ja efektiivsem meetod seisnes eelkõige kahtlusaluste isikute rahaülekannete jälgimises.

Kõige põnevamat lugemisnaudingut pakkus mafioosode rituaalide (mis osaliselt meenutasid vabamüürlikke riitusi), keele ning eetika kirjeldus. Olgu kohe ära öeldud, et kurjategijad eelistavad oma struktuuri nimetada Cosa Nostraks (Meie asi; üritus) ja ennast “aumeesteks”, kes kohustuvad üksteisele rääkima ainult tõtt. Viimane nõue toimis kuni 80ndateni vägagi hästi.

Teisalt kehtib too nn aupõhimõte ainult valitud seltskonna jaoks, ülejäänud inimesi vaadeldakse aga omapäraste saakobjektidena. Ilmselt on mõistel “au” elukutselistele kurjategijatele eriline tähendus, seda tõstetakse esile ja selle suhtes ollakse lausa ­haiglaselt hellad. Mingi arhetüübi tasandil toimib “au” universaalselt: näiteks 1991–1994 Tšetšeenias valitsenud ekskindral Džohhar Dudajevi bandiitlik-klanniline režiim asutas lausa spetsiaalse “Au ordeni”! Sellega otsustati muuhulgas autasustada tuntud vene inimõiguslast Sergei Kovaljovi. Piinlikku olukorda sattunud Kovaljov siiski loobus delikaatselt, kuid kindlalt, säärasest “aust”.

Itaalia korrakaitsesüsteemi ebatäiuslikkusest
hoolimata on viimase kümne aastaga suudetud Sitsiilia maffia mõju oluliselt piirata, kuid lõpliku võiduni on veel väga-väga pikk tee. Viimase kuuekümne aasta jooksul on “aumehed” suutnud saarel rajada omamoodi varjude riigi, millel on omad pankurid, politseinikud, kohtunikud ning isegi vaimulikud! Seda püsistunud süsteemi on muidugi üliraske murda. Näiteks tabati alles eelmisel aastal 1963. aastast saati rahulikult ringi redutanud kogu Sitsiilia maffia boss Bernardo Provenzano (hüüdnimega “Traktor”). Või kuidas suhtuda asjaolusse, et 1983–1992 tapeti vastastikustes kokkupõrgetes umbes 2000 inimest? Itaalia on muide üks Euroliidu asutajaliikmetest. Pakkugu see teadmine meile teatud tröösti Pronkssõduri sündmuste meenutamisel.

Käesolev raamat on meeletult põnev ning mind paneb lihtsalt imestama selle jahe vastuvõtt siinsete lugejate poolt. Ainult naljakaid toimetusvigu võinuks veidi vähem olla...