Päev muusikas - Henrik Esse (Bad Apples)
Milline lugu on parim ...
... hommikune ärataja?
Olav Ehala LP-lt “Laulud” kõige esimene pala “Võta mind lehtede varju”. Algab hiilivalt, tasaselt ja muutub intensiivsemaks. Vahepeal peab pausi. Kuid alustab uuesti ja kestab. Töötab veidi nagu nüüdisaja äratuskell.
Piisavalt närvilise taktimõõduga lugu, et mitte voodis rahulikuks jääda, võimsate puhangutega, mis süstivad energiat. Ta raputab ja annab laengu, kuid teeb seda siiski suure õrnusega. Ja on kokkuvõttes ka väga ilus lugu, millega alustada päeva.
... mille sa just oled avastanud?
Kogumikult “Uued laulud, lemmikhääled 1” lugu “Palju on kell”.
Tõenäoliselt maailma kõige paranoilisema meeleoluga estraadilugu, mis kunagi tehtud, sotsialistliku igapäevaparanoia väljendus muusikas.
Keegi noor mees ärkab 1960ndate lõpu Tallinnas keset ööd, külm higi laubal, pobisedes omaette: “Palju kell on? Pean tõusma viie ajal.” Täiesti kummastav on aga kuulda, kui peategelane küsib: “Kas on mus küllalt valgust, et tulla inimeseks inimeste hulka?”
Eksistentsialistlik estraad à la Naissoo/Karmo. Ning üllatus-üllatus, vaevatud noormeheks on Boris Lehtlaan.
... on parim peolugu?
Collage’i albumi “Käokiri” B-külje pealt esimene pala “Memme vaev”. Viitna kõrts, põdranahad seintel, värvilised papist õllealused, põnevalt raseeritud näokarvastik ja inimesed kitsenahast vestides – siit ma tulen!
... duši all kaasalaulmiseks?
Jaak Joala “Kui oleksin tuul” kogumikult “Uued laulud, lemmikhääled 2”. Optimistlik pesemine garanteeritud.
... mis toob pisara palgele?
Virmaliste lugu “Taaskohtumine” albumilt “Tund aega virmalistega”. Puhas hingeliigutus, suure kirega loodud muusika.
... uinutaja?
Marju Kuudi ja Uno Loobi ühiselt bossanovade LP-lt pala nimega “Laul”. Kerge ehmatusega avastasin ükskord, et seda mängiti päevasel ajal ühes suures kaubamajas. Seega võiks tegemist olla uimastava looga vahest küll. Ma kuulaks seda plaati siiski ainult kodus küünlavalgel.
... mida kõik võiksid kuulata?
Marju Kuudi lauldud “See pole see” Valter Ojakääru LP-lt “Vastu kerkivale kuule”. Kuulake tõesti just seda varianti, sest kellegi teise käe all ei ole see lugu nii hästi välja kukkunud kui 70ndate ENSV lounge-muusika gurul Jaan Kumanil.
Ja olgem ausad, tegemist on ka ühe kõige kütkestavama esitusega üldse.
... mis kellelegi teisele ei meeldi?
Näiteks 1979. aasta Arne Oidi lauluvõistluse LP “Sõprusest sünnivad lilled” pealt “Aeg sõuab, aeg jõuab” Tarmo Pihlapi ja Fixi esituses.
Mulle meeldib väga see versioon, mis seal plaadil on. Ja Tarmo Pihlap on mulle ka selle esituse tõttu sümpaatne. Aga senini olen seda julenud ainult omaette kuulata, sest joodeldamine ja “Amarillo” ei tundu ju hea endena. Loo sõnum võib tunduda ka selline, et selle tegelikuks mõistmiseks peaks ehk olema 50aastane.
... mis sobiks su matustele?
Uno Naissoo autorialbumilt “Mälestusi kodust” pärinev kelmikas instrumentaalpala kanakarjaga(!) “Valss-grotesk”. See on ikka super!
Sinna otsa võib siis juba mängida ka plaadi viimase loo, milleks on mõtlikum lühike pildike “Kajad”. Siis oleks lahkumine väärikas ja inimestel tuju hea.
millist lugu sa vihkad / ei salli?
Celine Dioni “My Heart Will Go On”. Aga õnneks pole see eestlaste tehtud ning puudub minu kodusest plaadiriiulist.
* Bad Applesi järgmised kontserdid toimuvad 13. novembril Tartus klubis Plink Plonk ning 29. novembril Tallinnas Von Krahlis.
