Op-ikoon Inglismaalt
Inglise kunstniku Bridget Riley’i graafika 1962-2003 Rotermanni soolalaos, kuni 23. maini.
Briti nõukogu järjekordne kunstikingitus - Bridget Riley’i graafika - on õigupoolest vaid mõne uuema tööga täiendatud komplekt Haywardi Galerii poolt koostatud ja Inglismaa enda provintsides tuuritanud rändnäitusest.
Neile, kelle jaoks inglaslikkus seostub vaid formaldehüüdis konserveeritud pooliku haikala, elevandisõnnikuga maalitud kärtsude maalide, külmutatud verest peakujulise skulptuuri või muu taolise Saatchi poolt 90-ndatel üleshaibitud YBA artefaktidega, võib Riley elegantne süsteemsus ja nüüdseks juba üle nelja aastakümne kestnud tähelend op-i ja pop-i maailmas ( mille alapeatükiks 50-ndatel/60-ndatel esilekerkinud op-kunsti vahel ka peetakse ) nüüdse inglise kunsti enesestmõistetava visuaalse šiki mõistmiseks kasulik olla. YBA „kodanlikum“ pool, sellesama Damien Hirsti siiruviiruliste tableti-installatsioonide pulseeriv totaalsus ja näiteks kasvõi Gary Hume’i emailmaalide rafineeritud koloriit on oma esteetilises kõrgviimistluses vägagi riley-lik.
Juba 1961. aastast must-valge, geomeetrilise maalikeelega eksperimenteeriv Riley tegi New Yorgi läbilöögi 1965 aastal MoMA näitusel „Reageeriv silm“. Sellest op-i seniseid arenguid kokkuvõtvast ülevaatenäitusest kujunes NewYorgi moodsa kunsti muuseumi üle aegade publikumagnet. 1968 aastal sai Riley Veneetsia biennaali kõrgeima autasu, esimest korda langes see briti kunstnikule ja esimest korda naiskunstnikule.
Kuigi näitusel ei ole talle maailmakuulsuse toonud maale, on ka Tallinna valik esinduslik, demonstreerides muuseas kui säästvalt ja lugupidavalt rahvusvaheline kunstimaailm oma legendaarsete, trende loovate kunstnikuisiksustega ringi käib, ja millised on nende töö-ja süvenemisvõimalused. Hämmastava stabiilsusega loodud mustvalgeid tõmmistesarju jätkub pea igasse kümnendisse. Alates seitsmekümnendatest muutus Riley valdavalt psühhedeelselt värviliseks, tööde sisemine kineetika ja välised liikumisefektid viivad lausa peapöörituseni. Nii nagu ungarlane Victor Vasarely ringi- ja ellipsimotiividega, kehtestas Riley ennast triibuliste pindade (eriti lainetavate!) kunstnikuna, ometigi ei konserveerinud ta lõplikult oma laadi, vaid teatud „uudishimulik“ areng fovistliku värvienergeetika, ka matissiliku värvi-hedonismi suunas, on uutes tõmmistesarjades jälgitav.
Riley loomingu köögipoolt veidi tutvustav video näitab, et juba 1961 aastast stuudio-abilisi kasutav Riley omas väljundit omaaegsesse moetööstusse ja visuaalsesse disaini, Riley kunsti saatnud „rakenduslikkus“ (tema kavandatud on näiteks Woolmarki villa-märk ) oli samas hästi balansseeritud kunstniku teatud teoretiseerimispüüuga, Monet ja Seurat valguseanalüüsid ja loodusvaatlused viisid ta peagi valguse optilis-füüsikaliste parameetrite juurde.Tollane optimistlik maailmapilt, mille kvintessents op-kunst kindlasti oli, oli lahutamatult seotud järsu elatustaseme tõusu ja tarbimisühiskonnale üleminekuga ka Euroopas.
Nüüd kui op-ile tiksuvad 60-ndate ja 70-ndate trendide taas-aktualiseerumisega seoses jälle head ajad, püüdku keegi väita, et ka kujutavale kunstile ( vähemalt tarbija poole pealt ) juba ammu trendikarusellis rappumise rütm omane pole!
72-aastane Riley, kelle eelmise aasta Tate`i retrospektiiv pälvis briti pressi ülivõrdes retseptsioone, jätkab kunstirindel endise eduga. Tema uute serigraafiate dekonstrueeritud, värvilisteks valguslaikudeks killustuv maailm mõjub vaataja värvi- ja maitsemeelt ergastavalt, uimastades niisamuti kui värske kevadine kurk vene ajal.
