Keha muutlikkuse teema: Aino Meskanen, “Taimed”, 2004. Vallo Kruuser

Soome skulptorite Heli Ryhäneni ja Anne Meskaneni näitus Tallinna Kunstihoone galeriis, kuni 20. juunini.

Näituse “Skulptuurid” kaaskirjas juhib kriitik Reet Varblane tähelepanu sellele, et nii klassikalisemas tähenduses skulptuuridest kui ruumiinstallatsioonidest koosnevale väljapanekule on antud mingis mõttes eksitav pealkiri: ta väidab, et väljapanek meenutab pigem Kunstkammer’it, rariteetide, veidruste, ebaloomulikkuse kogumikku kui harjumuspärast skulptuurinäitust.

Iseenesest pole soome kunstnike skulptuurikeeles midagi võõristavat – pigem võiks väita, et mõlemad kasutavad väga oskuslikult kaasaegsele skulptuurile omast materjalide varieerimist alates pehmetest tekstiilidest kuni plastiku ja konservikarpideni välja. Täpselt samamoodi ei ole midagi ebaharilikku ka  skulptuurset objekti ümbritseva ruumi hõivamises, mis laiendab üksikobjekti ruumiinstallatsiooniks. Küll aga võib näituse keskne teema vaatajas teatavat õõvastust tekitada, kuigi kaasaegse kehateemalise kunstiga tuttav vaataja võib ka immuunseks osutuda. Siiski, teatavad kujundid või teemad tekitavad meis endiselt alalhoidlikke reaktsioone ning seda võiks väita ka siinsel näitusel välja pandu kohta.

Nimelt on Ryhänen ja Meskanen täitnud galeriiruumi erinevate hübriidkehade, uinunud või koomasarnases olekus kunstkehadega ning kummaliste “värdolenditega”.

Kuigi selline väljapanek lausa kutsub üles psühhoanalüütilisele tõlgendusele, mis kaasaks selles vallas esitatud ideed meie psüühilise kehapildi haprusest ning selle konkreetsetest näidetest alates fantoomjäsemest kuni anoreksiani välja, ei lähe ma seekord seda teed. Sest hoolimata teatavast õõvatundest, mida fragmenteeritud ja valesti kokku pandud kehade kujutised vaatajas tekitada võivad, on osad teosed hoopis humoorikad, poeetilised või metafoorsed. Näiteks Aino Meskaneni lillepottidest välja kasvavad rohelised plastikkäed (“Taimed”, 2004) või teos “Piiripealne”, kus inimkeha on justkui põrandapinnast välja kasvamas, seostuvad keha nö. looduslikkuse, muutlikkuse ja kasvamise-kadumise teemadega. Heli Ryhäneni ruumiinstallatsioon “Ootamine”, mis koosneb hämarasse valgusesse paigutatud laest alla rippuvatest kangakookonis suurest vatinukkudest, on üheaegselt nii veidi hirmutav kui ka poeetiline. See võib mõtted viia meie kehalise olemise kogemustele, millest me tavaliselt ei mõtle – unesoleku või lootekogemuse samaegsele haavatavusele ja turvatundele. Aga siit edasi järgneks juba psühhoanalüüs…

Kui mõnda populaarseks kirjutatud kehadiskursust selle näituse kallale lasta, siis võiks see samahästi olla keha kontrollimise ja klassifitseerimise diskursus. Meskanen on paigutanud erinevad kehaosad plekist konservipurkidesse andes tööle humoorika pealkirja “Hoidised” ning need meenutavad tõepoolest iga korraliku meditsiini- ja teadusmuuseumi eksponaate. Ühes teises tema töös vaatavad poolikud näod ja ninakesed välja raamatukaante vahelt, mis mõjub pea et kommentaarina meditsiinialaste teoste illustratsioonidele. Aga võibolla selgub, et kvaasiteaduslik – pooleldi uudishimust, pooleldi hirmu- või õõvatundest lähtuv interpretatsioonimudel on vaataja jaoks lihtsalt ohutum valik. Meditsiinimuuseumi ja Kunstkammeri eksponaadid on vaid huvi- ja vaatamisobjektid, mille seostamisest omaenda võimalike kehalis-psüühiliste kogemustega püüame iga hinna eest hoiduda. Psühhoanalüüs ütleks meile kohe, et teeme seda vaid hirmust kaotada omaenda keha terviklikkus, puhtus ja kontroll selle üle.