Blur

Bluri stoori on pisut nagu klišeesid täis heroiline, kerge pisaralõpuga missioonidraama. Midagi sellist nagu “Apollo 13”. Alguses treenitakse, harjutatakse, otsitakse oma teed. Järgneb võimas lift-off – Apollo vihiseb kuu poole, Blur lendab läbi britpopiuniversumi kõige kiirema süstikuna. Siis tuleb kriisisituatsioon – Apollo 13 meestel lõhkeb hapnikutsistern, Blurist lahkub kitarrist Graham Coxon ja ka neil tekivad hapnikuprobleemid; bändil jääb hing kinni ja tegevus soikub. Siiski on sündmustejada lõpus muidugi triumf: Apollo 13 jõuab Maale tagasi, õnnelikke astronaute vaatab ikoonilisel fotol läbi karantiiniakna president Nixon. Ka Bluri kosmoselaev maandus suvel 2009 juubeldavate fännide ette tagasi – vist menukamana kui kunagi varem.

“The Magic Whip” on ootamatu peatükk pärast loogilist lõppvaatust. Eepilise filmi stsenaarium pärast lõputriumfi sellist asja ette ei näe. Pauk luuavarrest on see pisut ka Blurile endale, Damon Albarn tunnistas, et tema mõtles pärast viimatisi suuri suvelaive (nad tegid neid mitu aastat järjest), et nüüd ongi kõik. Kaua neid vanu hitte ikka saagida.

Juhus aga sirutas käe – “The Magic Whip” on salvestatud üheskoos niisama tinistades paaril juhtumisi vabaks jäänud päeval Hongkongis, hiljem võttis Coxon juhuideed ja läks nendega stuudiosse, kaaslaseks menu-Bluri produtsent Stephen Street. Nokiti natuke, täiendati materjali ja tulemus on nüüdseks saanud juba väga edukaks, istub müügitabeli tipus.

Meeldib, et muusikas üleliia palju tollele eepilisele reisile tagasi ei vaadata. Klassikalise Bluri, albumite “Parklife” ja “The Great Escape” fännid leiavad tolleaegset vemburokki ehk vaid soliidse, ehtblurliku avaloo “Lonesome Street” tuttavates kõlades, Coxoni rasvastes kitarriakordides. Võib-olla ka natuke plaadi lõpus sisalduvas nüris pubijaurus “Ong Ong”. Kuid pigem kajab siin bände, millega Albarn vahepeal ametis oli, siis, kui Blur uut loomingut ei tootnud. On Gorillazt (“Ghost Ship”), on The Good, The Bad & The Queeni (“New World Towers”). Ja just nimelt kajab – ruumi, kajasid, kosmost on lugudes päris palju, mis on vastandlik sellele, missugusena Hongkongi klaustrofoobilistes tingimustes salvestamist kirjeldati.

Neile kõlavärvidele on lisatud Coxoni tüüpilist kitarritekstuuri – müralembus, surinad, plärinad, imelikud slaidid – ja nii kogu see kompott siin kaussi lärtsatabki. Albarn, kelle garage-bändi ideedest plaat alguse sai, on aastatega muutunud väga melanhoolseks ja seda mitmes projektis – mulluse sooloplaadi kaanel istub kössitades, pilk maas; The Good, The Bad & the Queen oli üsna mõru bänd ja Gorillaze “On Melancholy Hill” räägib juba nimes enda eest. Nukrutsemist jätkub ka siia ja mõnel puhul on see häiriv, aga mõnel puhul jälle vastupidi – plaadi kaks ehk parimat lugu on ülevoolavalt minoorsed ja eepilisedki. “There Are too Many of Us” ja “­Thought I Was a Spaceman” on uutmoodi, psühhedeelselt dramaatiline Blur. Need kaks on uhked lood, mida ei häbenenuks oma plaadile panna näiteks 90ndate lõpu perioodil hullud meistrid The Flaming Lips või isegi legendaarne Pink Floyd.

Kokkuvõttes tore, üsna leidlik ja julgete saundide ja tempudega plaat, ei ole midagi öelda. Fännid võivad täitsa rahul olla.