Ootuse loomine ja loodu ootamine
Multidistsiplinaarne ansambel Küberstuudio tähistas oma kümnendat sünnipäeva muusika ja multimeedia peoga. Alustuseks tulid esitamisele kaks elektroakustilist teost: Erkki-Sven Tüüri “Whistles and Whispers from Uluru” ja Mirjam Tally “Autumn Whispers”. Tallinna Kammerorkestrit juhatas Risto Joost ja neljal flöödil soleeris Küberstuudio kunstiline juht Monika Mattiesen.
Flöödiviiksud ja -sahinad mängitud, näitas Mattiesen oma vast valminud multimeediaooperit “Loomise mõnu”. Libreto on tehtud Hasso Krulli eepose “Meeter ja Demeeter” ainetel, inspireerituna ka esseest “Loomise mõnu ja kiri”. Koos ja eraldi loovad ja hävitavad Jumalanna (Iris Oja) ja Trikster (Mait Malmsten). Jumalanna ei vaja loomiseks ainsatki liigutust, sõna on see, mis loob. Hirmuäratav kakofooniline lauluviis kulmineerub ooperit liigendavates kriisetes: “Inimesed! Teie ei tohi süüa seda maad!” Trikster liigub seinu mööda ümber Jumalanna ja jutustab madalkähedal häälel loomislugu ja pärimustekste. Näiteks ilushirmus ja õpetlik lugu koioti silmadest pärineb antropoloog Paul Radini Winnebago indiaanlaste pärimuste varamust. Jumalanna ja Triksteri alune pind on kaetud TLÜ Kunstide Instituudi koreograafiatudengitega. Mari Mägi juhendamisel on nad selgeks saanud voolamise, vohamise, kuurdumise ja muud mitteinimlikud liikumisvormid. Ka silmi ainult põrandal hoides võiks, taustaks Iris Oja hääle õõvastav kaikumine, aimu saada, kuidas käib loomine. Iseasi, kas selles on mõnu või hoopis valu selle pärast, mida ja miks luua ning mis saab kõigest sellest, mis ühele Jumalannale ilmub, kui ta “istub kaksiratsi üle oma mehe loomise samba”. Jumalannale mõnu, kuid loodute jaoks vaid lõputute ootuste tõukepind.
*
Jüri Nael ootab ja jagab ootust kui sellist oma kõikides värvides. Nael õpib praegu Londoni Ülikooli Royal Holloway Kolledži draama- ja teatriosakonna doktorantuuris. Ta on lõpetanud LABANi kaasaegse tantsu keskuse ja magistrikraadi teinud Inglise Kuninglikus Draamakunstiakadeemias. Kuid ikka ootab, ikka pole valmis ega kindel, et see ihaldatav miski tuleb. See on hea. Haavatavus pole ehk just eesti kunstniku tugevaim külg. Kuid enda nõrgana näitamine pole ju häbiasi, vaid suur julgus, mille avaldustest tänapäeva ühiskond paraku suure hurraaga üle sõidab. See teebki Jüri Naela lavastuse nii eriliseks.
Avatud pole vaid kunstniku pealispind, vaid selle taha varjuv kujutise looja, mis ei saa enam varjata, mida ja kuidas ta loob. Või ootab. “Waiting for...” on nii siiras ja nii isiklik teos, et ka selle vaataja on sunnitud end avama, et laval sündivaga kontakt leida. Sest ega kunst ei saa sündida laval ega publikus, vaid selles kohas, kus nad ootusärevana kokku saavad.
Naela lavastus on lihtsalt üles ehitatud. Ta suhtleb ruumi ja iseendaga, ootuse leevendamiseks katsub järele kõik, mis võimalik (ja ka kõigega, millega võimalik, näiteks keelega). Ta liibub seinu mööda, tormab hullumeelselt, laulab Gershwinit, röögib Gershwini peale, kuulab, higistab ja tiksub niisama. Lavastuse tugevus avaldub kõige paremini ehk just selle “tiksumisega”: kes viitsiks minutite kaupa vaadata, kuidas mingi mees näiteks lambilülitiga mängib. Aga Nael paneb viitsima vaadata ootamist. See poleks võimalik, kui vaatajas poleks avanenud tema enda ootus, ebakindlus ja hirmusegune lootus asjade suhtes, mis on enda eest nii hästi peidetud, et pole tükk aega peale sattunud. Kartes nüüd küll eriti läägena mõjuda, pean tunnistama, et Bachi loo ajal tuli korra peaaegu et pisar silma.
Multimeediaooper “Loomise mõnu”
Muusika Monika Mattiesen. Libreto Hasso Krull. Peaosades Iris Oja ja Mait Malmsten.
Küberstuudio kontsertetendus 1. märtsil Kumus.
“Waiting for...”
Idee/lavastus/koreograafia/esitus: Jüri Nael.
Esietendus 3. märtsil Kanuti Gildi Saalis.
