15.02.2007, 00:00
Päev Maine’i vähipüügilaeval
Maitsvat merivähki võib püüda sodiks litsutud heeringa, searasva või koguni lehmanahaga, avastas Toomas Mikkor.
Homaar ehk suur merivähk (ingl k lobster) on enamikule
eestlastele tuntud rohkem filmidest kui elust. Kui mõnes filmis on
stseen maffiaperekonna tähtsamast pidusöögist, siis ei puudu
laualt enamasti ka homaaridest lookas vaagen. Tegelikult müüakse neid
ka suuremates eesti poodides, aga seal on nad väiksed, keedetud ja
soolvees külmutatud. Ning kallid.
Teispool ookeani on suur merivähk tavaline asi. Ta on alati ühe korraliku kalarestorani menüüs. Ja igas suuremas toidupoes on kalaosakonnas akvaarium, kust võid endale meelepärase eluka välja valida ning paluda ta sealsamas ära keeta. Või siis võid looma elusana koju kaasa võtta, et kole tapatöö ise korda saata. Järgnev söögielamus varjutab niikuinii igasugused süümepiinad.
Aga isegi teispool ookeani ei tea paljud, kust ja kuidas suur merivähk nende taldrikule jõuab. Teatakse vaid, et parimatest vähkidest parimad tulevad Maine’i osariigist.
Maine asub USA kirderannikul. Oma pika rannajoone ja seni veel suhteliselt vähe lagastatud loodusega on ta üks meeldivamaid osariike Uus-Inglismaal. Ookeani ulatuvad graniidilahmakad ja rohked okaspuumetsad meenutavad veidi Skandinaavia loodust.
Maine nimetab end uhkusega homaari-osariigiks. Koguni mõnedele selle osariigi autonumbrite aastakäikudele on trükitud vähk ja selle alla kiri “Lobster STATE”.
Selleks et näha, kuidas käib õige vähipüük, tuleb minna mõnesse Maine’i rannikukülasse. Kui intensiivne on külas vähipüük, on lihtne selgeks teha. Tuleb heita pilk sadamale ja poide otsas õõtsuvale laevastikule. Kui on olemas vähi vastuvõtupukt ja lahesopp laevukestest kirju, siis oled õiges kohas.
Üks selliseid on Stoningtoni väikelinnake Deer Islandil. Nime poolest veel saar, aga tegelikult enam mitte. Mandrilt viib sinna kõrge sild. Ei tea selle silla saamise lugu ning kohalikud ei paista ka selle nende kodu ja mandrit ühendava rauakolu üle kuigi õnnelikud olevat. Üks napsine merekaru arvas koguni, et kui bin Laden oleks WTC asemel selle silla õhku lasknud, poleks tal selle habemiku kohta ühtki paha sõna öelda. Et mandrilt tulevat nende saarele vaid rikkaid tolguseid, kes kõik maad ja majad üles ostavad ning oma korra maksma panevad. Et varsti polevat idüllilisest kalurilinnakesest jälgegi järel.
Praegu veel on. Poole tosina tänavaga linnakese servades asuvad majapidamised loovutavad oma õuemaa sageli vähipüügipüünistele. Seal ehitatakse uusi ja remonditakse vanu. Üks püünis maksab umbes 80 dollarit. Lisa veel 30–40 meetrit köit, ujuk ja poi – saab sada dollarit kokku. Igal tõsisel püügimehel on meres ligemale saja tuhande dollari eest püüniseid!
Et võõra mandri kultuur pole end veel saare ellu lõplikult sisse söönud, on tunda ka sadamas. Kõik on sõbralikud ja igaühel on aega võõrale tere öelda ning koguni mõni sõna juttu puhuda. Merele kaasa võtma sind keegi ei tõtta. Olevat juhtumeid, kui mõni lõbusõitja saab homaarilaeval muhu või kriimustuse ja siis tuleb tagasi koos oma advokaadiga. Külalislahkus ja vastutulelikkus võivat kalliks maksma minna. Ei aita ka see, et merele soovija vannub, et vihkab kõiki advokaate sama palju kui nemad ise. Noor kutt vähi vastuvõtupunktist palub õhtupoolikul tagasi tulla. Ta lubab küsitleda kogu laevastiku läbi.
Selgub, et need vähipüüdjad on tõesti imelikud inimesed. Hilisel pärastlõunal seesama saagi vastuvõtja ja kaaluja mi tte ainult et tunneb hommikuse merelesoovija ära, vaid tal on leitud ka kapten, kes võõra kaasa võtab.
Elu algab vähipüügilinnas juba ammu enne päiksetõusu. Needsamad jõulised picuptruck’id, mis alles mõni tund tagasi mootorite jõurates kõrtsist kodu poole vurasid, veavad juba sadamasse mehi, püüniseid, sööta, poisid, köisi ja kurat teab mida kõike veel. Kapten Pearly Frazer ja tema vähipüügilaev Jericho II saabub sööta peale võtma. Tema ongi see, kes võõra kaasa võtab.
Ega see laev suur ei ole. Ehk 12 meetrit pikk ja 3 lai. Meeskonnas on kapten ja söötja-püünistekorraldaja. Heledapäine ja sinisilmne kapten Frazer on usaldusväärse pilguga rahulik eakas merekaru. Tema toimetamist on lausa lust vaadata. Ta teab, mis ta teeb.
Teine mees on noorem. Tal on ilmselt ka nimi, aga mehed sadamast esitlevad paksude prillide, habeme ja hülgevurrudega pikka tüsedat kolmekümnendates meest kui Madmanit. Mees ise on oma hüüdnimega rahul ja nii ta selles loos Madmaniks jääbki.
Päiksetõusu ajal on just mõõn. Veetase on kukkunud ligi viis meetrit ja sööta peale laadivad laevad on kusagil kaugel all. Sadamapostid mustendavad sinitigudest. Mujal on nad delikatess, aga Maine’i kalurid ei pidanud neid sööma.
Vähisöödaks on väheväärtuslik kala, traalis sodiks litsutud heeringas. Peale selle veel fileerimistehase jäätmed – kalapead ja selgrood. Kõige üle peetakse arvestust, muidu ei saa midagi. Hinnakirjas on veel olemas searasv ja lehmanahk, aga pole näha, et ükski laev seda peale laadiks.
Jericho II võtab pardale ligi paarsada kilo sööta, heeringas ja kalarümbad pooleks.
Kui laev siirdub püügivetele, hakkab Madman söödakotte täitma. Need on väiksed tugevast kapronvõrgust kessid. Sellisest materjalist, mida vähid oma sõrgadega puruks ei räsi. Igaühe sisse läheb oma pool kilo kuni kilo kalasodi.
Püünis ise koosneb kolmest kambrist. Vähk haistab merepõhjas sööta ja tuleb asja uurima. Leiab püünise seinast augu. Ronib sisse, aga seal esimeses kambris veel sööta pole. Välja ta enam ei saa, sest sisenemisava meenutab pudelikaela, selle kaudu välja ronida ta ei oska. Küll oskab ta aga ronida lehtrisse. See viib ta järgmisse, keskmisse kambrisse. Seal kah veel süüa ei saa, vaid tuleb ronida läbi uue lehtri kolmandasse kambrisse ehk kööki. Kui ta on esimene, siis läheb siin peoks. Kalasodi kessi seest küll kätte ei saa, see on rohkem lõhnaks ja peibutamiseks. Enamasti on sellele lisaks köögis veel üks fileerimistehase jääkprodukt – kalarümp. Selle kallal saab siis segamatult maiustada, seni kuni teisi pidulisi pole. Kui need saabuvad, siis võib arvata, et kitsas köögis läheb kakluseks ja süüa pole enam aega.
Kapten Frazeri Jericho II teeb head sõitu. Ookean on vaikne, aga laeva käigust tingitud tuul tahab mütsi ära viia. Sõit püügipiirkonda võtab pool tunnikest. Tee viib üle kauneima meremaastiku, mida võib endale ette kujutada. Päikeseline ilm ja puhas taevas värvivad ka veepinna ilusaks siniseks. Üksikud puhtad valged pilvetupsud ilmestavad nii taevast kui selle peegelpilti meres. Siin-seal on väiksed saarekesed, rohelised metsamütsid peas. On ka mõni väike kare. Märjal külmal graniidil lösutavad hülged.
Muidusööjad, arvab Madman ja näitab hüljestele rusikat. Juulis, kui vähi koorik on pehme, söövat hü ; ;ljes päevas sama palju vähki, kui ta ise kaalub.
Hiljem seletab Madman juba rahulikumalt, et Maine’i vetes jagub homaari mõlemale, nii kaluritele kui hüljestele. Varu olevat pidevalt teadlaste vaatluse all. Homaaripüük olla nii tähtis tööstusharu, et niipea kui vähi arvukuses tagasilöök tuleb, järgnevat kohe ka vastumeetmed. Kitsendused jne. Praegu on iga püünise köögi seinal plastist ava. Selle kaudu pääsevad alamõõdulised vähid vabalt minema. See on siiski vaid kaluri töö kergendamiseks, et kollanokkasid püünises liiga palju poleks. Kahtlase suurusega vähid mõõdetakse niikuinii üle ja alamõõdulised lendavad üle parda. Aga plastava on kalibreeritud ja hõlpsati vahetatav. Kui tulevad kitsendused, vahetatakse väljapääsuavad kohe suuremate vastu välja.
Laev möödub kellegi teise püügirajoonist. Igaüks tunneb omad püünised ära poide ja lippude värvi järgi. Kui uurida, et kui sageli võõrad püüniseid puistamas käivad, vastab Madman, et liiga sageli. Seda juhtuvat ikka ja jälle ja vahele keegi ei jäävat. Võtab vöölt oma pussnoa ja imiteerib sellega torget – vaat nii teen, kui mõne varga kätte saan!
Ongi Pearly Frazeri poid ja lipud. Käik maha ja esimene poi on poordis. Madman teeb pootshaagiga vilunud liigutuse ja köis on käes. Lipp ja poi jäävad merre, köis pannakse vintsirattale ja elektrimootor hakkab seda üles sikutama. Ühe lipu all on kaks püünist. Mõlemad asetatakse parda servale, kaas avatakse ja saak loobitakse sealt välja. Peale homaari on seal ka kõvasti krabisid. Kõik lendavad eraldi kastidesse. Krabisid on kahte liiki ja needki peavad olema eraldi, sest hinnavahe on kuni kümnekordne. Krabil vaadatakse veel, et ega kõhu all ei ole marja. Kui on, siis lendab ta merre suurusest olenemata.
Kui elukad on kastides, vahetatakse püünise “köögis” söödakess. Selle alla kinitatakse enne kalarümp.
Ühe püünisega tegeleb Madman, teisega kapten. Siiski peab kapten vahepeal laevale käiku andma ja roolima, sellisel juhul lõpetab tema püünise tühjendamise ja söötmise Madman.
Kui püünised on korras, lendavad nad üle parda. Jalased, köied, ujukid ja poid hoolitsevad selle eest, et nad merepõhja õiges asendis jõuaks. Ja kohe haarab Madman pootshaagiga uue köie. Püüniseid, mida tuleb kontrollida, on täna üle saja.
Üks eelmisel päeval linnakeses kohatud kalurinaine seletas, et mõned hiivavad veel tänapäevalgi püüniseid merest paati käsitsi. Teised kalurid nimetavat seda naerdes “armstrongi” meetodiks. Sel hiivajal peab siis kas maruvähe püüniseid olema või siis väga tugevad käed. Isegi elektrivintsi võtab hiivamine inisema, kui seal korralik laadung sees on.
Augusti lõpp ja september on homaari kõrghooaeg. Siis on kapten roolis ja ei kusagil mujal. Kummagi püünise jaoks on siis laeval eraldi mees. Ja on veel spetsiaalne mees, kes söödakesse täidab, ja viies spetsiaalne mees, kes tangidega vähisõrgadele kummilinte paigaldab. Need kummid peavad ümber sõra olema, sest paarikilone homaar lõikab oma sõraga sõrme otsast ilma suurema probleemita. Või teeb mingit muud jama.
Kõrghooajal tuuakse ühe püügilkäiguga pool kuni poolteist tonni vähki. Palka saavad mehed kaptenilt/laevaomanikult püügi pealt. Kellele 5, kellele 10, kellele 15% saagist. Parimad paarilised, nagu näiteks Madman, saavad 25%.
Kastid hakkavad täituma ja Madman uhab neid aeg-ajalt voolikust tuleva mereveega üle. Et elukad elusana püsiksid. Vahel harutab ta ka omaenda vooliku välja ja suunab selle üle parda. Alates päiksetõusust on ta joonud juba kuuspaki odavat õllelaga – Bud Lighti. See otsib nüüd teed ihust välja. Kapten Frazer toimetab sellesama asjaajamise ära roolist lahkumata. Laseb sorinal vastu roolikambri seina. Küll Madman pärast laeva ära peseb...
Midagi erilist sel päeval merest ei tule. Nagu näiteks seda on nn blue lobster. See on pigmendivea tõttu sinine. Kalurid peavad seda haruldust eriliseks õnneks. Tänapäeval seda patta ei panda, vaid enamasti annetatakse teadusasutustele või loomaaia akvaariumile.
Väga suuri loomi ka sel päeval ei tule. Enamik kolmveerand kilo ja kilo ja veerandi vahele jäävad elukad. Suurimad, mis siit vetest saadud, on sellised, et kui täismees võtab sõrad käte vahele, siis homaari saba ulatub maha. Sel päeval toovad krabidele ja vähkidele vaheldust vaid püüniste külge klammerdunud erisuurused ja eri värvi meritähed.
Kui umbkaudu kolm neljandikku püünistest on klaaritud ja söödetud, otsitakse köiepundarde ja muu träni vahelt välja poolik kaheliitrine Morwood Canadian. See võtab valu ära, seletab Madman pudelit ulatades. Ta ei täpsusta, kas see võtab valu kehast või hingest. Aga arvatavasti mõlemast.
Kapten paneb ka korraliku punnsuutäie. Mekitab ja siis võtab veel teise ja kolmandagi. Lõunaks on kaheksa tundi merel oldud ja püünised üle vaadatud. Kogu tagasitee murrab Madman krabisõrgu. Keegi sõber oli tellinud õhtuöögiks. Et kui elad Stoningtonis, siis ei kõlbavat muuga jännata kui vaid sõrgadega. Kapten uurib reisijalt, kas tema mereäärne motellituba on köögiga või mitte. Kui kuuleb, et köögita, teeb ettepaneku tuba ringi vahetada. Et ta paneks reisijale ühe kessitäie vähki kaasa. Hea õhtul ära teha ja süüa.
Sadamas läheb saagi kaalumiseks. Vett läbilaskvad plastkastid asetatakse seejärel merre sumpadesse. Et elukad end seni hästi tunneksid, kui suur auto neile mandrilt järele tuleb.
Kui uurin kapten Pearly Frazerilt, et mis võõras talle sõidu ja elamuse eest võlgneb, kergitab ta algatuseks üllatunult kulme. Siis aga nagu miskit meenuks ja ta ütleb, et võib-olla võlgneb võõras talle ühe kaheliitrise Canadian Morwoodi. Kui pärast kiiret poeskäiku saab kaptenile ulatatud kaks kaheliitrist, siis on ta selgelt ähmi täis.
“Sa tõid ju liiga palju,” seletab kapten, “nüüd sa pead tagasi tulema! See teine on järgmise korra eest, eks?”
Pärast homaarilaeval veedetud päeva ja kogu selle raske töö pealtvaatamist ei tundu merivähi hind enam iial kallis. Ei poes ega restoranis. Ning seni pole kohanud ühtki kalarestorani, kus saaks homaari kõrvale tellida Morwood Canadiani. Lonks Morwoodi aitaks meeleolu viia tagasi sellesse päeva Maine’i rannikul...
Teispool ookeani on suur merivähk tavaline asi. Ta on alati ühe korraliku kalarestorani menüüs. Ja igas suuremas toidupoes on kalaosakonnas akvaarium, kust võid endale meelepärase eluka välja valida ning paluda ta sealsamas ära keeta. Või siis võid looma elusana koju kaasa võtta, et kole tapatöö ise korda saata. Järgnev söögielamus varjutab niikuinii igasugused süümepiinad.
Aga isegi teispool ookeani ei tea paljud, kust ja kuidas suur merivähk nende taldrikule jõuab. Teatakse vaid, et parimatest vähkidest parimad tulevad Maine’i osariigist.
Maine asub USA kirderannikul. Oma pika rannajoone ja seni veel suhteliselt vähe lagastatud loodusega on ta üks meeldivamaid osariike Uus-Inglismaal. Ookeani ulatuvad graniidilahmakad ja rohked okaspuumetsad meenutavad veidi Skandinaavia loodust.
Maine nimetab end uhkusega homaari-osariigiks. Koguni mõnedele selle osariigi autonumbrite aastakäikudele on trükitud vähk ja selle alla kiri “Lobster STATE”.
Selleks et näha, kuidas käib õige vähipüük, tuleb minna mõnesse Maine’i rannikukülasse. Kui intensiivne on külas vähipüük, on lihtne selgeks teha. Tuleb heita pilk sadamale ja poide otsas õõtsuvale laevastikule. Kui on olemas vähi vastuvõtupukt ja lahesopp laevukestest kirju, siis oled õiges kohas.
Üks selliseid on Stoningtoni väikelinnake Deer Islandil. Nime poolest veel saar, aga tegelikult enam mitte. Mandrilt viib sinna kõrge sild. Ei tea selle silla saamise lugu ning kohalikud ei paista ka selle nende kodu ja mandrit ühendava rauakolu üle kuigi õnnelikud olevat. Üks napsine merekaru arvas koguni, et kui bin Laden oleks WTC asemel selle silla õhku lasknud, poleks tal selle habemiku kohta ühtki paha sõna öelda. Et mandrilt tulevat nende saarele vaid rikkaid tolguseid, kes kõik maad ja majad üles ostavad ning oma korra maksma panevad. Et varsti polevat idüllilisest kalurilinnakesest jälgegi järel.
Praegu veel on. Poole tosina tänavaga linnakese servades asuvad majapidamised loovutavad oma õuemaa sageli vähipüügipüünistele. Seal ehitatakse uusi ja remonditakse vanu. Üks püünis maksab umbes 80 dollarit. Lisa veel 30–40 meetrit köit, ujuk ja poi – saab sada dollarit kokku. Igal tõsisel püügimehel on meres ligemale saja tuhande dollari eest püüniseid!
Et võõra mandri kultuur pole end veel saare ellu lõplikult sisse söönud, on tunda ka sadamas. Kõik on sõbralikud ja igaühel on aega võõrale tere öelda ning koguni mõni sõna juttu puhuda. Merele kaasa võtma sind keegi ei tõtta. Olevat juhtumeid, kui mõni lõbusõitja saab homaarilaeval muhu või kriimustuse ja siis tuleb tagasi koos oma advokaadiga. Külalislahkus ja vastutulelikkus võivat kalliks maksma minna. Ei aita ka see, et merele soovija vannub, et vihkab kõiki advokaate sama palju kui nemad ise. Noor kutt vähi vastuvõtupunktist palub õhtupoolikul tagasi tulla. Ta lubab küsitleda kogu laevastiku läbi.
Selgub, et need vähipüüdjad on tõesti imelikud inimesed. Hilisel pärastlõunal seesama saagi vastuvõtja ja kaaluja mi tte ainult et tunneb hommikuse merelesoovija ära, vaid tal on leitud ka kapten, kes võõra kaasa võtab.
Elu algab vähipüügilinnas juba ammu enne päiksetõusu. Needsamad jõulised picuptruck’id, mis alles mõni tund tagasi mootorite jõurates kõrtsist kodu poole vurasid, veavad juba sadamasse mehi, püüniseid, sööta, poisid, köisi ja kurat teab mida kõike veel. Kapten Pearly Frazer ja tema vähipüügilaev Jericho II saabub sööta peale võtma. Tema ongi see, kes võõra kaasa võtab.
Ega see laev suur ei ole. Ehk 12 meetrit pikk ja 3 lai. Meeskonnas on kapten ja söötja-püünistekorraldaja. Heledapäine ja sinisilmne kapten Frazer on usaldusväärse pilguga rahulik eakas merekaru. Tema toimetamist on lausa lust vaadata. Ta teab, mis ta teeb.
Teine mees on noorem. Tal on ilmselt ka nimi, aga mehed sadamast esitlevad paksude prillide, habeme ja hülgevurrudega pikka tüsedat kolmekümnendates meest kui Madmanit. Mees ise on oma hüüdnimega rahul ja nii ta selles loos Madmaniks jääbki.
Päiksetõusu ajal on just mõõn. Veetase on kukkunud ligi viis meetrit ja sööta peale laadivad laevad on kusagil kaugel all. Sadamapostid mustendavad sinitigudest. Mujal on nad delikatess, aga Maine’i kalurid ei pidanud neid sööma.
Vähisöödaks on väheväärtuslik kala, traalis sodiks litsutud heeringas. Peale selle veel fileerimistehase jäätmed – kalapead ja selgrood. Kõige üle peetakse arvestust, muidu ei saa midagi. Hinnakirjas on veel olemas searasv ja lehmanahk, aga pole näha, et ükski laev seda peale laadiks.
Jericho II võtab pardale ligi paarsada kilo sööta, heeringas ja kalarümbad pooleks.
Kui laev siirdub püügivetele, hakkab Madman söödakotte täitma. Need on väiksed tugevast kapronvõrgust kessid. Sellisest materjalist, mida vähid oma sõrgadega puruks ei räsi. Igaühe sisse läheb oma pool kilo kuni kilo kalasodi.
Püünis ise koosneb kolmest kambrist. Vähk haistab merepõhjas sööta ja tuleb asja uurima. Leiab püünise seinast augu. Ronib sisse, aga seal esimeses kambris veel sööta pole. Välja ta enam ei saa, sest sisenemisava meenutab pudelikaela, selle kaudu välja ronida ta ei oska. Küll oskab ta aga ronida lehtrisse. See viib ta järgmisse, keskmisse kambrisse. Seal kah veel süüa ei saa, vaid tuleb ronida läbi uue lehtri kolmandasse kambrisse ehk kööki. Kui ta on esimene, siis läheb siin peoks. Kalasodi kessi seest küll kätte ei saa, see on rohkem lõhnaks ja peibutamiseks. Enamasti on sellele lisaks köögis veel üks fileerimistehase jääkprodukt – kalarümp. Selle kallal saab siis segamatult maiustada, seni kuni teisi pidulisi pole. Kui need saabuvad, siis võib arvata, et kitsas köögis läheb kakluseks ja süüa pole enam aega.
Kapten Frazeri Jericho II teeb head sõitu. Ookean on vaikne, aga laeva käigust tingitud tuul tahab mütsi ära viia. Sõit püügipiirkonda võtab pool tunnikest. Tee viib üle kauneima meremaastiku, mida võib endale ette kujutada. Päikeseline ilm ja puhas taevas värvivad ka veepinna ilusaks siniseks. Üksikud puhtad valged pilvetupsud ilmestavad nii taevast kui selle peegelpilti meres. Siin-seal on väiksed saarekesed, rohelised metsamütsid peas. On ka mõni väike kare. Märjal külmal graniidil lösutavad hülged.
Muidusööjad, arvab Madman ja näitab hüljestele rusikat. Juulis, kui vähi koorik on pehme, söövat hü ; ;ljes päevas sama palju vähki, kui ta ise kaalub.
Hiljem seletab Madman juba rahulikumalt, et Maine’i vetes jagub homaari mõlemale, nii kaluritele kui hüljestele. Varu olevat pidevalt teadlaste vaatluse all. Homaaripüük olla nii tähtis tööstusharu, et niipea kui vähi arvukuses tagasilöök tuleb, järgnevat kohe ka vastumeetmed. Kitsendused jne. Praegu on iga püünise köögi seinal plastist ava. Selle kaudu pääsevad alamõõdulised vähid vabalt minema. See on siiski vaid kaluri töö kergendamiseks, et kollanokkasid püünises liiga palju poleks. Kahtlase suurusega vähid mõõdetakse niikuinii üle ja alamõõdulised lendavad üle parda. Aga plastava on kalibreeritud ja hõlpsati vahetatav. Kui tulevad kitsendused, vahetatakse väljapääsuavad kohe suuremate vastu välja.
Laev möödub kellegi teise püügirajoonist. Igaüks tunneb omad püünised ära poide ja lippude värvi järgi. Kui uurida, et kui sageli võõrad püüniseid puistamas käivad, vastab Madman, et liiga sageli. Seda juhtuvat ikka ja jälle ja vahele keegi ei jäävat. Võtab vöölt oma pussnoa ja imiteerib sellega torget – vaat nii teen, kui mõne varga kätte saan!
Ongi Pearly Frazeri poid ja lipud. Käik maha ja esimene poi on poordis. Madman teeb pootshaagiga vilunud liigutuse ja köis on käes. Lipp ja poi jäävad merre, köis pannakse vintsirattale ja elektrimootor hakkab seda üles sikutama. Ühe lipu all on kaks püünist. Mõlemad asetatakse parda servale, kaas avatakse ja saak loobitakse sealt välja. Peale homaari on seal ka kõvasti krabisid. Kõik lendavad eraldi kastidesse. Krabisid on kahte liiki ja needki peavad olema eraldi, sest hinnavahe on kuni kümnekordne. Krabil vaadatakse veel, et ega kõhu all ei ole marja. Kui on, siis lendab ta merre suurusest olenemata.
Kui elukad on kastides, vahetatakse püünise “köögis” söödakess. Selle alla kinitatakse enne kalarümp.
Ühe püünisega tegeleb Madman, teisega kapten. Siiski peab kapten vahepeal laevale käiku andma ja roolima, sellisel juhul lõpetab tema püünise tühjendamise ja söötmise Madman.
Kui püünised on korras, lendavad nad üle parda. Jalased, köied, ujukid ja poid hoolitsevad selle eest, et nad merepõhja õiges asendis jõuaks. Ja kohe haarab Madman pootshaagiga uue köie. Püüniseid, mida tuleb kontrollida, on täna üle saja.
Üks eelmisel päeval linnakeses kohatud kalurinaine seletas, et mõned hiivavad veel tänapäevalgi püüniseid merest paati käsitsi. Teised kalurid nimetavat seda naerdes “armstrongi” meetodiks. Sel hiivajal peab siis kas maruvähe püüniseid olema või siis väga tugevad käed. Isegi elektrivintsi võtab hiivamine inisema, kui seal korralik laadung sees on.
Augusti lõpp ja september on homaari kõrghooaeg. Siis on kapten roolis ja ei kusagil mujal. Kummagi püünise jaoks on siis laeval eraldi mees. Ja on veel spetsiaalne mees, kes söödakesse täidab, ja viies spetsiaalne mees, kes tangidega vähisõrgadele kummilinte paigaldab. Need kummid peavad ümber sõra olema, sest paarikilone homaar lõikab oma sõraga sõrme otsast ilma suurema probleemita. Või teeb mingit muud jama.
Kõrghooajal tuuakse ühe püügilkäiguga pool kuni poolteist tonni vähki. Palka saavad mehed kaptenilt/laevaomanikult püügi pealt. Kellele 5, kellele 10, kellele 15% saagist. Parimad paarilised, nagu näiteks Madman, saavad 25%.
Kastid hakkavad täituma ja Madman uhab neid aeg-ajalt voolikust tuleva mereveega üle. Et elukad elusana püsiksid. Vahel harutab ta ka omaenda vooliku välja ja suunab selle üle parda. Alates päiksetõusust on ta joonud juba kuuspaki odavat õllelaga – Bud Lighti. See otsib nüüd teed ihust välja. Kapten Frazer toimetab sellesama asjaajamise ära roolist lahkumata. Laseb sorinal vastu roolikambri seina. Küll Madman pärast laeva ära peseb...
Midagi erilist sel päeval merest ei tule. Nagu näiteks seda on nn blue lobster. See on pigmendivea tõttu sinine. Kalurid peavad seda haruldust eriliseks õnneks. Tänapäeval seda patta ei panda, vaid enamasti annetatakse teadusasutustele või loomaaia akvaariumile.
Väga suuri loomi ka sel päeval ei tule. Enamik kolmveerand kilo ja kilo ja veerandi vahele jäävad elukad. Suurimad, mis siit vetest saadud, on sellised, et kui täismees võtab sõrad käte vahele, siis homaari saba ulatub maha. Sel päeval toovad krabidele ja vähkidele vaheldust vaid püüniste külge klammerdunud erisuurused ja eri värvi meritähed.
Kui umbkaudu kolm neljandikku püünistest on klaaritud ja söödetud, otsitakse köiepundarde ja muu träni vahelt välja poolik kaheliitrine Morwood Canadian. See võtab valu ära, seletab Madman pudelit ulatades. Ta ei täpsusta, kas see võtab valu kehast või hingest. Aga arvatavasti mõlemast.
Kapten paneb ka korraliku punnsuutäie. Mekitab ja siis võtab veel teise ja kolmandagi. Lõunaks on kaheksa tundi merel oldud ja püünised üle vaadatud. Kogu tagasitee murrab Madman krabisõrgu. Keegi sõber oli tellinud õhtuöögiks. Et kui elad Stoningtonis, siis ei kõlbavat muuga jännata kui vaid sõrgadega. Kapten uurib reisijalt, kas tema mereäärne motellituba on köögiga või mitte. Kui kuuleb, et köögita, teeb ettepaneku tuba ringi vahetada. Et ta paneks reisijale ühe kessitäie vähki kaasa. Hea õhtul ära teha ja süüa.
Sadamas läheb saagi kaalumiseks. Vett läbilaskvad plastkastid asetatakse seejärel merre sumpadesse. Et elukad end seni hästi tunneksid, kui suur auto neile mandrilt järele tuleb.
Kui uurin kapten Pearly Frazerilt, et mis võõras talle sõidu ja elamuse eest võlgneb, kergitab ta algatuseks üllatunult kulme. Siis aga nagu miskit meenuks ja ta ütleb, et võib-olla võlgneb võõras talle ühe kaheliitrise Canadian Morwoodi. Kui pärast kiiret poeskäiku saab kaptenile ulatatud kaks kaheliitrist, siis on ta selgelt ähmi täis.
“Sa tõid ju liiga palju,” seletab kapten, “nüüd sa pead tagasi tulema! See teine on järgmise korra eest, eks?”
Pärast homaarilaeval veedetud päeva ja kogu selle raske töö pealtvaatamist ei tundu merivähi hind enam iial kallis. Ei poes ega restoranis. Ning seni pole kohanud ühtki kalarestorani, kus saaks homaari kõrvale tellida Morwood Canadiani. Lonks Morwoodi aitaks meeleolu viia tagasi sellesse päeva Maine’i rannikul...