Oskus elada
Raske on leida teist nii vastandlike riigikordade ajal hiilgavat karjääri teinud, nomenklatuuriga sinasõber olnud ja võimudele nii lähedal seisnud eesti kunstnikku kui tema. 1934. aastal kavandas ta Tallinna Kunstihoone avanäituse plakati ja kutse, 1936. aastal võitis ta 27. aastasena Eesti Vabariigi teenetemärkide kavandite võistluse (sealhulgas Riigivapi teenetemärgi koos ketiga, viimane siiani Moskvas “hoiul”), siis kavandas Konstantin Pätsi perekonna vapi, 1952. aastal kujundas ENSV riigilipu, vahepeal aitas asutada Rakenduskunsti Ühingut (1932, Tallinnas) ja ENSV Kunstnike Liitu (1943, Jaroslavlis). Töötas praeguses Eesti Kunstiakadeemias graafikakateedris viiskümmend (50!) aastat (1932-1982, alates 1945. aastast kateedrijuhatajana). Parteidesse ei kuulunud.
Ta on kujundanud nii ajakirju “Sõdur” ja “Akadeemia” ning koguteose “20 aastat ehitamist Eestis” (need peideti nõukogude ajal erifondi) kui ka “Sõjasarve” ja auaadresse viiele ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele. Alates 1928. aastast on ta kujundanud üle viiesaja (500!) raamatu, viie üldlaulupeo märgid, ta on eesti käsitsikirjutatud raamatu pioneere, professionaalse kujundusgraafika ning reklaamikunsti rajajaid, suurepärane klassikaline kalligraaf. Wiiralti ja Reindorffi järel on ta minu meelest kolmas oluline kujundusgraafik.
Elas Eesti ajal 6 toalises isa ehitatud korteris Pelgulinnas, Nõukogude Eesti andis talle teise 6 toalise korteri Roosikrantsi tänavale. Viimases elab siiani, koos 1936. aastal tema enda jooniste põhjal valmistatud magamistoa mööbli ja söögitoa garnituuriga. Need väga stiilsed art deco mööblitükid valmistati Elkeni mööblitööstuses, puust laearmatuuri valmistas aga Albert Hansen. Puhvetkapis siravad aga tema disainitud 18 likööriklaasi, samast 1936. aastast. “Mul pole majanduslikult mingeid muresid olnud,” tunnistab ta ise.
Tal on kodus kogu looming paksudesse rasketesse kaustadesse süstematiseeritud. Samuti suurde tuppa paigutatud raamatukogu. Selles korteris ei viita midagi boheemlikule elulaadile, kõik on rangelt kontrolli all. Siin elab korra-austaja. Ühtsed raamatuselgade ja mappide rivid vaatavad riiulitelt nagu valvel sõdurid. Ta teab kõikide oma sadade raamatute asukohta. Tippiva kärme kõnnakuga juhatab ta mind ühe riiuli eest teise ette ja kui tal mõttelõng ootamatult katkeb, tuleb ta mõne lemmikküsimuse juurde tagasi.
“Vaenlasi mul ei ole, aga sõpru ja häid tuttavaid palju,” ütleb ta enda kohta rahulikul vana inimese kergelt kähiseval häälel. Tal on endiselt tugevad pikad juuksed ja prille ta vestluse ajal ei kasuta. Jõuline figuur, kahe sõnaga. See figuur on Paul Luhtein. 22. märtsil täitus tal 95. eluaasta.
Vanimad mälestused
1924 aasta 1. detsembri ülestõus. Tulin Pelgulinnast Balti jaama tagant, et Tartu maanteele kunsttööstuskooli minna kui käis suur laskmine. Kogu noorus möödus Pelgulinnas Tarabella tänavas. Praegune Timuti.
Eesti kaasaegne raamatukujundus
Kahjuks pean ütlema, et klassikaline ülesehitus köite kaanest kuni lõpuni on lagunenud. Vanasti oli nii, et kunstnik andis maketi, vastutas algusest lõpuni. Nüüd on nii, et üks teeb kaaned, teine sisu ja raamatut kui tervikut pole. Võib-olla üksikud on.
Täitsa noori raamatukujundajaid ma ei tea, kuid oma õpilasi muidugi. Arvuti kasutuselevõtuga käis kujundus alla.
Ja ma tahaksin lisada, et meie rahatähed on kujunduslikult Euroopa parimad. Minu õpilase tehtud, minu kavandid ei läinud läbi!
Eesti kaasaegne lehekujundus
Erinevus varasemast on selles, et tänapäeval on standard, mehhaaniline. Standardkujunduses. Individuaalset kujundust vanas mõistes pole. Mina arvutit ei valda, olen küll kõrvalt vaadanud, aga ei tunnista. Oma käsi ja pea, need on tähtsad. Kui väga vaja, kirjutan oma kirju vanal eestiaegsel kirjutusmasinal.
Leipzig
Leipzigi Graafiliste Kunstide Akadeemias (Luhtein õppis seal 1931-1932 – toim.) pidin professor Walter Tiemannile tegema antiikvakirja. Ta tuli kord mu tööd vaatama ja ütles vaid: “Machen sie weiter” (“Tehke edasi”). Ja kui mul oli töö valmis, küsis ta: “Was es bedeutet?” (“Mida see tähendab?”). Vastasin, et “Das ist eine Antiqua-Schrift”. “Das ist keine Antiqua”, vastas Tiemann ja käskis mul minna raamatukokku. Võtsin siis sealt raamatud ja tema istus ise mu kõrval ja juhendas.
Leipzigi akadeemia tase oli kõrge ka hiljem ja seepärast sain sinna hiljem saata õppima ka Illimar Pauli, Ülo Emmuse ja Enn Kärmase. Leipzigi raamatukunstinäituselt sain 1959 ja 1965 audiplomi.
Uus korter
Sain selle peale sõda, linnalt. Tegin linnale terve rea igasuguseid kujundusasju ja siis öeldi, et teie raha ei taha, seda teil ju on, et äkki tahate korralikku korterit kesklinna? Ristiku tänaval oli küll 6 toaline poissmehe korter, aga keskkütet ei olnud. Käisin neli-viis kohta läbi ja valisin selle. Enne elas seal Vares-Barbarus, siis oli ühiskorter.
Sõja ajal kui olin tagalas, kolisid vanemad mu Pelgulinna korterisse, muidu oleks see ära võetud. Nii säilis mu raamatukogu, mööbel, ajakirjad, kõik.
Edukuse retsept iga korra ajal
Selle põhjuseks on ainult töö. Käsitsikirjutatud juubeli auaadressid, valitsuse liikmetele ja viiele Ülemnõukogu esimehele. Üks kord tuldi kell üks öösel mulle koju, et hommikuks on tarvis. Ma ütlesin, et sõitke Kuu peale, et nisukest tööd ma ei tee. Ja täpsus. Näiteks Paul Reeveer, hakkas jooma ja aadress jäi pooleli. Minuga selliseid olukordi ei teki. Päts, Barbarus ja kes kõik on tulnud hiljem …
Garda
Lago di Garda, kuupaiste, palmid, mägede peegeldused järvel – sellisena on see lummav järv meelde jäänud. Olen Garda järve graveerinud aastal 1969. Kui ma Saksamaal 1932 lõpetasin, ei tulnud ma kohe tagasi vaid sõitsin Itaaliasse, selle preemiaga. Enne olin terve päev Münchenis, ja siis tulin öise rongiga ja jõudsin hommikul vara Rivasse. Läksin otsejoones hotelli ja magasin terve päeva nii et hotellis oldi ehmatanud, et inimene pole päeva jooksul toast välja saanud, ehk on ära surnud!
Miks mitte Pariisi?
No Itaaliast on ikka ürgkunst pärit, Pariis on rohkem moodide järele jooksmine. Itaalias on ikka klassikalise ülesehituse põhialused, klassiklaine kompositsioon sealt tulnud.
Hobid
No mina olen suur tennisemängija, juba noorest saadik. Minu initsiatiivil sai Rannamõisas, kus mul suvila on, tenniseplats tehtud. Olin siis ise linnanõukogu saadik ja siis sai riigi kulul seda tehtud. Ristlaant mitu korda tennises võidetud.
Wiiralt ja Reindorff
Need on mõlemad mu väga head sõbrad. Mõlemaga olen istunud kaua aastaid koos. Näituseks, kui Wiiralt tuli 1939 Eestisse tagasi, istusime iga päev koos ja rääkisime kunstist, ainult kunstist. Alguses istusime ühes Kuninga tänava kohvikus, aga seal hakkasid liiga paljud käima ja siis Wiiralt ütles, et lähme mujale, kolisime siis Vanale Turule, sinna kus hiljem oli söökla Viru – seal oli siis kohvik. Wiiralt oli selline inimene, et ta tavalise inimesega eriti kokku ei puutunud. Välissündmused ja naised ja muud sellised asjad talle korda ei läinud ja mina respekteerisin muidugi tema soovi.
Kas Reindorffiga rääkisite eesti või vene keeles?
No ikka eesti keeles. Alguses rääkis ta küll kaunis vaevaliselt eesti keelt, ta oli ju Peterburist pärit. Mu teised õpetajad kunsttööstuskoolis olid Voldemar Päts, August Kilgas, Nyman. Päts andis kompositsiooni viimasel kursusel, mis ma näitasin, see kiideti heaks. Kunstiajalugu andsid mitmed, näiteks Hans Kuusik. Aga põhiline oli ikka Günther Reindorff, ja tema surmatunnini käisime temaga läbi.
Graafika
Läksin graafikat õppima sellepärast, et olin juba kaks aastat graafikaga tegelenud ja nägin ühe endise õpilase puulõiget, ja kohe oli mulle selge, et mina tahan ka graafikale spetsialiseeruda. Voldemar Päts küsis, miks tahan graafikasse. Vastasin talle lihtsalt, et mulle meeldib graafika ja kõik. Kes soovitas minna aga kunstikooli, oli Arnold Kalmus, mu kunstiõpetaja Westholmis.
Rauad
Kristjan Raud oli mu esimene joonistusõpetaja ja Paul Raud mu viimane joonistusõpetaja. Kui sõitsime peale lõpetamist Raudadega Rootsi, juhtus nii, et Paul Raud unustas tagasi laevale tulles oma sirmi ühiselamusse. Mina kargasin püsti – kõik olid juba laeva peal – sõitsin trammiga ühiselamusse ja tõin voodi otsa pealt sirmi ära. Siis Paul Raud tänas mind ja kui jõudsime Tallinna. Saime järgmisel päeval diplomid kätte. Aktuse järel oli teelaud ja seal tõuseb Paul Raud püsti ja ütleb: “Vaadake, Luhtein oli minu õpilane kolm aastat ja mina vaatasin kogu aeg, et tema ei tee minust välja ja sellepärast mina ka tema tööd ei seganud. Aga et tema niisugune aus mees oli ja minu sirmi ära tõi, oli minule suur üllatus.”
Kristjan Raud ei rääkinud tunnis ka midagi. Tuli, tegi oma paranduse ära ja läks minema.
Igal aastal võeti 6 vastu, mina lõpetasin ainsana kolmanda lennu.
Mida te tänasest eesti graafikast arvate?
Ma pole viimaste aastatega küll kursis. Aga selliseid nimesid nagu Wiiralt või Reindorff või Vabbe – selliseid kindlasti pole.
Tinalõige
Mind võlub see tehnika sellepärast, et ta on vanim trükitehnika. Peaaegu kõik mu Vana-Tallinna lehed on selles tehnikas.
Abikaasa
Kui välismaal käisin, siis ikka muuseumides ja näitustel. Ega kõrtsid mind ei huvitanud, napsivõtja pole ma elus olnud. Olin abielus ja … Aga ma räägin teile oma abikaasast. Me kohtusime kunsttööstuskoolis, mina olin viimasel ja tema esimesel kursusel. Tema tuli Nõukogude Liidust siia õppima. Ema oli tal Tartust pärit, isa Venemaalt, aga oli õppinud Tartu Ülikoolis. Kui mina tulin Saksamaalt tagasi, oli tema viimasel kursusel. Tema sai raha Aafrikast. Asi oli niimoodi: ühel aafriklasel oli Venemaal sugulane ja tema saatis mu tulevasele naisele iga kuu õpperaha. Aga viiendal kursusel lõppes see raha ära, sest aafriklane suri ja see naine pidi Venemaale tagasi minema. Kui aga 1943. aastal toimus Moskvas Jüriöö-näitus, kus küll mina ei osalenud, aga osales Adamson-Eric. See naine tundis Tallinna ajast ka Adamson-Ericut ja ta küsis temalt minu kohta. Tema määras mulle järgmiseks päevaks kohtamise ja Adamson tõi mulle teate. Siis kurameerisime ja tegime lõpuks otsuse, et kui Tallinn vabaks saab, siis läheme Eestisse.
Kas ta tegi ka kunsti? Ta aitas mind minu töödes. Pärast kasvatas lapsi, hoidis kodu korras.
Isa
Isa oli mul lukksepp. Juba noorest peast hakkas ehitama ja ehitas ühe väikese maja, pärast veel ühe maja hoovi peale. Hiljem ehitas veel ühe sugulase krundile Pelgulinna maja. Alumisel korral oli 6 toaline korter, hiljem hoovi peale hoovimaja ja siis elasin täiskasvanuna üksipäini 6 toalises korteris. Kui 1940 hakati natsionaliseerima kortereid, siis minu korterit ei puututud, sest minu nimi tähendas palju. Kui sõjaväkke läksin 1941, siis kolisid mu vanemad sellesse korterisse. Mobilisatsioonile ei astunud ma vastu, olin ju Eesti kodanik ja pidin korrale alluma. Kui abikaasaga 1944 sügisel tagasi tulime – saabusime Tallinan öösel rongiga kell 3 - siis kolisime jälle meie sinna korterisse sisse.
Kohtumine vene kunstnikega, Jaroslavl
Kui venelased nägid mu käsitsikirjutatud raamatuid, nad ainult ahhetasid ja ohhetasid ega suutnud ära imestada. Siis kutsuti mind Moskvasse ENSV valitsuse käsutusse, elasin Moskva lähedal eramajas, perenaine oli väga õnnelik, et üüri sai. Riik maksis seda.
Nõukogude kunstipoliitka
Ausalt öeldes ma kunagi selle poliitika peale ei vaadanud ja tegin ikka seda, mida tahtsin. Kuid kõigi nende suurte meestega käisin läbi, viiele ülemnõukogu presiidiumi esimehele tegin auaadresse. Kord vist keegi kaebas midagi mu peale Käbinile, aga Käbin öelnud, et jätke Luhtein rahule. Nii et ma ei saa kurta.
Uued kunstivoolud, pop jne.
Mina nende vastu ei olnud, aga nõudsin ikka klassikalist õpetust. Joonistama pidi ja peab oskama, ja tehnikaid valdama. Mis seal peal oli või on, pole mulle probleemiks. Arvutijoonistusel pole hinge, masin on masin.
Jüri Kaarma kärarikas lahkumine
Ta oli lohakas ja probleemiks koolis käimine (Kaarma eksmatrikuleeriti 1974 – toim.). Põhjuseta puudumised, nädal aega. Mitte tema looming. Kui vaadata tema ““Loomingu” raamatukogu” kujundusi, siis klassika põhimõtted on ta aluseks võtnud, loominguliselt ma täitsa tunnustan teda.
Suurim sündmus kunstnikuna
Vist üksikud konkursivõidud. Teenetemärkide konkurss: viis kutsutud kunstnikku ja mina kõige nooremana võitsin. Või siis Konstantin Pätsu perekonna vapi tegemine, et ta saaks selle Taani Dannebrogi lossi saata. ENSV lipu konkursile saatsin mitu kavandit, mõnel kavandil oli ka sini-must-valge kombinatsioon.
Mind ei sega, et Eesti lipp pole ristilipp nagu põhjamaadel. Meil on ikka tradistiooniline lipupõhi, triibuline, kolme triibuga. Presidendi ametiraha. Kas teate, et presidendi ametirahal on kolme värvi kulda sees? Alguses tekitas vastuseisu Valgetähe teenetemärgi punane lint, seda vaatasid ametnikud kui kommunismi sümbolit. Mul on nii hästi meeles, kuidas Päts ütles: “Noormees, mõelge, kellele need lähevad.” Välismaalastele, eks ole. Mu lemmik on Valgetähe orden, kuueharulise lumeräitsaka kujuga.
Kunstihoone
Kunstihoone avamisel aastal 1934 kaunistasin hoone fassaadi pikkade lippudega. Avanäitusel esinesin kahe graafilise tööga. Kunstihoone loodi ikka eesti kunsti jaoks. Paar välisnäitust oli ka, teiseks personaalnäitused.
Olin ka kunstiklubi ehk Kuku-klubi esimeses juhatuses. Klubi rentnik maksis klubi juhatusele teatud summa ja kui palju tema teenis, polnud meie asi. Aga rikkaks ta läks. Klubi sai tohutu populaarseks, kõik tahtsid sinna tulla.
RaKü,1932
Asutasime RaKü ehk Rakenduskunstnike Ühenduse koos Günther Reindorffi ja Eduard Taskaga kolmekesi. Kui mälu ei peta, siis see oli Taska idee.
Raamatukujundusdebüüt, 1928
Loomulikult ma mäletan oma esimesi raamatuid, neid on koguni kaks: Jetta Ollik-Andevei lasteraamatud “Jõulujutuke” ja “Sohvapadi”. Kujundasin ja illustreerisin need linoolis. Reindorff soovitas mind, autor oli kunsttööstuskooli eesti keele õpetaja.
Usuküsimus
Isa oli mul õigeusklik, ema luterlane. Westholmi koolis pidin sellepärast käima ortodoksi palvetunnis, isa järgi. See toimus aga vene keeles ja ma ei saanud midagi aru, läksin koju ja nutsin teel sageli ja lubasin, et enam sinna tundi ei lähe. Mina ei ole mingit usku, olen uskmatu.
Suitsud
Ma olin suur suitsumees, aga jätsin päevapealt maha. Mu tööruum oli ikka paksu suitsu täis. Tõmbasin põhiliselt paberosse, ikka neid kallimaid, Laferme’i omi. Paberossi on ju parem töö ajal käes hoida.
Vabariigi teenetemärgid
Mul pole ühtegi, aga tütrel (arhitekt Irina Raud – toim.) on. Nõukogude-aegseid on mul peotäis.
Kui saaks elu uuesti alustada, siis …
Ma ei muudaks oma elus mitte midagi.
Mida 95. aastane kunstnik kodus teeb? Tööd, on vastus. Luhtein on sel aastal teinud juba kaks tinalõikes ja ühe puulõikes Vana-Tallinna vaadet. Luhtein käib alati koha peal motiivi enne joonistamas. Põhiliselt teeb ta pliiatsiga kontuurid, muud asjad tulevad loominguliselt. “See mind köitis, et siin pole enam maju”, näitab Luhtein lehte Tornide väljaku puhta linnamüüriga. “Minu ideaal oleks olnud, et linnamüüri äärde sinna midagi ei ehitata.Aga ehitati ikkagi”.
Minu üllatuseks katavad tubade seinu mitte Tallinna romantilised vaated vaid akvarellis sentimentaalsed lille- ja metsapildid. Kümnetekaupa lopsakaid õisi udusel taustal. Mitte ei meenu, et oleksin Luhteini lillepilte näitustel näinud.
Viimasel ajal käib Luhtein vähe väljas, kuigi käed-jalad on terved. Saatjaga on igas mõttes kindlam liikuda: “Tütar viis mu graafika eksperimentaalateljeesse trükkima”. Kuid kolm korda on Luhteinal olnud elus moment , mil ta ootamatult kukub maha. Viimane kord oli märtsi algul, söögilaua ääres. “Äkki leian ennast põrandalt, minuti pärast olen jälle püsti.” Kukkumise moment Luhteinile mingit valu ei tekita ja arstide sõnul on Luhteini süda terve, vererõhk normaalne.
Nüüd plaanitseb Luhtein jälle ühe käsitsikirjutatud raamatu tegemist, aga pole siiani leidnud sobivat teksti.
Kui noor on ikka veel Eesti kunstiajalugu, mõtlen pärast Luhteini-intervjuud üle kuulates.
