Esiteks: kes esitab? Oscarite põhikirja kohaselt võib selleks olla kineastidest (artists) ja filmialastest oskusmeistritest (craftsman) koosnev komisjon või žürii. Meil moodustas selle Eesti Filmi Sihtasutus (täpsemalt Peeter Brambat (Kinoliit), Lauri Kaare (levifirma MPDE), Meelis Muhu (kultuuriministeeriumi filminõunik), Hardi Volmer (režissöör) ja Karlo Funk (Eesti Filmi Sihtasutuse välissuhete juht). Sinna kuuluvad ka riigivõimu esindajad. Kultuuriministeeriumi filminõunik Meelis Muhu on ka stsenarist, režissöör ja produtsent ning filmi sihtasutuse välissuhete juht Karlo Funk ka filmikriitik, kuid selles komisjonis esindavad nad riigivõimu. Kindlasti on argumendiks, et Oscaritele esitamine on seotud teatavate kulutustega (näiteks tuleb Los Angelesse saata filmikoopia ja see jääb sinna).

Võime ju öelda, et tubli riigivõim tagabki ühishuvide parima kaitsmise, nagu see toimib Soomes, kus riik toetab rahvast ja rahvas riiki. Ja korruptsiooni Skandinaavia riikides peaaegu pole. Nii et äkki see tähendab suunda kompetentse ja tugeva riigi poole?

Kuulen juba süüdistust: palju kära ei millestki! Sest iga komisjon vaevleks esitamisraskustes. Aasta jooksul sai valmis kolm filmi: lastefilm “Röövlirahnu Martin”, melodraama “Stiilipidu” ja buršikomöödia “Malev”. On veel “Frank ja Wendy”, kuid animafilmina ei saa ta selles kategoorias kandideerida.

Küllap arvavad Eesti Filmi Sihtasutuse juhid, et ega me lähegi võitma, me võtame ainult osa. Me näitame, et ka Eestis on filmitootmine. Ilmselt loeb siin kaalutlus, et kui ebaõnnestub veel üks film, siis tuleb sellega lihtsalt leppida. Kui aga meil pole filmi nii uhkele auhinnale esitada, siis oleks see häbistav.

Kardan aga, et kui keegi rahvuslike Oscarite nominendi­kan­didaatide nimekirjas olevat 58 filmi vaatama hakkab ja “Stiilipeoni” jõuab, ei pääse ta hämmingust seda psühholoogiliselt lihtsakoelist ja dramaturgiliselt väljaarendamata linateost vaadates. Eks selliseid naiivoptimistlikke filme on maailmas ju ikka aeg-ajalt tehtud ja tihti on neil rahva hulgas ka minekut, ent – miks just Oscarile pretendeerimas?

Ja muidugi on paradoksaalne, et just “Stiilipidu” on ärgitanud kohtuvaidluse stsenaristi õiguste üle. Sest produtsent võttis sellele filmile ilma stsenaristi nõusolekuta kaasstsenaristi. (Valentin Kuik tunnistas Päevalehe intervjuus, et psühholoogilisest draamast, mille ta enda arvates kirjutas, tehti “leebe meelelahutus”. “Stsenaariumi nn arendamise käigus, kus mina ei osalenud, ilmusid uued tegelased, muudeti žanri, loost sai melodraama. Pintsakust püüti Cannes’i festivali jaoks teha sabakuub” (EPL, 22.10.2005). Kohus on jaanuaris.

Võime Oscareid hinnata kuidas tahes ja muidugi on võõrfilmi Oscarid 1957. aastast peale välja mõeldud selleks, et kogu maailma filmitootmist siduda Ameerikaga, kuid siiski esindavad selles auhindamises nimetatud filmid professionaalset ja parimal juhul ka tõsiseltvõetavat filmikunsti, mis siis et meelelahutuslikku.

Aga iga filmi plakatil kõlab uhkelt, kui sel on kiri “Rahvusliku Oscari esitus”.

Soome filmi “Tallinn pimeduses” režissöör Ilkka Järvilaturi soovis seda omal ajal kangesti, kuid siis polnud veel komiteed/žüriid, kes riskinuks selle esitada.

Eestlased ja Oscar

“Poisid täitsid paberid ja suunasid filmikoopia Pusani festivalilt Ameerika poole teele.” Sellise fraasiga peaks algama “Stiilipeo” reis tähtede poole, nagu seda “suursaavutust” kodumaises meedias läinud nädalal serveeriti. Kui vaadata kõlavate pealkirjade taha, siis jääb hiilgust poole vähemaks. Õigemini, korrektse pealkirjaga suutis Oscarite-teemalise uudise vormistada vaid Õhtuleht. Teised kopeerisid BNSi uudist ja panid mööda. Sest et “Stiilipidu” ei ole Oscari nominent, vaid ta on esitatud võõrkeelse Oscari nominendi kandidaadiks, mille hulgast Ameerika Filmiakadeemia määratud komisjon jaanuaris 5 nominenti välja valib.

Eufooria taltsutamiseks on tark valgustada ka festivaliprogrammide koostamise tagamaid, sest see, et film on käinud siin ja seal, ei ole alati kinnitus filmi kunstilisest kvaliteedist. Montreal ja Pusan on tõsiseltvõetavad festivalid küll, kuid küsige kasvõi PÖFFi korraldajatelt, kuidas viimases järgus mängib valiku puhul kaasa just regionaalne aspekt – Pusan poleks mingi erand, kui kinnitaks, et jah, näete, Balti regioonist polnud ju midagi muud võtta, ja nii läkski see Eesti filmike loosi.

Võõrkeelse Oscari esitused taasiseseisvunud Eesti Vabariigis:

“Need vanad armastuskirjad” (režissöör Mati Põldre, 1992)

“Karu süda” (režissöör Arvo Iho, 2001)

“Sigade revolutsioon” (Rene Reinumägi ja Jaak Kilmi, 2004)

Margit Tõnson