Ostke meile ilmavaade!

Õigusriik tähendab, et kõigil on võrdsed põhiõigused ja ka võimalused neid kaitsta. Et orjus on kaotatud. Praktikas leidub muidugi palju neid, kes ütlevad, et ei saa nad õigust ei kohtus, ei ametiasutustes, rääkimata siis meediast. Üksikisikute puhul võivad mängus olla mitmesugused isikust enesest tulenevad asjaolud, mis maailma ebaõiglasena lasevad paista, näiteks vaimsed hälbed. Kui aga õigusteta olekusse langeb terve kutseala, siis pole just tõenäoline, et viga oleks nende inimeste peas ja vaimus. Seda enam, et tegu on legaalse kultuurilise ja majandusliku harrastusega.

Kellest ja millest ma räägin? Iseendast ja omadest, ajakirjandusest ja ajakirjanikest. Millest nad on ilma jäetud? Väga mitmest asjast, kuigi mitte ühestiki absoluutselt. Mingis ulatuses õigusest oma loomingu, teoste kaitsele, mingis õigusest ilmavaatele, täpsemalt selle vabale väljendamisele. Ja siis veel õigusest üldistel alustel pretendeerida loominguks ette nähtud avalikule rahale ning õigusest avalikule kollektiivsele enesekaitsele. Ajakirjanike piiratud õigustega tsunft on pärisorjuslikku seisundisse on libisetud järg-järgult, vaikselt ja enesele märkamatult. Seadusandja otseste tõugeteta, pigem tavaõiguse järgi. Võib öelda, et aja vaim on olnud ajakirjanike vastu.

Lisaks sellele, et sõltumatus ja erapooletus olid 80/90ndate akadeemilise meediaõpetuse ametlik mood, kallutas ajakirjanikke samas suunas veel poliitiline pendel – nimelt soov vabaneda kõigest, millel kasvõi kaudselt seos okupatsiooniajaga. Seni oli ajakirjandus olnud parteiline nüüd pidi see absoluutselt parteitu olema.

Sama pendel liigutas ajakirjanduse täielikult avaliku rahaga toetatud kultuurisfäärist välja. Arutleti, et kui meedia saaks näiteks kultuurkapitalist toetust, oleks ta olnud riigist/valitsusest sõltuv ehk poliitiliselt sõltuv. Nii tehti kerge käega meediast puhas äri.

Kuna omanikud ei saanud arvestada muu kui ärireeglitega (sest muid tuluallikaid polnud), siis allutati ka sisu enam-vähem ainult kasumi teenimise eesmärgile.

Poliitiline eliit valvas meedia apoliitilisuse järele vähemasti sama tähelepanelikult kui meedia poliitikute järele. Pareminigi. Kuigi ajakirjanikud järgisid parimate oskuste kohaselt erapooletuse nõuet, kuulutas mõne erakonna rahva austatud juht väljaanded ikkagi konkureeriva erakonna häälekandjaks. Märgistamisel oli äriline mõju, mis omakorda sundis omanikke toimetusi nahutama - ühel või teisel viisil.

Valijad kannavad ikka mingit omandatud mõtet kauem kui nende poolt valitud. Seetõttu võib tellijakäitumises seda sildiusku siiamaani leida, ehkki poliitiline eliit on sellest mängust ammu tüdinenud. Ta teab, et meedia usaldusväärsuse õõnestamise tulemusena on see nii väikeseks kahanenud, et mingist meedia mõjuvõimust Eestis rääkida ei saa. Seda on hästi peegeldanud viimased valimiskorrad, kus meediaga ei vaevutagi enam tegelema, vaid panustatakse välireklaamile.

Ajakirjanduse usaldusväärsus on arvamusküsitluste järgi koos valitsusega ikka pingerea punane latern. Kui usaldusväärsus on alla poole, siis on õigem rääkida umbusaldusest. Siiski hoiab Riigikogu valitsust püsti sõltumata publiku meeleolumuutustest neli aastat, ajalehed aga ei tunne nelja aasta pikkuseid tellimusi.

Meediatarbija elab endistviisi talle sisse süstitud usus, et väljaanded on “parteilised” ja sellistena võtku oma raha, kust tahavad, aga mitte maksumaksja taskust. Eestis ei tajuta meediat kultuuriprotsessi olulise osana, vaid parimal juhul “kultuuritööstuse” osana ja sedagi meelelahutuse sektsioonis. Ja ometigi – meelelahutustööstus saab riigiabi (näiteks miljonid sportlastele ja vastav sihtkapital), meelelahutajaid-mürameistreid toetatakse projektikaupa muudest allikatestki. Rääkimata siis sellistest supertoodetest nagu Eurovisioon. Sest see on kultuur, mille tegijad on loojad.

Paigutagem sellesse kahtlustest tiinesse atmosfääri ajakirjanikud. Õiguseta olla sõnas ja pildis parem-või vasakpoolne, õiguseta käsitleda oma tööd loominguna ja õiguseta ajutiseks loominguliseks ahtruseks. Ühekaupa märgistatud nagu nende väljaanded ja kanalid. Ehk eranditega. Kuid samamoodi võib öelda, et ainult kehv või algaja ajakirjanik pole erakondlikku silti kaela saanud. Ühesõnaga, vaba nagu masin ikka. Kusjuures, üldlevinud veendumuse järgi kõige krooniks ka harimatu ja rumal. Aga kes küll annaks kooliraha selles imelises teadmusühiskonnaks pürgivas Eestis, kus eluaegse õppe põhimõte kehtivat? See ei ole küll ainult tööandja mure, sest töö annid lähevad ju kogu kirjaoskaja ühiskonna heaks.

Arusaam majandusest/ettevõtlusest ei toeta nihkeid, mis tooksid kaasa lisakulu eelarvetele. Siiski on mõnigi asi, näiteks olukord loomingu ja koolituse vallas kergesti parandatav. Ajakirjaniku õiguse oma loomingu kaitsele saaksn sisse kirjutada loovisiku ja autoriõiguse seadustesse, mida riigikogu parasjagu menetleb. Kooliraha aga saaks maksta kultuurkapitali ja teiste sihtasutuste kaudu, kui seal ainult ajakirjanikele oma fondinurgake asutada.

Meedia pole argine ostmine ja müümine, ettevõtluse lihtvorm, mis vabaturul laitmatult toimib. Kui ajakirjandust käsitleda meie haridus- ehk kultuuriilma osana, siis tuleks ka kindlustada selle elujõudu asjakohase rahalise toega. Mille poolest on saarlase ja hiidlase igapäevane juurdepääs mandrile olulisem kui iga eestlase juurdepääs värskele ja informatiivsele emakeelsele kirjasõnale, et ühele “peale makstakse“, teiselt aga seitse nahka roogitakse? Kas inimese põhiõigused saab üldse edetabelisse panna?

Valitsejad ootavad ainult valija korraldust, et meediat kehvast seisust üles turgutama hakata. Kuid võiks ju julgeda signaali kätte saamatagi tegutseda. Julgeda öelda, et ajakirjandus on siiski meie ühiskonna kirjaoskuse tipptase ja ajakirjanikud saavad paremaks minna ainult siis, kui orjuseahelad kaovad. Kui uus seadus väljas. Mitte üks, vaid kõik vajalikud. Maksku see pealegi mõned miljonid aastas, ühiskonna tervise eest on see vähem kui võileiva hind.