17.07.2009, 00:00
Ooper ooperist: Donizetti “Viva la Mamma” Berliinis
Juuni lõpul esitati Berliini Staatsoperi Magazinis ehk tehnilise
töökoja hiiglaslikus, Tallinna Kultuurikatla peasaali meenutavas
ruumis vaid viiel korral Gaetano Donizetti koomilist ooperit “Viva la
Mamma”. Kui teised etendused läksid sama hiilgavalt kui 29. juunil,
mil mul seda õnnestus näha, võib Staatsoperi rahvusvahelise
ooperistuudio tööd kadestada iga ooperiteater ja õnnitleda
justkui naeruteraapiaga kauba peale õnnistatud publikut. Sest nii palju
naerdes pisaraisse uppunud ega naerust kõõksudes läkastama
hakanud ooperipublikut pole ma varem näinud. Lühidalt, kõige
lõbusam koomilise ooperi lavastus, mida eales olen näinud. Ja
sealjuures ei mingit hinnaalandust vokaalsele, muusikalisele ega lavastuslikule
kvaliteedile. Iga nali, koomiline žest, veider hääletämber oli
põhjendatud ning sihilik tegelaskujude karikeerimine ja paksud
värvid illustreerisid kõige paremini ooperi satiirilist olemust.
Koomikale lisab vürtsi osatäitjate valik: nimirolli Mamma Agatat
kehastab võrratult groteskset rollikeelt valdav ukraina bariton Viktor
Rud (seda rolli laulavadki enamasti mehed), kastraadilikku musico’t
hispaania metsosopran Silvia de la Muela.
Tegu on Donizetti
vähetuntud, alles 1963. aastal ülesleitud ühevaatuselise farsiga
ooperiteatri telgitagustest, mis esmakordselt tuli lavale 1827 Napolis ning
täiendatuna 1831 Milanos. Ka Hinrich Horstkotte Berliini intensiivse
lavastuse aluseks on viimane, ühevaatuselisest kahevaatuseliseks muudetud
variant. Dialoogid on saksa, lauldakse itaalia keeles. Oma aktuaalsust pole
“Viva la Mamma” ( ehk “Le convenienze ed inconvenienze
teatrali”) kaotanud, esineb ju ilmselt igas ooperitrupis siiani
onupojapoliitikat. “Viva la Mamma” kõnelebki
võimukast emast, kes nõuab aralt heliloojalt ja
pehmekäeliselt lavastajalt oma pretensioonikale tütrele (trupi teine
sopran; araablanna Enas Massalha) superdiivaliku primadonnaga (horvaadi soprani
Evelin Novaki stiilne osatäitmine) uues ooperis võrdseid
lauluvõimalusi ning osalahendusi. Mängu tõmmatakse
paratamatult eputav tenor (inglise aktsenti rõhutatult liialdav
austraallane Paul O’Neill) ja impressaario (bariton Oliver Weidinger);
kokku rivaalitseb laval kümme oma au ja uhkuse eest võitlevat
persooni.
Muusikaliselt kohati Rossinit meenutav ja tema muusikat
heatahtlikult parodeeriv, annab Donizetti “Viva la Mamma” I
vaatuses imekauni okteti ning Mamma ja primadonna lõpudueti ning
lõpetab ooperi ootamatult pauguga – sponsorabi ärakukkumise
pärast ei tulegi kavandatav tükk lavale! Seni tülitsevat truppi
haarab aga üksmeel ja koos põgenetakse linnast, et juba kulutatud
rahast mitte kellelegi aru anda. Nii tänapäevane lugu, kas pole?