Ivo Lille on Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli direktor. Foto: Annika Metsla , erakogu

Erinevad organisatsiooni käitumist puudutavad uuringud on jõudnud järeldusele, et kõige tugevamateks ja jätkusuutlikumateks on osutunud need, mis on pidevalt parimate toimimislahenduste otsingutel. Tõepoolest, raske on ette kujutada ettevõtet, kes vaatamata muutuvatele oludele jätkab traditsioonilisel viisil ja jääb ellu. Väga tugevalt traditsioonidel põhinev pangandus on seda proovinud, kuid kiiresti muutuvad olud, aina kasvav konkurents ja hektiline tarbijakäitumine on nemadki ennast lõpuks liigutama sundinud. Eesti haridus ei ole õnneks traditsioonides liiga tugevalt kinni ja me julgeme uusi ideid katsetada, kui need ei ületa ühe kooli piire. Nüüd on meil aga võimalik ja hädavajalik luua ühine suur visioon, mis hõlmab kogu muusika- ja tantsu valdkonda.

See, et muusika ja tants on iseseisvale riigile ja laiemalt kõigi inimeste jaoks vajalik osa elust, nii identiteedi jaoks kui meelekinnituseks või selle lahutuseks, ei ole enam kahtluse all. Küsimus on pigem selles, mida me saavutatuga peale hakkame, et sellest laiemalt ja tegelikult kasu oleks?

Lugedes eelmisel nädalal Eesti Ekspressist Aet Bergmanni artiklit “Tallinna Muusika- ja Balletikooli kahtlane tulevik: kas ERSOs võivad eestlaste asemel mängida ka hiinlased?” tekkisid ka minul mitmesugused mõtted. Nii nagu Aet Bergmann olen ka mina koolijuhina väga mures uue kooli loomise ja selle tuleviku pärast. Minu käest küsivad selle kohta nii kolleegid, õpilased, lapsevanemad kui professionaalsed muusikud, kuid siiani olen pidanud kahjutundega nentima, et kahe aasta jooksul, mil loodaval koolil oli asutav direktor, ei jõudnud me mitte ühegi fikseeritud kokkuleppeni ja vastuseta küsimusi, võhiklikkusest tingitud möödalaskmisi ning kommunikatsioonihäireid on praeguseks kogunenud juba nii palju, et need ohustavad terve valdkonna tulevikku. Seda arvestades jääb natuke arusaamatuks Bergmanni imestus Eero Rauna koondamise kohta.

Tualettruumide kontseptsioon on kindlasti oluline, kuid kas me oleme läbi arutanud ka sisulised küsimused?

Nii ei olegi midagi imestada, et kaks aastat enne koolide ühendamist oleme olukorras, kus uue koolimaja arhitektuurse osa sisuga kooskõlla viimisega on juba lootusetult hiljaks jäädud. Õnneks aga mitte sisu enda loomisega. Seda sisu, ilma milleta ei oleks uuel majal üldse mõtet, saame luua ainult meie koolidena, sest just meie teame kõige paremini oma õpilaste soove ja vajadusi. Ometi ei ole me hoolimata kolme kooli juhtkondade pingutustest konstruktiivselt mõtteid vahetada, jõudnud lõppeesmärgi ühiselt mõistetava sõnastusteni ega konkreetsete tegevuste planeerimiseni.

Pean äärmiselt oluliseks, et koolid (ja meie kui hariduspraktikud) lepime kokku põhilistes küsimustes: miks me seda teeme ning alles seejärel, mida ja kuidas. On igati loogiline, et alles siis kui meie kui muusikahariduse andjad ja kujundajad oleme seadnud ühised lõppeesmärgid - millisena näeme loodava kooli rolli eesti muusika- ja tantsuhariduse arengus - saame hakata planeerima selleks ka tegevusi. Mitte vastupidi. Põhilised kasusaajad selles protsessis peavad olema õpilased, tulevased kaunite kunstide elukutselised arendajad ja Eesti maailma kultuurilukku kirjutajad, ka need, kes täna alles lasteaias käivad. Mitte aga ministeeriumiametnikud, ehitus- või arhitektuurifirmad!

Kas me pöörame sellele ikka piisavalt tähelepanu? Muidugi, tualettruumide kontseptsioon on kindlasti oluline, kuid kas me oleme läbi arutanud ka sisulised küsimused nagu kõigi õpilaste õpiteekonnad ja selle, kas nad vajavad kõik täpselt ühepalju täpselt ühesuguseid kompetentse, et eesmärgini jõuda? Kuidas me saame tagada õpilastele oskus koostööd teha ning kas oleme ise selles neile eeskujuks? Kas me valmistame neid ette olema paindlikud ja õpihimulised, vastu astumaks tuleviku väljakutseteks? Kas me aitame õpilastel mõtestada õppimist, harjutamist ja karjääri? Kas meie koolides pööratakse rõhku õppimise toimumiseks vajalike psühholoogiliste ja füüsiliste baasvajaduste kindlustamisele?

See tähendab süsteemset strateegilist lähenemist, milleks on väga erinevaid häid praktikas toimivaid metoodikaid. Aga see tähendab ka koostööd ja oma mätta otsast kõrgemale hüppamist, et näha ja mõista laiemat pilti kui ainult ühe kooli tulevik. Ja alles siis saame hakata rääkima struktuurist, aine- ja õppekavadest, palgasüsteemist ja kõigest muust, mis seda kõige paremini toetaks.

Olen kindel, et Haridus- ja teadusministeerium on väga avatud selliste põhjapanevate küsimuste arutamiseks. Meil on just praegu hea võimalus oluliste teemakäsitlustega täita ja täiendada haridusinnovatsiooni osas ministeeriumi seniseid mõtteid ja plaane. Näiteks seda, mis puudutab siiani ainult sõnades esitatud abstraktset soovi viia kolm kooli uues majas uuele tasemele. Meil on selleks kaks peamist vahendit: mida me õpetame ehk aine- ja õppekavad, ning kuidas me õpetame, mis eeldab lisaks eriala metoodika tundmisele ka teadmisi tänapäevastest uuringutest, millistel tingimustel üldse õppimine ja teadmiste omandamine toimub. Ühte neist kahest unarusse jättes ei teki edasiminekut kohe kindlasti.

Kui me päriselt tunneme muret eesti muusika- ja tantsukultuuri arengu pärast, kui me mõistame, et selle eest ei vastuta (ega peagi vastutama!) vahetuvad ministrid ega anonüümsed ametnikud, siis peame sõjakirve maha matma ning asuma kõiki vajadusi konkreetsete tegudega katma.