OOPER: Enne ja nüüd. Tagasivaade (muusika)teatriaasta lõpul
Loosungi "Eesti kutseline teater 100" alla joondunud üritusteseeriad hakkavad lõpule jõudma. Oleme kuulnud raadios näitlejaid lugemas eesti kirjandust, televisioon on pakkunud lavastuste retrospektiivi, ilmunud on raamatuid ja peetud teatrikonverentse. Rääkimata paljudest ja olulistest esietendusest peakangelases Teatris.
Nende ettevõtmiste juures on paratamatult olnud tegemist ka minevikuga. See sunnib küsima, kuidas me suhtume minevikku, milline on meie tõlgitsushorisont. Muutused "enne" ja "nüüd" vahel on paratamatud, aga siiski üllatavad - kunagine olevik tekitab hämmeldust, me oleme sellest kaugenenud rohkem, kui oleks võinud arvata. Isegi 1990. aastate lavastusi tagantjärele telerist vaadates märkad üllatusega näiteks hoopis aeglasemat lavastus- ja etendamistempot - teater kui ülev, pidulik kunstiliik, isegi siis, kui seda püütakse vältida. Otsustav tegur, mis lõpuks haarab, on näitleja - isiksuse lumm, mis sulandab mineviku ja oleviku horisondid.
Eelmine lõik tahtis õigupoolest hoiatada mälestuste otsese ülekandmise eest tänapäeva, võrdluse parem-halvem eest. Kuidas me ka ei imetleks estoonlaste julgust lavastada 1933. aastal Wagneri muusikadraamat "Tristan ja Isolde" ja tollaste peaosatäitjate vokaalset võimekust, on selge, et tänapäeval vajame teistsugust "Tristanit": ühiskond, aga ka meie muusikaline silmaring on liiga teistmoodi.
"Estonia" ooperiloos on kolmekümnendaid ja siis kuuekümnendaid-seitsmekümnendaid aastaid nimetatud sageli kuldajaks, mis kandus ka veel kaheksakümnendate algusesse. Tollaste estoonlaste ühtlane ansambel, mille eri isiksustest, nende plussidest ja miinustest tekkis võimas energia, on veel paljude vaatajate, ka tollase noore publiku mälestustes omamoodi etalon. Vahel jääb vestlustest ja ka kirjutistest mulje, et me tahaksime seda aega tagasi. Kas ikka tõesti? Õigemini peaks küsima, mida me publikuna soovime uuesti kogeda.
Vahel tundub, et see, mida eesti ooperipublik teatris taas vajab, on meie-tunne. Meie lauljad laval, ja mitte üks-kaks lauljat külalissolistide seas, vaid kogu ansambel. Meie Kaal, meie Krumm, meie Kuusk, meie Tauts, meie Tammel, meie Maiste, meie Palm. Tõenäoliselt just niisugustest tunnetest ajendatuna teatati ühes eesti sõnumilehes: tahaks näha muusikateadlast, kes väidab, et "enne" (s.t Estonia ooper 1980. aastate alguses) pole parem kui nüüd. Ma arvan, et saaks näha lausa mitut muusikateadlast - sest küsimuse asetus iseenesest tekitab kahtlusi. Aja mõõdupuud ei saa olla samad, kontekst on liiga erinev. Võime imetleda isiksusi, aga ei saa ütelda, kes on parem (ja veel vähem, kes on halvem).
Meie-tunnet pakub õnnestaval kombel Rossini "Tuhkatriinu" lavastus Rahvusooperis Estonia. Laval on noored eesti lauljad (ühes koosseisus aitab kaasa leedu tenor), keda pole piinlik kuulata, kellel on meile midagi öelda, ja see midagi ei jää vokaaltehnika taha: Helen Lokuta, Annaliisa Pillak, Juhan Tralla, René Soom, Priit Volmer, Kristina Vähi, Angelika Mikk, Juuli Lill ja teised kavalehel nimetatud. Euroopa eri paigus (ka Tallinnas) õppinud või õppivad noored lauljad on lõpuks Estonia puiesteele kokku kutsutud ja sellest kasvab sädelev, järjest detailirohkem "Tuhkatriinu"-mäng. Tegelaskuju karakterit ohvriks toomata meisterdatakse Rossini virtuoosseid passaaže, omaaegsetele laulutähtedele kirjutatud ansamblid kõlavad täpselt ja elastselt. Õhus on tunda innustust ja elektrit, kaa sa on haaratud ka kogenud estoonlased (Rauno Elp jt) ning koorgi ärkab ellu. (Piinlikkuseta ei pääse küll sellelgi õhtul, sest orkestri Rossini meenutab asjaarmastajate esimest proovi, aga see pole antud artikli teema.) Tundub, et teater on oma Puccini-Verdi-suunalises repertuaaris teinud väikese õnneliku kõrvalekalde (või pöörde?).
Ka "Tuhkatriinu" lavastajatöö (Michiel Dijkema Hollandist) on selline, mis võiks edukalt konkureerida parimate Euroopa lavadega. Dijkema tõlgendab ooperi sündmustikku unistusena, mis on välja kasvanud Tuhkatriinu laulust ooperi alguses. (Umbes nii, nagu sageli on tõlgendatud Wagneri "Lendavat hollandlast" Senta kujutluspildina.) Reaalne ruum muutub unenäoliseks ja seal toimuvad unenäo-imed. Unistuse-põhimõte loob ühtlasi ka silla tänapäeva ja ooperi põhisündmustiku vahel: üks on armetu nüüdisolustik ja teine minevikuline muinasjutt.
Ent mõtiskledes juubeliaasta ooperiolukorra üle, ei saa piirduda ainult Estoniaga. Ooperilavastamisega tegelevad Vanemuine, Pärnu Ooper, Nargen Opera. Just viimaselt pärinevad ju läbilõikes viimaste aastate suurimad õnnestumised, sel aastal Tõnu Kõrvitsa mahlerlikult tundlike ooperite esiettekanne koostöös Von Krahli teatriga, Veljo Tormise igimõjuvad "Naistelaulud" ja Haydni "Üksik saar". Ka niisugusel taustal tundub vastandus "enne" (hästi) ja "nüüd" (halvasti) küsitav. Pigem on oluline tegijate sisemine motiveeritus, laulja vokaalsete vahendite teadlik arendamine ja rakendamine, professionaalne tööatmosfäär. Rossini "Tuhkatriinuga" rebis Rahvusooper Estonia end nende tippude ritta.
Selle rõõmustava tõdemusega võiks lõpetada. Enne aga meenutaksin veel üht juubeliaasta lavastust Estonias, nimelt Tammsaare "Juuditit", ja seda ajaloolase vaatepunktist. Ma ei hakka enam puudutama Katri Aaslav-Tepandi lavastuse vaieldavaid külgi, sellest on arvustajad kirjutanud. Küll aga tooksin esile ühe suure väärtuse: draama- ja ooperiinimeste koostöö. Nii nagu see oli Estonia teatris väga kaua aega, peaaegu pool tänasest juubelist.
