Ott Raun “Iseenese välja näitus”
Tegemist on ühe eesti luuletaja 40 aasta jooksul (1965–2005) kirjutatud luuletustega, kus aastaarvudest on loobutud. Selle raamatu puhul on hea märk see, et ega lugedes väga aru ei saagi, mis on kirjutatud hiljem ja mis varem. Ma kardan, et paljud Rauni kaasaegsed luuletajad sellise asjaga kiidelda ei saaks, nooruses (või ka vanaduses?) kirjutatakse/räägitakse tihti väga rumalaid asju. Raun ei ole tuntud luuletaja, tal ei ole mingit üldrahvalikku hitti à la “Saaremaa valss”. Enamik eestlasi pole sellisest luuletajast ilmselt kunagi kuulnudki. Aga see ei tähenda, et ta sellepärast neist kuulsamatest kuidagi rumalam oleks. Pigem vastupidi. Kui Rauni kuidagi iseloomustada, siis see määratlus võiks olla: intellektuaalne, valdavalt vabavärsiline “mõtteluule”. Eriti kogu lõpuosas kaldutakse rohkem filosofeerima aja, igaviku, kaduvuse, armastuse ja teiste suurte teemade üle, ettevaatlikult kombitakse ka religioosseid küsimusi. Siin on halb näide Debora Vaarandi, kes ühes dokumentaalfilmis ütles otse välja, et ta ei suuda Jumalasse uskuda, aga samas kasutas usutluses läbivalt kristlikke mõisteid ja väljendeid. Veelgi kehvem oli see, et ta ei suutnud intervjuus ka nõukogude okupatsiooni hukka mõista. Hale lugu. Raunil on seevastu analüüsivõime täiesti olemas, juba esimestest luuletustest alates on tal “oma arusaamised jumalast ja kommunismist” (lk 24). Raamatu algus ongi parim osa kogu teosest — ultramoodne ja veidi toomasliivlik (nt “Vannitoa laulud”, “Kolm õde”, “Kuidas ma armastasin Anne-plikat”jne).