Päev muusikas - Eric Copeland (Black Dice)

Newyorklane Eric Cope­land teeb muusikat, mis sobib pimedamale ajale, hämaratesse urgastesse ja julgetele kõrvadele. Oma kõige nimekama töökohaga – avant-rock/elektroonika-bändiga Black Dice – esineb ta 17. septembril Tallinnas, Von Krahlis.

Milline lugu on parim ...

... kus sa ise kaasa oled teinud?

Parasjagu meeldib mulle mängida jämmi “Chicken Shit”. Ma pole kindel, kas seda saaks parimaks pidada, aga just praegu olen tast meie kontsertidel kõige rohkem sisse võetud. Lugu on ka üsna uus, nii et mul pole mängimisest veel kõrini... tuuri-paari pärast on see mõistagi muutunud.

... kaasa vilistamiseks?

Warren Zevoni “Werewolves of London”, kuigi ma arvan, et Kid Rock on selle loo ära tapnud. Kid Rocki uus pala, mis seda lugu sämplib, on nii sitt, et ajab naerma.

... ja rajum peolugu?

50 Centi “In Da Club”? Üsna karmilt kõlav jämm, mitmete üleskütvate momentidega, millele saavad kõik kaasa noogutada... Samas oleks see nagu miski meesüliõpilaste vennaskonna lugu, mis teeb loole kaasaelamise pisut raskeks.

... mis kellelegi teisele ei meeldi?

The Spin Doctorsi “Little Miss Can’t Be Wrong”. Kui see lugu populaarne oli, vihkasin ma teda. Praegu saan ma temaga hakkama ja ta mängib mul, kui autoga sõidan. Aga jah, sitt on ta siiski ka.

... mis sobiks su matustele?

“Roadhouse Blues”, The Doors. Tõsiselt, väga kõva jämm. Ma ei ole siinkohal sugugi nostalgiline ning loodetavasti ei kujune mu matused väga morniks. Pigem olgu matus huumorimeelne elu tähistamine.

Millist lugu sa vihkad?

LCD Soundsystemi “New York I Love You But You’re Bringing Me Down”. Tõeline tükk sitta, mees, ja üdini solvav kõigile newyorklastele. Vaese mehe Randy Newman. See lugu ei tohiks eksisteeridagi. Esimest nooti kuuldes tunnen end räpaselt ja rentslis.