Miks on siis parim üle kuuekümne aasta tagasi valminud “Kodanik Kane” (Citizen Kane)? Kõigepealt ehk seetõttu, et ta on 1962. aastast peale igas kümnendis pääsenud nimekirja ja seda juhtinud. Ju peab temas olema kindlat kullaproovi. Esikümnesse ei mahtunud ta esimesel küsitelul 1952, maailm polnud enne sõda valminuga veel tuttav.
Friikide jaoks on see film, mis lahutas süþee faabulast, ta algas lõpust, ja ulatus jandist film noir’ini. Mängiti avarates ruumides, kuid lainurkoptika (operaatoriks üks maailma väljapaistvamaid Gregg Toland) andis selge kujutise mis tahes kohas ja mis tahes kaugusel vaatepunktist (nn sügavusteravus). Suhe peategelasse, kuulsasse ajalehemagnaati, oli irooniline. Kuigi Ameerika kriitikud ei olnud kohe filmist vaimustuses (akadeemialt siiski stsenaariumi-Oscar, stsenaristideks Herman J. Mankiewicz ja Welles ise), on film siiani köitnud publikut kui lugu, kus käsitletakse kuulsuse ja meedia vahekorda. See on ka film rikkuse hukutavast mõjust isiksusele, selles peegeldub kapitalistlik ajastu oma energilise ja läbilöögijõulise kangelase, ellusuhtumise ja pahedega. Ning lõpuks on see karismaatilise näitleja Orson Wellesi ühe-mehe-sõu.

Märkame, et kümne kuulsaima filmi hulgas on kõige värskem meist veerandsajandi kaugusel, selleks on “Ristiisa 2” (Godfather 2) aastast 1974. Francis Ford Coppola maffiafilm esitab suurejooneliselt ja heade näitlejatöödega immigrantide elu American Dream’i lummuses – seesama käegakatsutav kapitalism, aga vaatega tagahoovi. 1920. aastate tummfilme esindab võimsate massistseenidega “Soomuslaev Potjomkin”, mis arendas äärmuseni filmimontaaþi võimalusi. Ning Odessa trepid kuuluvad tuntuimate kinotsitaatide hulka. Film on esinenud kõigis senistes Sight & Soundi kuulsaimate filmide nimekirjades 1952. aastast alates. Teiseks kuulsaks tummfilmiks tõusis saksa lavastaja Friedrich Murnau esimene Ameerika-film, lüüriline meistriteos “Päikesetõus” (Sunrise). Talumehe oma naise tapmise kavandamise loos kasutati liikuvat kaamerat ja valguse-varju kontraste nii, nagu seda Ameerika film veel polnud teinud.
1930. aastaid esindab Jean Renoiri “Mängureeglid” (La Régle du jeu), tänapäeva mõistes ehk must komöödia. Aristokraatide koosviibimist jälgiv film on põiming farsist, satiirist ja tragöödiast. Elul (ega ka filmi tegemisel) nagu polekski mängureegleid. Ka “Mängureeglid” on kõigis Tipp-10tes esinenud pidevalt.

“Kodanik Kane” esindab siis neljakümnendaid. 1950. aastaist jõudis esikümnesse kolm filmi. Yasujiro Ozu “Tokyo lugu” (Tokyo monogatari), 1953, tuntuks saanud Tokyo Story nime all, vanema abielupaari reis oma täiskasvanud laste juurde, on tähelepanelik, aga vormilt vaoshoitud ja minimalistliku võttetehnikaga ülesvõetud lugu, kus palju väljaütlemata tundeid. Haiku võiks ehk olla selle laadi üheks tutvustavaks viiteks. “Tokyo lugu” tõusis kuulsate hulka eelmise küsiteluga kümme aastat tagasi. Ja siis kaks Ameerika filmi. “Vertigo’s” (1958), oma ehk virtuoosseimas töös, on Alfred Hitchcock iha ja armukadedust analüüsides teinud psühholoogilisest põnevikust uurimuse psüühika normist ja on kõige lähemal omaenda filmimismeetodi uurimisele, arvab ameerika kriitik Roger Ebert. Hitchcock esitab justkui omaenda suhtumise kujunemist omaenda naisnäitlejaisse. Subjektiivne kaamera esitab tegelaste vaatepunkte. “Vertigo” on esinenud kolmes viimases Tipp-10s. Nimistu lõpetab “Lauldes vihmas” (Singing in the Rain), 1951, muusikal selle parimas väljenduses. Gene Kelly tantsib romantiliselt ja tundlikult.
Kaks filmi esindab kuuekümnendaid. Federico Fellini “8 ½”, 1963, seostas esimesena mõjuvalt reaalse ja kujutletava maailma. Reþissööri alter ego Marcello Mastroianni visklemised on loomisprotsessi agoonilise seisundi suurepärane näide. Nimistus 1972, 1982 ja nüüd. Stanley Kubricki “2001: kosmoseodüsseia” (2001: A Space Odyssey), reþissööri ambitsioonikaim film, esitab tunnetusteekonda koopainimesest kolmandasse aastatuhandesse. Tehniliselt uusi võimalusi kasutav kosmosefilm sisaldab arvukalt eriefekte. Mõjuv on isegi Straussi “Ilusal sinisel Doonaul” tähistaeva dekoratsiooni taustal. Tuli nimestikku eelmise küsitlusega, nüüd on tema koht tõusnud.
Esindatud on erilaadne Hollywood, prantsuse poeetiline humanism, itaalia lopsakus, idamaine eksootika ja tummfilmi kuulsused, kellest ei saa mööda. Kuus filmi kümnest on tehtud Ameerikas, üks Prantsusmaal, üks Itaalias, üks Jaapanis ja üks Venemaal.

KEDA POLE? Kümne hulka ei jõudnud ühtegi vesternit, pole ühtki filmi Bergmanilt, Godard’ilt, Fordilt, Bunuelilt, Antonionilt. Pole tummkomöödiaid Chaplinilt ega Keatonilt. Võibolla tegid need mehed liiga palju erinevaid häid filme. Pole ühtki filmi naisreþissöörilt.
Kriitikute loetelus on värskeim film Coppola “Ristiisa 2” aastast 1974, reþissööridel Scorsese “Möirgav härg” aastast 1980. “Pulp Fictioni” poolt hääletasid kolm kriitikut, Spielbergi “Schindleri nimekirja” poolt üks, Coenide “Fargo” poolt kaks ja von Trieri “Laineid murdes” poolt neli kriitikut. Kieslowski “Kolmest värvist” sai kogu triloogia kolm, “Sinine” kaks, “Valge” ja “Punane” kumbki ühe hääle. Ka Riefenstahli “Berliini olümpia 1936” sai ühe hääle, nagu ka Kaurismäe “Kaugel pilved jooksevad”. Siiski kogusid Scorsese ja Kiarostami eri filmid lavastajale küllalt palju hääli.
Kui Sight & Sound Tipp-10 nimekirjaga 1952 alustas, olid kohad n-ö veel vabad ja sellesse asetusid juba klassikalisteks kanoniseeritud filmid. Ning neorealistlik “Jalgrattavargad” oli värske, valmis 1949. Edaspidi arvestasid hääletajad paratamatult juba kord paika pandutega. Tummfilme jääb muidugi vähemaks. Märkame, et paljud hiljem kuulsaks saanud filmid tehti 1920ndail ja 1960ndail, mil olid filmikunsti kõrgajad.
1950.–60. aastail sai filme näha ainult kinos. Antonioni 1960 valminud “Seiklus” tuli 1962. a nimekirjas kohe teiseks, Fellini 1963 valminud “8 ½” tõusis tippu 1972, ka Bergmani 1967 valminud “Persona”. Tänapäeval on meil televisioon, videokassetid ja DVDd. Filmikunsti õpetatakse koolides ja ülikoolides, filmimaitset on autorifilmi poole kallutanud arvukad raamatud ja ajakirjad. Ilmselt ka seepärast on nimekirjas endiselt aukohal paljud klassikalised filmid. Kuid jääb küsimus: kas see kord kümne aasta jooksul tehtav küsitlus pole juba kord tunnustatu ületunnustamine?

Sight & Sound kasvatas tänavu hindajate arvu kümnendiku võrra. Uues kujunduses ilmunud ajakiri küsitles kõige arvukamalt kriitikuid “isegi nii kaugetest riikidest nagu Bangladesh, Kuuba, Eesti ja Filipiinid”. Ilmselt oleme siis olnud maailma jaoks kinokauge paik. 145 kriitikust oli 37 Suurbritanniast ja 33 USAst. Oli palju ülikoolide filmiõppejõude. Prantsusmaad esindas 10, Austraaliat 7, Soomet 3, ðveitsi, Slovakkiat, Austriat, Kuubat 1. Kuigi kino on internatsionaalne meedium, jääb määravaks hindajate keelekeskkond. Tekib ka küsimus, kui tõsiselt vastati ja missugust kujutlust heast filmist tahtsid vastajad luua. Kas esitati oma lemmikfilme või siis kõrget puhast kunsti, või projitseeriti neisse ka sotsiaalseid realiteete? Siinkohal tuleb loomulikult küsida, kuivõrd oodatakse kunstilt oma ajastu mõtestamist ja kuivõrd meelelahutust ja vormiilu. Ja missugust kihti sotsiaalses hierarhias esindab filmi hindaja?
Näib, et küllalt paljud kriitikud on oma vastused üles ehitanud poleemikale: nad nimetavad kas ainult Euroopa ja USA filme, või siis vastupidi, nimme ainult Araabia, Iisraeli ja Türgi filme, rõhutades kommentaaris, et viimaseid harilikult ei märgata. Sellepärast ka esineb  885st nimetatud filmist enam kui 500 vaid kord või kaks. Ka maitsete maailmaerinevused on suured. Kõik hindajad on kindlasti aga olnud küsimuse ees: kas – ja eriti meie postmodernistlikul ajal – kinnistada filmikunsti väljakujunenud kaanoneid või polemiseerida nende kaanonite kivistumise vastu? Aga harilikult teevad hindajad ju mõlemat. Ja sellised Tipud on just kinokultuuris toimiva poleemika üks vorme.

Järgmine Tipp-10, siis aastal 2012, on kindlasti teistsugune. Praegu näib suure osa vastajate filmimaitse olevat välja kujunenud 1970ndatel, mil oldi kiindunud filmiajalukku. Kinomaailm laieneb ja praegu tegutseb palju kriitikuid, kel aastaid 30 ja vähem.
Londoni ülikooli õppejõud Ian Christie peab Sight & Soundi septembrinumbris küsitelu kokku võttes oluliseks mitte niivõrd seda pilti, mis kujunes, vaid hoopis neid hoovusi, mis  selle filmipüramiidi ümber pöörlevad: “2002. aasta arvamusküsitelu otsene õppetund on kindlasti see, et kaitsta tuleb mitmekülgsust. Kinodele, videokauplustele, raamatukogudele, õppekavadele – ja valitsustele – kõikidele tuleb avaldada survet, et hoida lahti voolusängid, mis ühendavad maailma. Mis puutub nimekirjadesse, siis olgu neid rohkem ja rohkem ikonoklastilisi: võitjate tähistamise asemel meenutagem, et oluline on tegelikult marginaalsus.”
Ise sattusin sellest küsitelust osa võtma ootamatult. Kui number ilmunud, päris raadio Vaba Euroopa korrespondent: “Te panite esimeseks filmi “Viimsel hingetõmbel”, see sai ainult 11 häält?” Ta oli internetis avanud filmide loetelus kõige esimese filmi, Godard’i “Viimsel hingetõmbel”.
Hetkeks tundus, et olen justkui midagi valesti teinud. Korrespondent vististi ei teadnud, et “esimesed” olid kõik ära märgitud kümme filmi. Vaatasin järele, “Viimsel hingetõmbel” peaks ikka olema hinnatud film. Leidsin, et oma parimate hulka olid selle Godard’i valinud näiteks vene tuntuim, Kommersandi kriitik Andrei Plahhov, india ajakirja Cinemanya toimetaja Aruna Vasudev, kellega olen olnud koos FIPRESCI þüriis, Kuuba Uue Ladina-Ameerika filmi festivali direktor Alfredo Guevara, Ameerika filmitööstuse ajakirja Variety Austraalia korrespondent Davoid Stratton. Küllalt lai spekter. Võin olla rahulik, et midagi vist ikka mõistan.
See küsitlus polnud ennustusvõistlus – palju Tipp-10-le pihta saan. Kuna olin esimene eestlane, kes sellest osa võttis, püüdsin peale kõrgkunstilisuse arvestada ka filmide esteetilist ja sotsiaalset mõjukust meie regioonis. Kunsti võtavad vastu ikka konkreetsed lokaalsed retsipiendid. Ameeriklaste Top 10 on üks, prantslaste oma teine, iraanlaste oma kolmas. Muidugi on kattuvusi, kino on ju rahvusvaheline meedium.
Sellepärast jätsin välja maailmas 1980. aastail laineid löönud “Tokyo loo”, meie vaatajaskonnale alles hiljaaegu kättesaadav Soome televisioonist. Hitchcocki “Vertigo” on küll viimasel ajal palju tarbitav meelelahutusfilm. Murnau “Päikesetõus” oli prantslaste filmiajakirja Cahiers du cinema ühes hilises küsitelus esikohal, kuid meieni pole ta jõudnud. Püüdsin oma katselooma-merisea rollis olla nii asjatundlik ja representatiivne, kui selliste aprioorsete kriteeriumide puhul sain, ja nii aus kui võimalik. Otsisin neid, mis oma järelmaitsetega meie elu sotsiaalselt ja esteetiliselt mõjutanud. “Kodanik Kane’ist” ei pääsnud mööda. Jaapani film on meile ikka Kurosawa. Fellini on meie autor. Bergman peab olema. Ja meie dokumentalistide vabariigis ja n-ö endises Idablokis ka Vertovi tõsielu ülistus “Inimene filmikaameraga”. Tarkovski oli muidugi geenius, ka Paradþanov, aga venelasi juba on kaks. Wajda on meie regiooni lavastaja, kuid kas sellisesse “kõigi aegade...” nimestikku? Mõtlesin pingsalt, kas viimaste aastate filme polegi? Angelopoulos, Kusturica, Zhang, Wong, Nair, von Trier, Almodóvar, Kieslowski, Lynch? Siiski leidsin: tuleb sisse võtta iraanlane Abbas Kiarostami. Tema “Tuul kannab meid” (1999), näidatud viimasel Pimedate Ööde festivalil, on poeetiline, kummaline rahvusliku olustikuga komö ödia, mis ei loo tervikpilti mitte selle abil, mida näitab, vaid sellega, mida kaadris pole. Metonüümfilm.
Vaatan, et neli minu nimetatud filmi kattub Tipp-10ga 2002 ja kaks on neis esinenud varem. Kas seda on palju või vähe? Igatahes aitas see niipalju kui võimalik kallutada angloameerikalikku kultuuritsentrismi Euroopa idapoolsema filmimaitse suunas.

Sight & Soundi kriitikute Tipp-10

1952
1. Jalgrattavargad, De Sica
2. Suurlinna tuled, Chaplin
Kullapalavik, Chaplin
4. Soomuslaev Potjomkin, Eisenstein
5. Sallimatus, Griffith
Louisiana lugu, Flaherty
7. Ahnus, Stroheim
Algab päev, Carné
Jeanne d’Arci kannatused, Dreyer
10. Lühike kohtumine, Lean
Miljon, Clair
Mängureeglid, Renoir


1962
1. Kodanik Kane, Welles
2. Seiklus, Antonioni
3. Mängureeglid, Renoir
4. Ahnus, von Stroheim
Ugetsu Monogatari, Mizoguchi
6 Soomuslaev Potjomkin, Eisenstein
Jalgrattavargad, De Sica
Ivan Julm, Eisenstein
9. Maa väriseb, Visconti
10. Atalante, Vigo


1972
1. Kodanik Kane, Welles
2. Mängureeglid, Renoir
3. Soomuslaev Potjomkin, Eisenstein
4. 8 1/2, Fellini
5. Seiklus, Antonioni
Persona, Bergman
7. Jeanne d’Arci kannatused, Dreyer
8. Kindral, Keaton
Suurepärased Ambersonid, Welles
10. Ugetsu Monogatari, Mizoguchi
Maasikavälu, Bergman


1982
1. Kodanik Kane, Welles
2. Mängureeglid, Renoir
3. Seitse samuraid, Kurosawa
Lauldes vihmas, Kelly, Donen
5. 8 1/2, Fellini
6. Soomuslaev Potjomkin, Eisenstein
7. Seiklus, Antonioni
Suurepärased Ambersonid, Welles
Vertigo, Hitchcock
10. Kindral, Keaton
Otsijad, Ford

Kriitikute Tipp-10 1992
1. Kodanik Kane, Welles
2. Mängureeglid, Renoir
3. Tokio lugu, Ozu
4. Vertigo, Hitchcock
5. Otsijad, Ford
6. Atalante, Vigo
Soomuslaev Potjomkin, Eisenstein
Jean d’Arci kannatused, Dreyer
Pather Panchali, Ray
10. 2001: kosmoseodüsseia, Kubrick

Reþissööride Tipp-10 1992

1. Kodanik Kane, Welles
2. 8 1/2, Fellini
Möirgav härg, Scorsese
4. Tee, Fellini
5. Atalante, Vigo
6. Ristiisa, Coppola
Moodsad ajad, Chaplin
Vertigo, Hitchcock
9. Ristiisa 2, Coppola
Jeanne d’Arci kannatused, Dreyer
Rashomon, Kurosawa
Seitse samuraid, Kurosawa

Kriitikute Tipp-10 2002

1. Kodanik Kane, 1941, Welles, 46
2. Vertigo, 1958, Hitchcock , 41
3. Mängureeglid, 1939, Renoir, 30
4. Ristiisa, 1972 ja Ristiisa 2, 1974, Coppola 23
5. Tokio lugu, 1953, Ozu 22
6. 2001: kosmoseodüsseia, 1968, Kubrick 21
7. Soomuslaev Potjomkin, 1925, Eisenstein 19
Päikesetõus, 1927, Murnau, 19
9. 8 1/2, 1963 Fellini, 18
10. Lauldes vihmas, 1951, Kelly, Donen 17

Reþissööride Tipp-10 2002

1. Kodanik Kane, 1941, Welles 42
2. Ristiisa, 1972 ja Ristiisa 2, 1974, Coppola 28
3. 8 1/2, 1963, Fellini 19
4. Araabia Lawrence, 1962, Lean 16
5. Dr. Strangelove, 1963, Kubrick 14
6. Jalgrattavargad, 1948, De Sica 13
Möirgav härg, 1980, Scorsese 13
Vertigo, 1959, Hitchcock 13
9. Rashomon, 1950, Kurosawa 12
Mängureeglid, 1939, Renoir 12
Seitse samuraid, 1954, Kurosawa 12

Kriitikute 10 parimat reþissööri

1. Welles 69
Hitchcock 69
3. Godard 43
4. Renoir 40
5. Kubrick 39
6. Kurosawa 38
7. Fellini 36
8. Ford 31
9. Eisenstein 30
10. Coppola 28
Ozu 28

Reþissööride 10 parimat reþissööri

1. Welles 52
2. Fellini 50
3. Kurosawa 39
4. Coppola 38
5. Hitchcock 35
6. Kubrick 34
7. Wilder 33
8. Bergman 28
9. Scorsese 25
10. Lean 23
Renoir 23

Jaan Ruusi Tipp-10
tähestiku järjekorras
Atalante, 1934, Vigo
Inimene filmikaameraga, 1929, Vertov
8 1/2, 1963, Fellini
Kodanik Kane, 1941, Welles
Mängureeglid, 1939, Renoir
Persona, 1966, Bergman
Rashomon, 1950, Kurosawa
Soomuslaev Potjomkin, 1925, Eisenstein
Tuul kannab meid, 1999, Kiarostami
Viimsel hingetõmbel, 1959, Godard