Osolini elulooraamatu fenomen peitub selle vankumatus heatujulisuses, positiivsuses ja inimlikus soojuses. Esimesed 60 lehekülge, kus ta jutustab oma perekonnast, vanematest, lähematest ja kaugematest sugulastest, on väärt minema Eesti memuaristika kuldvaramusse. Sellist armastust oma ema, vanaema, tädide ja muu vahmiili vastu annab otsida. Ning kuna raamat sellest algab, siis saavad kõik lugejad, mitte ainult eri vanuses naisterahvad, aru – Olav on väärt poiss, sest kes oma ema kuulab, selle käsi käib hästi!

Raamatu teine suur väärtus on selle mitmekesisus – väga paljud sihtrühmad leiavad siit lõbusaid lugusid nendest aegadest, kui maailm oli veel noor. Vinüülplaatide vahetamine, olümpiaregatt Pirital, välismaa hilbud, Tartu ülikool, diskomaailm, Eesti Raadio, kurikuulus ETV jalgpallimatš, Tartu muusikapäevad, Eesti Reklaamfilm, seiklused Soomes ja Cannesis, vahele veel palju kategoriseerimata juhtumeid.

Osolin on intervjuudes korduvalt kinnitanud, et ta kirjutas nii nagu torust tuli, ilma pikalt mõtlemata. Just sellepärast on huvitav vaadata, kuidas tema kirjutus vastab kirjandusteaduslikule normile eluloo või mäletusteraamatu kirjutamisest. Toetun siin Tiina Kirsi ja Rutt Hinrikuse autoriteetsele teosele „Elust elulooks. Kuidas kirjutada elulugu – näited ja näpunäited“. Autorid toovad välja kolm põhilist kirjutamislaadi, mis läbipõimituna moodustavad eluloolise kirjutuse koe. Esiteks jutustus ehk pajatus, mis toob esile midagi huvitavat, rabavat, rõõmsat. Siis kirjeldus kohast, miljööst, asjadest jms, mis paistab silma detailirikkuse poolest. Lõpuks iseloomustus inimese, tema välimuse, käitumise kohta. Selgub, et ka teaduslikult lähenedes on Osolin kirjutanud kaanonitele vastava ja silmapaistvalt värvika teose oma ajast, elust ja inimestest. Aga kokkuvõttes tuleb kõige eest ikka tänada Olavi proua ema, kes tubli poja üles kasvatas ja talle õiged väärtused eluteele kaasa pani.