Orchestral Manoeuvres in the Dark “Messages – OMD Greatest Hits”

Kogumik briti futupoppi.

Orchestral Manoeuvres in the Dark

“Messages – OMD Greatest Hits”

(Virgin)

Kuulasin seda kogumikku ja kuulasin veelgi, aga järeldus on ikka seesama, mis kõigile juba ammu selge – OMD muusika läks enam-vähem järjekindlalt aja jooksul seda halvemaks, mida edukamaks nad Ameerikas said. Muide, Briti 80ndate pop üleüldse oli sellise valemi jaoks justkui loodud – valige näiteks Simple Minds, Human ­League, Duran Duran ja te näete ise.

Mida iganes OMD päriselt oli, oli ta päris alguses, esimesel neljal plaadil. Andy McCluskey ja Paul Humphreys tegid süntesaatoripoppi, mida tihti nimetati futuristlikuks, kuid asi oli tegelikult pigem vastupidises – selles nostalgilises üksindustundes, mida tehnoloogia oli suuteline meie südametes sütitama. OMD lemmikmasin süntesaatori kõrval näis olevat ajamasin ja nõnda olidki bändi parimad laulud tihti minevikku suunatud igatsuslaulud. Näiteks need kaks, milles nad nukrusehoost kantuina otsisid sajandite tagant legendaarse tüdrukheerose lähedust (“Joan Of Arc” ja “Maid Of Orleans”), ja läbimurdelugu “Enola Gay” tegelikult nõndasamuti (Enola Gay, is mother proud of little boy today? / This kiss you give, its never ever gonna fade away).

Äravajumine on lausa füüsiliselt tajuda loos number üheksa – “Locomotion” oma puhkpillide ja Kariibi intonatsioonidega on ilmselt üks siinseid halvemaid. Ja kuigi nad tõusevad aeg-ajalt taas pinnale (“Talking Loud And ­Clear”), jääb plaadi tagaosa läbikuulamine kuulajate kohusetunde otsustada. Niisiis, tuleb jälle daunlõudimist proovida, mis teha. Aga tühjade kätega te ei jää.

Võtke siit, mis kanda jõuate, liitke ostukorvi eraldi veel bändi parim album “Architecture & Morality” ning juba saategi teada, miks OMD on suuteline pretendeerima paremuselt teise Liverpooli bändi tiitlile. (Te ju ikka teate, kes on esimene?)

7