Pääsukeste mõõduvõtt näitlejatega
“Võimalik kohtumine”
Autor Paul Barz.
Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Kristiina Münd. Mängivad Raivo E.
Tamm, Aivar Tommingas, Ao Peep, Helena Merzin.
Vanemuise teatri
suvelavastuse esietendus Pädaste mõisas 29. juunil.
Pädaste mõisa sileda muru peal kõrguvad pealtvaatajate
tooliread ning asub üksik lopsakalt barokne laud. Viinamarjad ja
läikima löödud klaasid ootavad. Kaks tundi enne esietenduse
algust on kõik rahulik, päike paistab, ainult tuul on veidi vihane.
Tund enne etendust hakkab saabuma publik. Kõik, ka prominendid,
tervitavad rõõmsalt iga vastutulijat – ikkagi küla ju.
Peagi algab etendus, kuid sündmus juba käib: naabrite
vaatlemine, enda väljanäitusele panemine, kaunilt restaureeritud
mõisakompleksi vahel patseerimine, šampuse rüüpamine,
30-kroonise üheampsusuupiste mekkimine, taustaks Tartu
Keelpillikvarteti sulnis muusika.
Peenelt kujundatud ja
põhjalikult koostatud kavast saame teada, et “Võimalik
kohtumine“ on saksa ajakirjaniku, proosa- ja näitekirjaniku Paul
Barzi (s. 1943) tuntuim ja välismaal palju lavastatud näidend.
Näidendi valik Vanemuise poolt paneb õlgu kehitama. Rahamasina
hõng hakkab paratamatult külge, kui valitakse suviseks vaatamiseks
kuulsatele nimedele apelleeriv veidi lihtsakoeline näidend.
Kuulsad nimed on seekord barokkheliloojad Bach ja
Händel ning lugu räägib nende kahe vastandliku looja
kohtumisest. Näidend on kunstlikult konstrueeritud: iga järgnev samm
ja süžeepöörak on üsna lihtsalt ette äraarvatav.
Konflikt on teada-tuntult dramaatiline: rõhutatult ülevoolav,
ülbe ja edukas Händel ning samavõrd rõhutatult vaene,
kannatav ja geniaalne Bach.
Siiski ei tituleeriks ma näidendit
üdini halvaks, sest pealispindse teksti tagant avaneb ka teine plaan,
mistõttu võiks näidendi pealkiri olla hoopis
“Teine“. Bach ja Händel kehastavad kahte erinevat maailma
nägemise ja tunnetamise viisi, mis lähtub “teise“
kontseptsioonist.
Näidendi lõpukolmandikul saame teada,
et nii Händel kui Bach on teineteist kadestanud, küll oma
täiesti erinevatest maailmadest lähtuvalt. Händel on alati
imetlenud Bachi muusikat, ta tundvat selles iga nooti. Bach seevastu
sõimab Händelit keskpäraseks, kuid väidab hambaid
krigistades, et ei suuda ära kadestada viimase maailmakuulsust ja
rikkust.
Veidi puust-ja-punaseks-konfliktiga näidendi
päästavad – nagu Eesti teatris ju tavaks –
suurepärased näitlejad. Vanemuise raudvara, absoluutses tippvormis
Aivar Tommingas Händelina ning psühhofüüsilise
täpsusega hiilgav Raivo E. Tamm (neile sekundeerivad Ao Peep
Händeli sõbra-noodikirjutajana ning Helena Merzin tumma
paažina). Tomminga Händel on välistele väärtustele
rõhuv praaliv eneseimetleja, aga siiski traagilise elutunnetusega
surelik.
Händel kõnnib uhkelt ja koduselt oma
brokaatrõivais ning rõkkab vaimustusest ehtsaid austreid
luristades.
Raivo E. Tamme Bach on väliselt palju vanem mees,
ilmselt tulenevalt vajadusest rõhutada Leipzigi toomkantori vaesust ja
rasket elu, tema mitu korda pööratud kuube ei anna võrrelda
Händeli kuldsete rõivastega. Bach on kurja ja umbuskliku näoga
endassetõmbunud geenius, kelle kortsud näos siiski selginevad, kui
teda kiidetakse.
Kui juba talvel ilmusid plakatite kujul
tänavapilti parukates Tamm ja Tommingas, siis tekitas see
võõristust ja skepsist: siinkirjutaj
a jaoks on n-ö ajastutükid vastunäidustatud. Pädastesse
kohale jõudes see skepsis mõnevõrra vähenes, sest
mõisaümbruse oivaline atmosfäär justkui
nõudiski barokkparukaid ja uhkelt lehvivaid pintsakusiile. Kristiina
Mündi kujundus on minimalistlik ja täpne.
Siiski pälvisid
tippnäitlejate köitvale psühholoogilisele
mõõduvõtmisele vaatamata palju tähelepanu ka
pääsukeste akrobaatikatrikid.