Osa ja tervik
Jüri Ojaver. Ruumiinstallatsioon “…töökas ning leidlik”, Vaal-galeriis kuni 29. maini.
Nii kui astuda Vaala galerii uksest sisse, satub külastaja punasele vaibale. See on Jüri Ojaveri näituse löövaim element, mis sööbib nägemismällu ning närvikavasse. Kui Signe Kivi eksponeeris hiljuti ON grupi näitusel ehtsat võimuvaipa, ei tohtinud külastaja sellel kõndida. Aga Ojaveri vaip toimib ruumielemendina, mis juhib teosteni.
Näitus on üleni kujundatud sinise ja punasega, nii nagu Matthew Barney omamütoloogiline oranž-roheline. “Mida punasem, seda sinisem”, kõlab piisavalt tobe reklaamlause. “…töökas ja leidlik”, kõlab eneseirooniline ja samas ennastkiitev näituse pealkiri.
Kõik Ojaveri tööd pärinevad kunstniku elust, kättesaadavatest paikadest ja materjalidest ning ümbritsevast sootsiumist. Tema tööd n.-ö. kasvavad meie kodumaa mullast nagu taimed, mitte ei hõlju maa ja taeva vahel. Ojaveri Eesti on maalähedane, asjalik ja töine ning vürtsitatud nutika huumorimeelega. Huumor võib olla varjatud, aga ta on kohal.
Aktsioon “Väljak” Jõhvis, mille video dokumentatsioon jookseb sini-punase praeahju suust – kunstnik asendab Lenini monumenti, lõhkudes sinise kirvega puid. Fotod puujalgsest kunstnikust, kes püüab pugeda punase telliskivi ahju. Ahjualuseks. Video “Emakeelepäev” (kui poolpaljas naine oleks olnud veel rahvarõiva seelikus, oleks tekkinud viide ka Adamson-Ericule) – ilus ja kodune austusavaldus rahvuslikkusele, ilma paatoseta ja kerge irooniaga. “Eesti Energiate” grupinäitusel (2001) nähtud lehmanahaga kummipaat ja seesama paat filmitud videol keset merd, mis omakorda on monteeritud keset romantilist õlimaali, mis kujutab merd. Ilmeilus leid ju!
Näitus võib koosneda üksikutest nutikatest leidudest, aga tundub, et tervik hajub ja isegi totalitaarne puna-sinine ei suuda Vaala allutada. Mälestustes jääb kõlama see punane vaip, mis aga tööde sisu seisukohalt ei puutugi niivõrd asjasse. Ühesõnaga, viga pole kunstnikus, vaid ruumis, aga terviku tekkimiseks loeb ju kõik. Õnn kaasa Jüri Ojaverile minekuks Lätti rahvusvahelisele väga ambitsioonikale skulptuurinäitusele, kuhu väliskuraatorid ta koos Paul Rodgersi ja Ekke Väliga Eestist valisid.
