Over my dead body
Türgi parlament reageeris tuliselt, kui Euroopa Konvendi eesistuja Valery Giscard d’Estaing esines Brüsselis 2002 aasta novembris terava kommentaariga “Türgi pole Euroopa Riik”. Türgi Rahvusassamblee kutsus teda äärmuskristlaseks, kes arvab, et EU peab jääma vaid kristlaste pärusmaaks. Endise Prantsusmaa presidendi kõne põhjustas diplomaatilise šoki. Giscard d'Estaing ütles, et näeb Türgi Euroopa Liidu laienemisprogrammi kaasamises Euroopa surma. Õigusterminoloogilist sõnamängu mitte arvestades oli sõnumi sisu lihtsalt: üle minu laiba... Mida heterogeensem on Euroopa, seda nõrgem on tema poliitika.
Kristlaste klubi
Kas Türgi riigil on õnne alustada Euroopa Liiduga liitumisdialoogi? On ju Türgi tihti ajaloos kahe maailmajao vahelist silda mänginud ning parimatel päevadel ikka ja jälle Euroopa poliitilisi huve kaitsnud. Sealsetele aladele on viisteist sajandit enne esimeste türkide saabumist oma juured istutanud Kreeka ning Ioonia kultuurid, sealt on üle käinud Trooja, Rooma, hiilanud on Bütsants. Basileuside traditsioonile kirjutasid järgmise peatüki ottomanid, vallutades Konstantinoopoli aastal 1453. Vallutaja Mehmed II õppis kreeka filosoofiat, korjas oma riiki Hispaaniast välja visatud juudid ning kutsus enda õukonda renessansiaja kunstnikke. Konstantinoopolist sai islamiusu tähtis punkt maailmakaardil. Arvukad armeenlased, veneetslased, kreeka-ortodoksid ning slaavid jätkasid Istanbulis oma küllaltki liberaalset usuelu.
Täna kardavad eurooplased just Türgi hiiglaslikku moslemi kogukonda. Kuid tsiteerides Helmut Kohli, ei pea Euroopa meenutama mingisugust kristlaste klubi. Seda enam, et Euroopas on riike nagu näiteks Albaania ning Bosnia, kus enamik elanikkonnast on moslemid. Samuti tuletavad türgi arvamusliidrid meelde, et Euroopas on praegugi 12-miljoniline islamiusuliste kogukond, mis on pisut rohkem kui Eesti, Soome, läti ja Leedu ülejäänud Baltikumi riigi elanikkond kokku.
Lääne-Euroopa poliitikud naljatavad vahel, et Türgi puhul on tegemist islami Trooja hobusega. Ankara juhid räägivad aga veendunult pro-euroopalikust strateegiast, mis ühelt poolt paneks punkti Euroopas seni valitsevale läänelikult enesekesksele mõttelaadile ning teiselt poolt lõpetaks Türgis sealse kemalismi. Igatahes keeldumine Türgi liikmelisusest etnilistel või religioossetel ajenditel oleks aluseks tsivilisatsioonidevahelisele pommiplahvatusele.
Suurpuhastus
Euroopa peab suutma vastata küsimusele, kas Türgis valitseb demokraatia, ning kas Ankara peab kinni Kopenhaageni leppe tingimustest. 1993. aasta Kopenhaageni dokument sätestas Euroopa Liit liitumiskriteeriumid, mille kohaselt peab kandidaatriigis olema saavutatud demokraatiat, seaduste toimimist, inimõigusi ja vähemuste kaitset tagavate institutsioonide stabiilsus, riigis peab toimima turumajandus ning see peab olema konkurentsivõimeline Euroopa Liidu ühisturul. Lisaks eeltoodule peab riik võtma üle Euroopa Liidu õigusliku ja institutsioonilise raamistiku – acquis communautaire ning ka olema võimeline liituma poliitiliste eesmärkide ja rahaliiduga.
Türgi-tüüpi demokraatia on olnud militaarvõimu kontrollida, kus väiksemagi poliitilise šoki puhul võib sõjavägi sekkuda riigi igapäevaellu. Viimati toimus taoline segadus alles 1980. aastal. Kuid Türgi on reformide riik. Mõjutatuna August Comte’i Prantsuse positivismist, ilmalikustasid noortürklased 19. sajandi lõpul õppeasutused samaaegselt Lääne-Euroopaga. Ankaras räägiti toona, et Türgi peaks üle võtma lääneliku mõttelaadi ning modernse maailma vaated, et ellu jääda. Riik ilmalikustati, reedene puhkepäev viidi üle pühapäevale ning araabia alfabeet asendati ladina omaga. Uus tsiviilkoodeks põhineb Šveitsi eeskujul, keelatud on polügaamia. Naised ja mehed on võrdsed, naised said valimisõiguse juba kümme aastat enne Lääne-Euroopa arenenud riike.
Türklased pingutavad et Kopenhaageni tingimusi täita. Välja töötati riiklik acquis communautaire´i arengukava, muudeti põhiseadust, jõustusid sõna- ning ajakirjandusvabadus. Kohtusüsteemi integreeriti uut tüüpi korraline karistusmenetlus. Kaotati surmanuhtlus ning ollakse piinamiste vastu. Riigis on nüüdsest lubatud kurdi keel, kurdi eesnimed, kurdikeelsed raadio- ning telesaated. Ning tasapisi on muutunud avaliku vaidluse objektideks tõelised valupunktid, nagu armee funktsioon ning armeenia genotsiidi küsimus; suurimaks probleemiks jääb aga ikkagi Küprose idaosa ühendamine kreeka küproslastega. Ankara liigub üha suurema avatuse suunas, astutakse samme parandamaks avalikkuse juurdepääsu informatsioonile. Ent kuidas olla kindel, et konservatiivne valitsus läheb kaasa muutustega ning et politsei ja karistus- ning justiitsasutused alluvad uutele reeglitele? Ning et muutused saavad toimuma kogu territooriumil, ehk mitte vaid Istanbulis, aga ka Ida-Anatoolias?
Oma kaamel seo ikka ise kinni
Kui vägistaja soovib oma ohvriga abielluda, pole naisel pääsu. Niiviisi pääseb mees ka karistusest, mis on loomulikult ennekuulmatu - täpselt nii sätestab hetkel Türgis seadus ning pole põhjust eeldada olukorra paranemist. Näiteks kaheldakse seal, kas keegi tahakski abielluda tüdrukuga, kellelt on röövitud süütus. Sealse arvamuse kohaselt on vägistamise ohvril lausa vedanud, kui vägistaja ta ära tahab võtta, muidu seisaks naine silmitsi eluaegse koorma ja karistusega jääda vanatüdrukuks. Nii räägib ka sealne justiitsminister, kes arenenud riikides istuks taolise sõnavõttude eest kinni istunud. Türgis mitte.
Lähiminevikus on naiste olukord küll pisut paranenud, mis tegelikult ei tule kohalikest vaadetest, vaid suursoovist saada osakeseks Euroopast. Enam ei sätesta seadus automaatselt mehe positsiooni perekonnapeana, ning juba paar aastat (!) loob seadus lahutuse korral võrdsed alused vara jagamisele mehe ning naise vahel. Seadusest kaotati naise “autapmine”, juhul kui too oli oma perekonda häbistanud vmt. Kuid vanad tavad pole kerged lahkuma. Naised saavad siiani kergendatud karistusi lapsetapu eest, juhul kui too pole sündinud legitiimsest abielust. Ühtlasi karistab seadus raskemini abielunaise inimröövi sooritamise, kui vallalise kidnappingu eest. Umbes nii, et naabri kaamelit ära puutu, vabalt jooksvale aja aga näpud taha... Kohaliku naisõiguslaste juhi Halime Guneri sõnul "pole lootagi, et Türgi mentaliteet võtaks uue suuna, vähemasti mitte niikaua kuni sealset seadusandlust juhivad mehed, kes pea asemel muid kehaosi mõtlemiseks kasutavad".
Iraak Liitu?
Samah ästi võiksid Euroliitu kuuluda Prantsusmaa kunagised kolooniad Põhja-Aafrikas – Alžeeria, Tuneesia ning Maroko–, samuti Liibanon, leiavad Türgi liikmelisuse oponendid. Territoriaalsus on esimene argument, millega türklased oma kuuluvust Euroopasse kinnitavad. Aga nende liitumisel Euroliiduga hakkaks Euroopa jagama ühist piiri Süüria, Armeenia, Gruusia, aga ka Iraani ja Iraagiga. Türgi oponendid territoriaalkriteeriumiga ei nõustu, väites et Euroopat ja Aasiat ühendav Bosporuse väina ei loksu mitte keset hiiglaslikku Anatooliat, vaid Türgi ääremail. Tõsi on, et Türgi Euroopa-osas elab kuni 20 % kogu riigi elanikkonnast, ometigi moodustab Traakia maakond ning Istanbuli põhjarannik vaid 3% riigi kogupindalast. Nagu aga kinnitavad Maastrichti ning Rooma kokkulepped, on igal Euroopa maailmajao pinnal paikneval riigil õigus Liidu liikmeks saada ja see ongi Türgile kvalifikatsioonidokument.
Detsembri alguses toimuval tippkohtumisel esineb Brüssel “põhjaliku, objektiivse ning õiglase” aruandega, mis peab vastama küsimusele, kas Türgilt nõutavad kriteeriumid demokraatiaks on täidetud. Türklased ise kahtlevad liitu pääsemises, kuna arvavad et otsustamine on "ebaõiglane" ja "poliitiline". Ankara juhid loodavad, et juhul kui detsembris neid veel edasi ei lasta, võidakse lõplik haamrilangetamine taas viie aasta võrra edasi lükata. Euroopa Liidul on aga pretsedente, kus otsustati avada liitumiskõnelused riikidega, kus nõutavad tingimused polnud täidetud. Kas Türgit diskrimineeritakse? Saksamaa poolt kindlasti, arvavad türklased ning nende Saksamaal resideeruvad kaasmaalased. Kui aga liitumiskõnelustega peaks kord juba alustatama, oleks äraütlemine keeruline - siis on Türgist keeldumine pea võimatu.
Laienemise lahja perspektiiv
Küsimus on selles, kas kutsuda pikaajaline NATO liikmesmaa Türgi Euroopa võimuriikide ladvikusse. Europarlamendis võtaks sisse 100 türgi saadikut, eestlasi on seal vaid 6. Läbirääkimised tõstatavad ka Euroopa Liidu geograafilise ulatuse küsimuse. Kas Türgi liitumine avaks juurdepääsu ka Venemaale ja Marokole? Ning kas Türgile ei järgneb ühel päeval ka selle lõunanaaber Iraak. Euroopa Liidust on saamas hübriidolend – järjest enam on muutunud see vabakaubandustsooniks ning sedavõrd vähem superriigiks. Hetkel on trendikas küsida, kas toimub"widening without deepening", sest riike ja keeli tuleb järjest pardale, see muudab riikidevahelise sisulise koostöö veelgi keerukamaks. Kujunenud olukord on väljakutseks ka Eestile. Kas me suudame ELst veel midagi kvalitatiivset välja pumbata või peame piirduma vaid uhkustundega, et oleme nüüd "eurooplased”.
Miks peaks Venemaa või Maroko puhul dikteerima geograafia või religioon nende EL-i kuuluvuse. Euroopalikkuse aluseks on teatud tõekspidamised ja mitte, tsiteerides väljaannet The Economist, maakaardid ja hõimusuhted. Rahvused, mis suudavad tõestada oma demokraatlikku elukorraldust ning vaba ja värsket mõttelaadi, peavad sobivad Euroopasse, olgu nad siis slaavid, moslemid või türgid. Ja sel juhul ei huvita kedagi, mitme miili kaugusel asuvad nad näiteks Pariisist või Barcelonast.
Väljatõste
Kui vägistaja soovib oma ohvriga abielluda, pole türgi naisel pääsu.
