Orelipoiss “Õnn” | Winny Puhh “Brääznik”
Orelipoiss
“Õnn”
(Mortimer Snerd)
Winny Puhh
“Brääznik”
(Legendaarne)
Aasta 2010 kaks esimest tähtsamat kodumaist heliplaati on paljuski sarnased. Olles samal ajal ka totaalselt erinevad. Nii “Õnne” kui “Brääzniku” tooniandvaks omaduseks on huumor. Kuid kumbki neist ei räägi pelgalt anekdoote ega viska kilde, vaid kasutab huumorit, absurdi ning muusikateostesse paigutatud juhme situatsioone ka selleks, et elada välja meelehärmi ja rõõmu, mis ümbritsevast elust närvilõpmetesse on tukslema jäänud. Kõrvaline, aga siiski – mõlema plaadi ümbrised on kaunistatud värviliste maalidega. Orelipoisi ümbrisel tema proua Lilli-Krõõt Repnau vahitornliku puhta õnne maalid, Winny Puhhi ümbrisel Lõuna-Eestis peituva naivisti Toomas Kuusingu teosed – üks pilt igale 15-le laulule! Lisaks on neil veel kokkupuutekoht. Puhhi liige, noorema põlvkonna üks kõvemaid režissööre Ove Musting sai just hiljuti valmis suurepärase, armsa ja rahuliku lühikomöödia “Kallis sõber, Sind austan”, mille üks peaosalisi on Jaan “Orelipoiss” Pehk ning mida näidatakse parasjagu “Õnne” presentatsioonturneel (eesolevad viimased etendused leiad aadressilt www.orelipoiss.ee).
Aga lähme nüüd laiali.
Kokk Anni Arro ütleb jaanuarikuu Annes & Stiilis kõigile tegusatele inimestele teada ja tuntud lipukirja: “Tegijal juhtub. Kui ma istuks kodus, näpp suus, ei juhtuks ju midagi!” Mul tuli see lause meelde Orelipoisi Tallinna kontserdil, kuid ta moondus Jaan Pehu asjus selliseks: “Kui ma istun kodus, näpp suus, juhtub väga palju!” Muidugi tal ei ole näpp suus, sedasi ei saaks laulda, asi on selles, et Orelipoisi looming on õnnistavalt pingutusvaba. See on rabelemise antitees. Tõepoolest õnn, sest siin ei näi ega kosta ühtki liigset liigutust, mis võiksid eksitada rahuliku, mugava, kaissutõmbunud õnne teelt. Muusikataustade meisterdamiseks on Pehk peamiselt kasutanud arvuti muusikaprogrammides leiduvaid varem sissemängitud demolõike ning laulnud siis peale tekste ja mõtteid, mis voolavad temast välja loomuldasa. Kõige selle juures on “Õnn” tõenäoliselt žanriliselt kõige mitmekesisem album, mis Eestis eales ilmutatud – blues, soul, kantri, salongi-jazz, klubi-jazz, smooth sült, R’b’B… uhh, kõigi stiilide ülestähendamine võtaks nii võhmale, et ma ei jaksaks edasi kirjutada. Noil stiilidel lenneldes võtab Orelipoiss vokaalidega mängides erinevaid rolle. Kas karikatuurseid tõmmiseid popmuusika staaridest või vastavalt žanrilistele iseärasustele, lauluhäält nii kehaliste kui tehniliste vahenditega muundades.
Ausalt öeldes on Orelipoiss ja Jaan Pehk midagi nii armastusväärset, et mul on raske ette kujutada, mismoodi oleks võimalik “Õnne” maha teha. Mind isegi huvitaks Orelipoisi konstruktiivse materdamise lugemine, kuigi tõenäoliselt ei jääks ma seda uskuma. Naljaplaadi-jutuga ei ole mõtet kah mu juurde tulla, sest 33 loo hulgas on üle peotäie lugusid, mis karvakesed sügavates hingekambrites püsti ajavad (“Mitte kuskil”, “Tulen tagasi”, “Ei lööda”, “Teed nalja”…). 10
Kõrvalplaadil möllav Winny Puhh pingutab aga korralikult. Vähemalt jääb selline mulje. Ja see ei ole üldse halb. Nii hästi, nutikalt, eripalgeliselt, huvitavalt, värskelt ja raskelt ning pehmelt ühteaegu kõlavat rasket rock’i Eestis – või üleüldse raske rock’i maailmas – naljalt ei leia. Ühtlasi on Winny Puhhil kahtlemata lahtine, avatud ja uudishimulik muusikamaitse. See on kuulda ka ilma “Brääzniku” hüpeteta balkani biiti (“Peegelpõrand”), saksa tampimisse (“Wonderbra”) ja briti breikbiiti (“Tüdrukud ootavad”). Ning Korraldajaonu kriunuva, krigiseva ja kileda lauluhääle kujul on Puhhil üks kõige ägedam rock’i-hääl meie tandril.
Ühesõnaga, Winny Puhhil on erakordselt võimas masinapark ja vahendid. Ning seeläbi on bändi provokatiivsus ja huumorikütmine nii tähelepanuvõitmiseks kui meelelahutamiseks, ausalt öeldes, ebavajalik. Isegi koormav. Puhhil ei ole neid nalju tarvis. Ja ilma huumorita oleks neil potentsiaali absoluutseks megateoseks. Vahest on ka asi selles, et “Brääzniku” naljad – ma mõistan küll esimese pähejuhtuva jaburuse kirja- või plaadilepanemise võlu – ei üllata, need on läbielatud ja ammukuuldud. “Brääzniku” parimad hetked on siis, kui nalja ei ole kuulda, kui Korraldajaonu näiteks lõugab nii segaselt. Ka “Möödatujuja” piinavalt pikad pausid loo sees tunduvad pigem meeldiva kuulamisvõime taluvuse proovilepanekuna kui lollitamisena. Plahvatusohtlik, mäslev ja soe metal, mis sudib ja sudib ja vingerdab ning hoiab sellega tuimuse eemal, kuid paraku alahindab end veidi. 7
