Ooperid tähtedega

New Yorgi Met"'i ooperiülekanded kinolinal on vaatamist väärt, ütleb Tiiu Levald.

Parafraseerides loo pealkirjaga TV-programmides edetabeleid juhtivate saadete pealkirju, avaldan loodetavasti enamiku ooperigurmaanide soovi, et Coca-Cola Plazas avanenud võimalus olla ühel ajal New Yorgi Metropolitan Opera publikuga suurepärastest etendustest osasaaja muutuks nn kuumaks sarjaks ning kutsuks ligi üha uusi ooperisõpru noorematest põlvkondadest.

On ju ilmselge, et sama taotlus on ka selle ainulaadse võimaluse pakkujatel – et muusikakultuuri kaardilt ei kaoks nii suurepärane kunstide süntees, nagu seda on ooper. Ja mis peaasi – maailma eri paigus on võimalik nüüd ja praegu oma loome kõrgtipus olevaid lauljaid kuulda ja näha. Enamikule jääks vaid unistuseks näha Karita Mattilat, Suzan Grahamit, ­Anghela Geor­ghiud, Anna Netrebkot, Natalie Dessayd, Elina Garancat, Roberto ­Alagnat, Roberto Villazoni, Diego Florezi sellises kontekstis. Siinjuures tahakski esile tuua ühe väga olulise faktori, nimelt helitehnilise probleemi, ning tänada projekti kohapealseid tegijaid – kui 11. oktoobril oli ­Richard Straussi “Salome” üleforsseeritud kõlaga, siis Hector Berliozi “Fausti needmine” 22. novembril tuli kuulajani igati balansseeritud helikvaliteedis.

Hector Berlioz (1803–1869) sündis Prantsusmaal arsti perekonda ja ka temast loodeti tulevikus meedikut. Kuid nooruki tee viis hoopis Pariisi ülikoolist konservatooriumi. Elatist teenis ta teatri koori lauljana. Temast kujunes helilooja, kelle suurejoonelised programmilised sümfoonilised teosed, ooperid (“Beatrice ja Benedict” on ette kantud ka meil, dirigendiks Neeme Järvi) ning oratooriumid “Fausti needmine” ja “Kristuse lapsepõlv”, on jätnud muusikalukku uute suundade looja jälje. Väga oluliseks suunanäitajaks kujunes tema “Modernse instrumentatsiooni ja orkestratsiooni suur traktaat” (1844). Kaks aastat hiljem ilmavalgust näinud oratoorium “Fausti needmine” lausa pakatab nendest värsketest ideedest.

Ja seda kaleidoskoopiliselt värvikat, mitmekihilist muusikat igas mõttes – nii pillide põnevaid võimalusi avastavalt, rütmifiguuride äärmiselt täpset meeleolude väljendusvahendiks võtmist – kõike seda saime me kuulda tänu maestro ­James Levine’i ülimalt tundlikule natuurile ning loomulikult koostöös suurepäraste muusikutega.

Olen selle teose lavastatud varianti mõni aasta tagasi näinud Helsingi Oope­ris. Seal avaldasid muljet väga head lauljad, orkester, lavastaja fantaasia, dirigent ja muidugi akustika(!) – võib-­olla killustas tervikut väheke ülepakutus koreograafias.

Nüüd nähtud (lavastaja Robert ­Lepage) fantaasiamängud ületasid igasugused kujutluspiirid. Vaatajale oleks nagu ulatatud lapsepõlvest nii tuttav mänguasi – kaleidoskoop! See, mis igale indiviidile tundub olevat vaid temaga juhtuv ning kordumatu, toodi meie silme ette lõpmatult muutuvate piltide reana (taust oli jagatud neljaks korruseks ja see omakorda sektoriteks, kus iga meeleolu mitmekordistus, tõestamaks mõtet, et miski pole uus siin maailmas). Uskumatult sünkroonne lavastus – iga väikseimgi detail muusikas oli märgistatud – ja see ei tundunud kuskil ülepingutatuna. Maksimaalselt oli kasutatud videotehnika viimast sõna, äärmiselt mõjusad olid imelistele koorinumbritele leitud pildilised vasted.

Fausti rollis laulnud Marcello Giordani oli veenev ja hästikõlav vana Faustina, küll aga oodanuks nii täiusliku etenduse sees ka pisut siredamat ja säravamat noort Fausti – Margareta rollis Suzan Graham oleks seda kindlasti väär inud. Kõik kolm numbrit, mis metsole selles loos usaldatud, kõlasid tema esituses erakordses hääle ilus ja läbitunnetuses, võrratu oli duett viiuliga jutustuses kuningas Thulest ja hingemattev oli selle teose tipphetkeks peetud hüljatud Margareta igatsuslaul duetis inglissarvega.

Loo must ja sündmusi käivitav jõud Mefistofeles oli John Relyeaga esituses lihtsalt vapustavalt hea. Iga repliik oli oma varjundiga, silmavaade jäägitult rollis ning keha gümnastika allus kõigile lavastaja poolt ettenähtud trikkidele. Hääle tämber oli timmitud viimseni saatanlikule õeluse ja ahvatluse värvile.

Oratooriumi lõpulahendus oma helendava ingliteemaga mõjus siiralt ning puhastavalt – publik oli lummuses kuni lõputiitriteni. Ootame järgmist kohtumist 20. detsembril, kus tegelasteks jumalik Renée Fleming ja äärmiselt maskuliinne Thomas Hampson ­Jules ­Massenet’ ooperis “Thaïs”.