Ooperigala hapukapsa ja siidriga
Kontserdikülastajaid ja eriti neid, kes lauluväljakule tulles südames ehk MRP aastapäeva tähistasid, tabas tõelise õnnistusena suurepärane ilm. Sume ja vihmatu augustiõhtu, ideaalist jäi puudu vaid tähtedesära, seda mõningase pilvisuse tõttu.
Korraldus oli eeskujulik, kõik sujus, vaid tsipa tahaks norida küll. Esiteks muidugi suurim apsakas - polnud kontserdikavasid. Nii rikkaliku ja erinevaid stiile sisaldava kava puhul ei saanud kelleltki nõuda kõikide lugude äratundmist. Korraldajad võinuksid lavakõrvastele ekraanidele projitseerida lugude tiitlid või siis vähemasti lasta neid teadustada. Selline sissejuhatus igale loole oleks andnud palju parema publikukontakti, mis kahjuks jäigi kontserdi jooksul suuremas osas saavutamata. Alles lõpus, kahe esimese lisaloo ajal (Bocelli esituses) publik sulas. Need, Bocelli leivanumbrid temanimelises popstiilis, läksid otse südamesse ja panid tarduma - mida aga kolmas lisalugu, paljuoodatud "Con Te Partiró" lühendatud versioon, sugugi ei teinud.
Algul oli pilt ekraanidel õhtuhämaruse kehvas valguses veidi kehvasti jälgitav, selle eest aga lavavalgustus imeilus ja maitsekas. Samuti oli laitmatu helitehnika. Balansist rääkides nappis ehk vahetevahel orkestri võimsust lauljaga võrreldes.
Kontserdi üldmulje oli hea - igati sile teostus, mis pakkus ehk veidi kõrgemas meeleolus veedetud õhtu. Üllatusi polnud. Kui, siis tõesti see, mida dirigent Marcello Rota ka pressikonverentsil rõhutas, et ERSO sai nii seinast seina repertuaari esitamisega hiilgavalt hakkama. (Orkestri igapäevane sümfooniline repertuaar ju ooperiaariate saatmist ei hõlma). Orkestri soolonumbrid, eriti kaunis keelpillisoolo Mascagni “Talupoja aust”, aga ka itaaliapäraselt naudiskledes fraseeritud Verdi “Nabucco” avamäng kõnelesid dirigendi heast mõjust orkestrile. Mitmed ilusad viiulisoolod Bocelli esitatud itaalia lauludes väärivad orkestri kontsertmeistri esiletõstmist.
Andrea Bocellit kuulates oli nauditav tema eeskujuliku diktsiooniga hea emakeel - Petrarca itaalia keel, kuivõrd laulja on pärit Toscanast (sealset dialekti peetakse puhtaima itaalia keele etaloniks). Kõlas ka muidugi mahlakas Napoli dialektis laule, mis olid väljendusrikkuselt sama imetlusväärsed ja pakkusid tõelist mõnu sõnade tähenduse rõhutamisel.
Teiseks tuleb kiita tema erakordselt head itaalia laulukooli. Ta on oma õpetajalt, Franco Corellilt, võtnud kõik, mida selle kooli juures hinnatakse - hingestatuse, tämbriilu kõikides registrites, klaari värviga vokaalid, traditsioonid fraseerimisel ja kõrgete nootide näitamisel. Viimaseid demonstreeris ta nii mõnelgi korral nii pianos kui fortes, korra ka kõrget do-d lauldes ja publikut oma väljapeetud fraasidega hinge kinni hoidma pannes.
Mõningast hinnalandust tehti numbrite lühendamise arvelt. Näiteks alustati küll aupaklikult Eesti hümniga (ilmselt 23. augusti tähtpäeva silmas pidades), aga mängiti vaid üks salm, samuti paljude lemmiklugu Con Te Partiró kõlas lühendatult ja naishääle soleerimiseni ei jõudnudki. Nii kõlasid lühiversioonis ka Habanera Bizet’ “Carmenist, Cavaradossi aaria Puccini “Tosca'st” ja duetiks kohandatud lõpunumber Verdi “La Traviata”. See joogilaul on küll kirjutatud tenorile ja sopranile, ometi laulis mezzosopran Annely Peebo kontserdi jooksul veel ühe soprani ja tenori dueti ja sopranile mõeldud operetinumbri “Lippenschweigen“. Ilmselt oli see Peebo vastutulek Bocelli managemendi soovidele.
Kontserdi esimeses pooles olid klassikalised ooperi ja itaalia laulude paremik, teises pooles aga opereti- ning poplood. Nii Bocelli kui ka Peebo kergema klassikalaulja imagot arvestades oli see igati hea valik.
Bocelli laulis peamiselt emakeeles, ühe laulu prantsuse, ühe hispaania keeles. Näiteks duetis Lehari “Lõbusast lesest” jäi tema itaalia keele juurde ja Peebo vastas talle saksa keeles. Annely Peebo laulis küll nii itaalia, prantsuse, inglise kui ka saksa keeles, ent olulist väljendusrikkuse tõusu oli tunda just saksa keele puhul, milles ta ka põhiliselt suhtleb.
Kodusemalt tundiski Peebo end operetirepertuaaris, olles muusikalise veenvuse ja lavalise vabaduse poolest kõrgemal tasemel kui kontserdi esimeses jaos. Kui laujatar saanuks programmi ise kokku panna ja seal põhiliselt operetirepertuaari esitaks, oleks see kindlasti äärmiselt nauditav. Seekord jäi siiski klassikapool tema esituses kahvatuks.
Kohe esimese numbrina lauldud ülituntud Rosina kavatiin Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja”, mis on tema hääleliigi (koloratuurmezzo) üks proovikividest ja tasemenäitajatest, oli võrreldes eelmisel aastal Tartu Lauluväljaku galal kuulduga palju parem. Tallinnas näitas Peebo kõrgeid noote, kaunistusi ja kadentsi; ometi mezzole iseloomulikud ja Rossini poolt kirja pandud madalad noodid jättis ta seegi kord laulmata. Nii võib tekkida kahtlus, et ta neid lihtsalt laulda ei suuda. Aaria saigi päris hoo sisse alles lõpupoole ja tervikuna isikupärase esitusena meelde ei jäänud. Samuti ei jätnud eriti väljendusjõulist muljet juba mainitud “Habanera” lühiversioon. Tore oli esmakordselt koos kaht lauljat koos kuulda duetis Massenet’”Werther’ist”, ometi jäi seegi üldmuljena igavaks. Ent see väljendusrikkus, millest jäi vajaka esimeses pooles, sai küllaga teise poole operetinumbrites.
Bocellile väljenduslikkusele etteheiteid teha ei saa, on ta ju kogenud ja oma kunsti sügavalt tunnetav laulja. Kui midagi miinusena välja tuua, siis seda, et lisalugude ajal kogetud erilist värskust oleks igatsenud ka teiste lugude juures. Olgugi, et meie lastekoor laulis inglihäältega ning solistide hääled ja lavakujud sobisid hästi, jäi kuuldu siiski natuke kaugeks ja vähe elavaks ning loodetud megakaifi ei sündinud. Ehk oli selles süüdi just liiga kirju repertuaarivalik? Bocelli klassi tenorit kuuleb Eestis küll üliharva, aga ületamatu on ta siiski mitte ooperirepertuaaris, kuivõrd oma elemendis - temale kirjutatud ja põhiliselt tema esituses kõlavas popisugemetega romantilistes žanris.
Samasugust kirjusust tekitas mõte elitaarse muusika kontserdi pidamist eestlase jaoks rahvapärasega seonduval Lauluväljakul. Selline üritus toimus meie rahva pühapaigas vist esimest korda. Tõsi küll, rahvast oli silma järgi sama palju kui muiste laulupidudel või laulva revolutsiooni aegu - nii suuri masse ju mujale ei pane.
Samas seostub ooperigala ikkagi piduliku õhtuga ja toitlustajate pakutud hapukapsad praega ja õlle-siidri sundvalik tundus mage. Millegipärast peeti vaid VIP-aeda sisenedaid veinijoojateks. Ei tahaks uskuda, et härra Bocelli oma tuleku just MRP aastapäevaga seostas, aga kes oleks võinud 1988. a 23. augustil ennustada, et 15 aastat hiljem see päev meile vaevu meenub ja revolutsioonilises kohas hoopiski kena väikekodanlikku õhtut veedame!
