Pablo Neruda. RIA Novosti/Scanpix
Pablo Neruda "Armastusluuletused". Tõlkinud Carolina Pihelgas. Kaksikhammas (2019). 282 lk.
Tšiillane Pablo Neruda (1904–1973) on tänapäeval loetumaid hispaaniakeelseid luuletajaid, sellesse ­raamatusse on koondatud kolm tema ­luulekogu. „Kakskümmend armastusluuletust ja meeleheitelaul“ ilmus, kui autor oli kõigest 19aastane. Siin on juba jõudu ja väljendusrikkust nagu ­hilisemaski luules, kuid luuletused on unistuslikumad, abstraktsemad, võiks öelda, vähem eneseteadlikud. Juba raamatu esimese luuletuse esimene salm aga sisaldab üht Neruda luule ­iseloomulikku omadust, armastuse (ja armastajate) totaalsust, ulatuvust üle aja ja ruumi: Naisekeha, valevad künkad, valevad reied, / otsekui maailm sa oled, kui andunult ootad. / Sinu sisse tungib mu metsik töömehekeha, / kuni laps paiskub välja ­sügavalt maapõuest. Valdav tunne on pigem kurbus. Käest pudenes raamat, mida õhtuti alati loeti, / mu mantel kägaras maas nagu peksasaand koer. Siiski on kogus ka tugev erootiline münt.

„Kapteni laulud“ on pühendatud Neruda kolmandale naisele Matilde Urrutiale. Luulekogu ilmus algul anonüüm­selt, kuna Neruda ei tahtnud sellise kirgliku luulega teha haiget oma eelmisele naisele. Armastusse lülitub siin kogu loodu – teda ei olegi ilma maa, taeva, tuule, mereta, nagu ei ole maailma ilma armastuseta. Vaata mulle otsa, / vaata mulle otsa, / vaata mulle otsa üle mere, kus ma särades lähen, / vaata mulle otsa üle öö, kust purjetan läbi, / ja meri ja öö ongi sinu silmad; … ja nüüd sosistasid kõik asjad / meie armastuse nime, üks kivi teise järel / kordas meie nime ja meie suudlust. See on nagu Suur Pauk – kõik toimub ühes hetkes, ja sellega pannakse algus ­igavikule. Armastust toidab ainult armastus, armastus on alati kahepoolne. …koos / oleme täiuslikud kui üksainus jõgi, / kui üks­ainus liivatera; Aga ometi, / kui sa vähehaaval lakkaksid mind armastamast, / lakkaksin ka mina sind armastamast vähehaaval. Aga on veel ka lihtsalt elu: Ma näen sind / pesemas minu taskurätikuid, / riputamas aknast välja / minu katkiseid sokke / [--] meie vahel ei lõõma ainuüksi tuli, / vaid terve elu, / üks lihtne lugu, / ühe mehe ja naise / lihtne armastus, / kõigiga sarnane.

„Sada sonetti armastusest“ koosneb neljast osast: „Hommik“, „Keskpäev“, „Õhtu“, „Öö“. Kui eelmine kogu oli laviin, siis see nii hoogne ei ole, on üksikasjalikum, aeglasem, juba natuke tuttav. Mul pole aega, et pühitseda sinu juukseid. / Peaksin nad ükshaaval üle lugema ja ülistama. Vormilt on need sonetid üsna vabad ja riimideta. Ka siin tõmmatakse armastus üle kogu universumi. Sind kallistades kallistan kõike, mis olemas on: / kallistan liiva ja aega, vihmapuud, // ja kõik elab, et mina elada saaksin. Nagu võib osade pealkirjadestki arvata, läbib see kogu armastuse ja armastajate elukaare. Mulle isiklikult avaldas väga sügavat muljet viimane osa, „Öö“. Olematus on nii suur maja, / et selle sees saad sa kõndida läbi seinte / ja riputada pilte otse õhku.

Ei oska originaaliga võrrelda, kuid tõlge on nauditav. Ei teki mõtet, et oot-oot, mis siin originaalis oli, kõik on usutav kogu oma sürreaalsuses ja kohatises irratsionaalsuses. Tekst on piisavalt ühtne, siiski kohati ka kummaline, elav. Ei tundu, et kuskil miski läheks rütmist välja. Tõepoolest, kõik on armastusluule, aga väga laia haardega. Sellist maist, merist ja taevast kujundite tulevärki, mis ometi püsib jalgupidi maa peal, ei ole enam ammu lugenud.