“Suur härg”
(Iseüllitis)
National Geographicu viimases numbris tehakse juttu mammutite kloonimise
võimalikkusest ja vajalikkusest. Esimene seisab paari lihtsasti
lahendatava tehnilise üksikasja taga, teises aga kahtlevad ala
entusiastidki. Mida oleks meie maailmas teha üksikul karjalise eluviisiga
loomal, kelle looduslik asuala on ammu kadunud?
Oort on nagu
mõnd väljasurnud imetajat – mammutit või hiidtarvast
– klooniv kamp hulle teadlasi, kes oma tegevuse eetilisusest
küsimata klapitavad tänapäevaste vahenditega kiudhaaval kokku
ürgminevikku. Südika Sass Sünteri juhitud
töörühma riistadeks pole aga mitte
kolvid-pintsetid-mikroskoobid, vaid Eesti Rahvaluule Antoloogia, arhailised
pillid ja akadeemiline muusikaharidus, ning taassündivaks
kimääriks mitte muistne loom, vaid helikeel.
Ansambli
kolmas plaat on eelmistest kompaktsem, kuid muusika sellel endiselt va
klassikaraadiosõbralik proge-regi-rokk. Esivanemate teo- ja lugulaulud
tuiguvad valdavalt tuimas rütmis; oleks nood kosjaskäimist samasuguse
innu ja raevuga võtnud, kui Oort etnomuusikat tänapäevastab,
oleks ugri sugu juba enne raudmeeste saabumist hääbunud. Bändi
võtted, kokkumäng ja tehnika on ometi filigraansed; üksikud
pop-pentsikused (“Klopandi”) ning kerge flirt metaliga (“Suur
tamm”, “Suur härg”) mõjuvad üldise
koolitatud kliinilisuse taustal isegi üllatuslikult – raadiorokk
küll, aga selline, mis paneb kõrvad liikuma.
6
