Orjus vabastaks inimesed suurest osast muredest. Nad võiksid end pühendada tööle. Nad ei muretseks pangalaenude pärast. Nad ei peaks lahendama hirmuäratavaid küsimusi, näiteks kas Eesti peaks astuma Euroopa Liitu. Nende ees ei oleks sellist hulka koormavaid valikuid. Nende eest mõtleks orjapidaja. Nende elu muutuks loomulikumaks ja lihtsamaks.

Ärge öelge, et lihtne elu ei ole ihaldusväärne! Orja elu võiks olla maalähedane, midagi sellist, nagu rahvuslikud mõtlejad kümme aastat tagasi rääkisid. Lakkamatu töö, heitlus maaga, looduslähedus, missioon ja kohuse tunnetamine.

Kuid me elame 21. sajandil! Seaduslik orjus saaks nüüd olla vaid valgustatud ja inimnäoline. Moodne orjus garanteeriks orjadele kindlasti elementaarsed õigused saada normaalselt süüa, elada kuivas ja soojas toas ja saada oma töö eest tunnustatud. Ka orja tööpäev oleks kindlasti lühem kui tema antiikaja kolleegil; ja loomulikult näeks orjapidamise reeglid ette meelelahutust. Orjal oleks seaduslikud garantiid.

Niikuinii laulaks orjad kogu aeg rahvalaulu vabast mehest, aga mis saab olla folkloori vastu?

Ja miks me arvame, et orjus on midagi, mis on seotud püramiidide ehitamise, mudase põllu kündmise või muu tapva tööga. Ei! Uue aja orjus võiks vabalt olla seotud vaimse tööga, funksida ka näiteks kontoris, muidugi tuleb vastava kvalifikatsiooniga orje varustada neid mitmesuguste asjadega, mis on tunduvalt kallimad vanas Egiptuses püramiidiehitajaile antud küüslaugust.

Kes oleks orjapidaja? Eestis on küll inimesi, kes võiks sellist ränka koormat kanda. Koos kohustuste, murede ja heal juhul ka tuluga. Mõtlesin korra, kas ka riik võiks orjapidamist proovida, aga ei ole tema küpsuses veel kindel.

Muide, Orjanduslik Partei on lähiajal Eestis tegutsenud!

Orjus on “sotsiaalse turvalisuse vorm, mille üle mitmed praegu nälgivad inimesed oleks tänulikud.” See pole minu lause, selle käis oma juhtkirjas välja inglise kirikuleht English Churchman. Seal oli see küll vastulöök Canterbury peapiiskopile, kes tõi orjapidamise näitena probleemist, mille suhtes kiriku vaatenurk on 180 kraadi muutunud.

*

Tunnistame: kapitalismist meeldib keskmisele eestlasele võimalus rikkaks saada, aga ei meeldi liigne valikuvabadus ja nõudmine kogu aeg enda eest vastutada. Tuleme talle vastu. Leiutame 21. sajandi orjuse. Või on osa sellest juba olemas?