Õunpuu filmi ennast võiks iseloomustada kui teost, mis on raskepärane, piinlikkust tekitav, kujundite poolest meeletu ja segane, tundeline ... tempolt ebaühtlane, seal puudub püüe loogilise selguse poole, ta on väga iseteadev ja seetõttu üleolev tõestuse suhtes. See on ... pühendatutele. Seetõttu on ka loomulik, et Andres Laasiku filmi pressilinastuse järel ilmunud artiklile "Eesti Päevalehes", kus ta kahtleb, "kes seda kunstilist udu vaadata viitsib", reageerivad oma kommentaarides raevukalt mitmed prominentsed kultuurikriitikud ja paar filmimaailmas seesolijat (kahtlustan, et filmi veel nägemata), süüdistades filmikriitikat nii munade kui ka ajude puudumises ja konkreetset arvustust matslikkuses.

"Püha Tõnu kiusamise" vaatamine nõuab pingutust. Kunst nõuab vaatajalt kontsentreerumist, film, mis ei jälgi mein­striimlikku ülesehitust, eriti. Eeltoodud iseloomustus, mis hästi sobiks "Pühale Tõnule", on hoopis jutumärkidest välja jäetud tsitaat, väike osa Friedrich Nietzsche enesekriitilisest sissejuhatusest äsja eesti keeles ilmunud kunsti­filoofilisele raamatule "Tragöödia sünd", mille lähtekohaks oli dionüüsosliku ja apollonliku vaimu eristamine. Ja suuresti just sellesamaga maadlevad teineteisest sõltumatult nii Trier kui Õunpuu.

Mõlemad filmid püsivad arvamusel, et ratsionaalselt, mõistusega ei suuda me oma elu enam kontrollida ega tegelikkust mõista. Uusaeg - teaduslikud ja uute maade avastamised, tööstusühiskond, mõnede kuninglike peade ­maharaiumine ja seisuste kadumine - saatis pagendusse jumala. Just Nietzsche oli kõige söakam, kõige kartmatum ­jumalatapja. Ja tema tegu kordas siin omases Eestis ju Tammsaare Indrek - pärast noore neiu surma, kes ainsana oleks pidanud elama. Valgustus seadis jumalast tühjaks jäänud kohale mõistuse, asetades oma lootused sellele, et inimene, kes on ju loomult hea, kuid oma valgustamata olekus paraku rumal, suudab teaduse ja hariduse abil tõusta enneolematusse kõrgusse nii kollektiivselt kui ka individuaalselt.

Kui nüüd olla seda usku, et kunstnik tajub meist varem ja valusamalt oma aega, siis Trieri ja Õunpuud (ja muidugi mitte ainult neid) vaadanuna leiame kinnitust meis kõigis juba ammu tärkavale kahtlusele, et praegune majanduskriis kujutab endas kahekordset mentaalset kriisi. Religiooni juurde selle endisel kujul tagasipöördumist pole. (Trier pole mitte kogemata võtnud Niet zschelt oma filmi pealkirja "Antikristus" ja Õunpuu filmis näeme Lunastajat kehastavat skulptuuri vedelemas teiste äravisatud asjade hulgas ja kirikuõpetaja tõrjub abiküsija ning ronib mööda kirikuvaremete seina üles - tuleb meelde kõnekeelne ütlemine: nii paha on olla, et kas või roni seina mööda üles.) Mõistuse aga on välja tõrjunud kas ilma aruta lõbutsemisjanu (disko põllu peale ehitatud pintsaklipslase majas) või julmad ja dekadentlikud piinamismängud Saatana või deemonite väljakutsumisega (naistegelese uurimisteema naise piinamisest Trieril, vabamüürlik, sadistlik ball "Kuldajastus" Õunpuul).

Nüüd oleme siis sealmaal, et inimene on kahekordselt vabastatud - nii jumala kui ka mõistuse vangistusest. Ja inimesel on väga-väga paha olla. Tema pahaolek hävitab olendid, kes temaga kokkupuutes on: lapse, "mitte-meie" keelt kõneleva kaunitari, rebaseurgu pesitsema asunud linnu, ja oma truu kaaslase koera, kes ettevaatamatult ikka veel usaldas inimest. Polegi nii väga tähtis, milline neist kujunditest on pärit Trierilt, milline Õunpuult. Vaadake, saate teada.

Õunpuu on ühiskondlikum kui Trier. Teda huvitab ühiskonna toimimine, milles ta näeb sügava kriisi märke. Erinevalt Nietzschest ei arva Õunpuu, et kunst inimest päästab (Tšehhovi "Onu Vanja" tsitaat), kuid ta loodab kaasatundvale ja halastavale bodhisatvale ja näib uskuvat, et kui üldse, siis tuleb lunastaja pigem Idast kui Läänest. (Imelik kokkusattumus: Mati Sirkel tõlgib just praegu Spengleri "Õhtumaa loojangut".)

Filmi on tõepoolest raske jälgida. Filmigurmaanid on kindlasti märganud, et "Püha Tõnu" ülesehitus on sama mis Fellini "Magusas elus": protagonist satub eri paikadesse, mis sel ajastul toimivaid tendentse värvirikkalt iseloomustavad. Fellini protagonist, keda mängib Marcello Mastroianni, on sattuja, neutraalne vaatleja, ta hoidub miimikast, mis väljendaks selgeid ja kategoorilisi hinnanguid. Samas on ta nägu lummav, vaatama kiskuv, fotogeeniline. Selles mõttes astub Tõnu kehastav Taavi Eelmaa Mastroianni kõrvale. Kõrvalepõikena: kui meil oli seni olemas oma Alain Delon Lembit Ulfsaki kujul, Marlon Brando Tõnu Kargi kujul, siis nüüd on meil olemas ka oma Marcello Mastroianni. Kuid tegelikult pole see tähtis.

Tähtis on muu. Esteetika ja üldine elutunnetus. Kõik Fellini filmid on vaatamata dramaatilisusele ometi lõunamaiselt elujaatavad ja rõõmsameelsed (nagu seda on ka Mastroianni kergemeelne tüüp), kuid Eelmaa mäng ja tema mängukeskkond tekitavad sellise kõleda atmosfääri, mis on pigem omane Ingmar Bergmani "Fanny ja Alexandri" pastoraadile, kus puudub inimlik soojus. Muidugi on Fellini orgaanilisem, voolavam. Just liigne kombineeritus ahistab Õunpuu filmi esteetikat. Liiga palju ankruid on kinnitamiseks põhja heidetud. Nende köied põimuvad, lähevad sassi.

Peatükkide, mida film esitab, suhestamine on peamurdmisülesanne. Õunpuud võib mõista, ta tahab tekitada sümboolikat, kuid sümbolid oleksid kõnekamad, kui me neis iseennast rohkem ära tunneksime. Avaepisood peategelase isa-matusega ei suhestu meie olustikuga (see kuulunuks pigem Lõuna-Itaaliasse) ja sürrealistlik politseijaoskond filmi algul on groteskselt vaimukas, kuid distantseerib meid internetiseeritud tänapäevast.

Mõnevõrra provokatiivselt võiks öelda, et Õunpuu film on von Trieri filmist parem. Von Trier on oma "Antikristuses" a priori misantroop ja pretensioonikas pessimist. Õunpuu on humaansem ja loodab ikka veel inimesele. Juhul, kui inimene teeks valiku rohkem hingestatud eluviisi kasuks. Tänapäeva meeleolud on Õunpuu filmis tundlikult registreeritud. Seesama väikekodanlik ratsionalism, mida Nietzsche ei talunud, on see, mis ei luba märgata meie elu tragöödiat. Väikekodanlikule korralikkusele boheemliku satanismi vastuseadmises ei näe Õunpuu küll mingit pääsemist. Meie ühiskonnas hõljuvad meeleolud, seest tühjaks jooksnud ja end kaalutuse seisundisse viinud ühiskonna on Õunpuu kodanikuaususega ära fikseerinud. Sõjaväemarss lõpuepisoodis surnud koeraga paneb kartma uusfašismi. Ja eks ole kasvava militarismi ilmingud juba ka palja silmaga näha.

"Püha Tõnu kiusamine" kirendab eeskujudest ja allusioonidest, reetes ehk lavastaja ränki "teise filmi sündroomi" paineid. "Püha Tõnu" tsiteerib inglise romantilist-ühiskonnakriitilist luuletajat William Blake'i. Mina valiksin temalt teise tsitaadi: "... halb kunstnik näib väga palju jäljendavat teisi, aga hea kunstnik seda tõepoolest teebki".

Kogu kultuur ongi tõlge ühest ajastust teiste, ühest kultuurist teise. Miks seda tehakse? Et elada. Et inimlikumalt elada. Jäägem lootma, et Õunpuu suudab vaatajat elule tagasi võita.

Eksitav, kuid lihtne film

Kuigi "Püha Tõnu kiusamine" suudab võrratult vaataja metsa eksitada, ei ole ta ikkagi keeruline film. Ta on lihtne, piltlik film. Aga keeruline sõnadesse (tagasi) panna. Sest alguses oli sõna, ja Veiko tõlkis selle sõna sõna-sõnalt pildiks - kes siis ei teaks, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane - nii ongi, aga siin on see nii sõna otseses mõttes.

Täiuslik avastseen, kus matuserongkäik end rullnokkade merrekihutamisest häirida ei lase, illustreerib perfektselt empaatia defitsiiti, eestlase teist kroonilist haigust. Ja surnuks aetud hobuse moodi värisev "töömesilane" on konkreetsel juhul küll Tšehhovi "Onu Vanja" (Sulevi Peltola), kuid kas pole selle konkreetse teatriteksti menukuse põhjuseks mitte orjusesse mõistetud maarahva kui niisuguse äratundmine ja unistus aristokraatiast, mida pole kunagi olnud? Unistus paremast elust, kas seda saab patuks pidada?

Tõnu Ploomipuu pole keegi teine kui Veiko Õunpuu. Veiko, keda ei rahulda silmanähtavalt see silmakirjalik kapitalistlik edasipürgiv elukorraldus, mis ei säästa ka edasipürgijat ennast, on kiskunud oma hinge paljaks. Paljajalu lumes. Eesti lipp ümber.

Margit Tõnson


Räägitakse: Püha tõnu eri

 

Tagasihoidlikus groteskivõtmes algav film välistab kulmineerudes populistliku haaravuse. Tegu on valusa looga, mille stilistika on ometi südamega disainitud ja lummav.
Valle-Sten Maiste (Postimees)

"Püha Tõnu" puhul rõhutatakse seda, et tegemist on autorifilmiga, kuigi kui mõned juhtumid välja arvata, on olematu filmitööstusega Eestis tegelikult iga film autorifilm.
Kristiina Davidjants (Postimees)

Muidugi, Õunpuu kiusamise-film pole lihtlabane lektüür.
Lauri Kärk (Postimees)

Njah, "Püha Tõnu kiusamine" on ainult ühes mõttes raske - ta nõuab vaatajalt dialoogi. Ta ei avalda õpetussõnu ega oma pointi mitte aforismidena tegelaste suust või näitlike olukordade abil. Filmi meelitustevaba, kohati provokatiivne, kuid läbinisti heasoovlik hääletoon nõuab nendesamade küsimuste formuleerimist oma peas.
Taavi Eelmaa (Õhtuleht)

Postmodernismile omase põhjuse-tagajärje seoste ja narratiivi pingutatud lõhkumisega vastandub "Püha Tõnu kiusamine" väljakutsuvalt filmi peavoolu tobedatele kaanonitele. Ent püstitab ühtaegu ka küsimuse, kes seda kunstilist udu vaadata viitsib.
Andres Laasik (EPL)

Film on samas laadis mõistusvastane, nagu on mõistusvastane unenägude seletamine, šamanism ja üldse igasugused manipulatsioonid asjadega, mille kohta kasutatakse näiteks väljendeid "isiklik alateadvus" või "kollektiivne alateadvus".
Maris Meiessaar (EPL)

Sotsiaalkriitiline aspekt on filmis olemas, annab mingi hinnangu, aga ma ei tahaks, et see hinnang suubub mingisse ühte määratlusse kui definitsiooni, et see nüüd on see ja film tähistab seda või filmi mõte on selles ja selles. Film peaks toimima iseeneses müsteeriumina: sa sisened sinna ja filmiruumis olles ei saa sa selle tähendust täiesti kätte.

Ta peab avama uksi, mitte neid sulgema.
Veiko Õunpuu (Sirp)

Mida rohkem ma loen kriitikute ja kinokülastajate arvamusi, seda rohkem see film mulle meeldima hakkab. Jääb veel vaid üle ära vaadata.
Berk Vaher (Facebook)

Arvan, et film keerab päris kenasti emotsioone üles, oodatakse ju imelapselt ja Solarise avafilmilt paljut, aga Veiko oli otsustanud rääkida vaid vähestega. Vaid nendega, kes armastavad ja hoiavad filme oma südames.
Trash (Rada7)


Antievangeelium

Paralleelide otsimine "Sügisballiga" on vältimatu, rõhutab ju plakatki, et "Püha Tõnu kiusamine" on uus film "Sügisballi" loojatelt. Kuid see on raskemini vaadatav film, raskemini armastatav, eluohtlikum. See on talv, kaadrid on mustvalged. Soojus, erinevalt sügisest, on lõplikult hääbunud.

Koera allaajamine oma isa matuselt naasva Härra Keskmise poolt on hetk, mil film tegelikult algab. Ajendatuna kes teab millest (katsest end lunastada?) lohistab keskealine keskastmejuht koera laiba metsa - ja koos sellega viib ta sinna ka iseennast. Ta kõnnib jalgupidi vees - külm, kuid veel jäätumata alateadvus? - ja leiab võsast eest ühe teise keha tükid.

Arvatavasti pole Tõnu hästitoimiv, ent seest mäda ja nüüd kiiresti kokku varisev (dekonstrueeruv) elu vähemasti filmi loomise vaatepunktist olnud "väärt" just palju, kuid kas millelgi ülepea on "väärtust", kas või instinktil viia looma laip maanteelt ära? See polaartuultele avatud laiuskraad ja ühiskond, millel ja milles "Püha Tõnu kiusamine" toimub - ja ehk ka kõige paremini toimib -, ei sisenda just palju lootust. Jumalat ei ole, armastust ei ole, isegi politsei (oh taevas) on muudetud naeruväärseks. Oleks uhke öelda, et vähemasti inimene on inimesele hunt, ent "Püha Tõnu kiusamises" pole ta ka seda - inimene on Inimesele lihtsalt söök. Võitlust pole, see on ära olnud kunagi enne, protestid ja pisarad omavad üksnes koomilist väärtust. Kõik on otsustatud ära varem, kapitali või (võib-olla näiteks / jah, miks mitte) paari julma kinnistähe poolt.

Kahtlemata on "Püha Tõnu kiusamine" esteetiliselt nauditav, see on imeilus ja elegantne sadism vaataja aadressil, kes püütud kaheks aega peatavaks tunniks saali lõksu ja pandud jälgima aeglaselt arenevat vaatemängu, milles osaleb mitmeid meile võõraid ja oivalisi näitlejaid (komplimendid ulatuks Denis Lavantist (pildil) Valeri Fjodorovini); ent jah, vaatepilte aina süvenevast tardumusest, lumega kaetud lagendikest, uduga kaetud liuväljast, paljasjalgsest aasia naisest, kelle jäine tuul läbi puuokste minema kannab. "Kuid mis see kõik maksis, praegusel ajal?" kriiskaks majandusajakirjanik; mis oli nende sümbolite mõte, sooviks teada kultuurikirjutaja. Ma isegi veidi tahaks, et poleks olnudki mõtet, vähemasti kõigel. Öelda, et pole mõtet, et ma tõesti midagi ei tea, et pole sõnumit, ei head, ei halba, oleks ju ultimatiivne sõnum, antievangeelium, mille järel kaob kogu lootus. Kuid muidugi võib ka lihtsalt lükata lumisesse tühjusesse mõned eksiteed, mis ei vii mitte kuhugi. Ka piiblit tõlgendatakse külmetavate jalgadega juba aastatuhandeid.

Mul on hea meel teada - või vähemasti kuulda väidet -, et selle filmi tegemisel ei tapetud ühtki looma. See on kena.

Koerad on ju toredad ja nende surm võib vahel vapustada rohkem kui inimese oma. Püha Tõnu teadis hästi, kuidas oma isa matta, kõik oli prognoositav viimase süldisuutäie ja laulu üürgava vanameheni välja; ta ei pidanud matuse pärast hakkama rikkuma oma ilusaid kingi. Kuid surnud koeraga tegelemiseks pole ühiskonnal väljaarendatud abi­struktuure ja koeri sureb filmis vähemalt kaks. See oligi see teine koer, keda Tõnu oma ilusasse keskklassi majja (pimedasse metsa?) tuues (lohistades?) tekitas korraks tunde, et kui tahad Washingtonis sõpra, siis võta koer, ja kui tahad Eestis kedagi armastada, siis võta samuti koer. Koerale ei pruugi need ambitsioonid hästi lõppeda. Nagu me näeme.

Krister Kivi