Kristjan Virma (foto: Vahur Krouverk)

Milline lugu…
...on parim hommikune ärataja?

Hommikuse äratuskellahelinana kõlab minu magamistoas Joy Divisioni "Love Will Tear Us Apart". Vaatamata oma morbiidsele kontekstile ja hommikuses magamistoas ehk grotesksena mõjuvale sõnumile (hea algus päevaks!) on ju siiski sel lool väga hea meloodia.

...on parim, mille sa just oled avastanud?
Oma viimatise avastusena võiksin ehk välja tuua hiljuti ka Tallinnas esinenud Juniuse. Kui mõnd konkreetset lugu mainida, siis vast „At The Age of Decay”. See bänd langeb minu jaoks samasse sahtlisse Isise ja Cult of Lunaga, mis on täpselt minu teetass.

...meenutab sulle sinu esimest kontserdikäiku?
Esimene kontserdil käik jääb nii ähmasesse minevikku, et konkreetset bändi ja lugu välja tuua on keeruline. Oma osa on selles ehk ka üheksakümnendate algusaja kontsertide hektilisel atmosfääril ja kehval helilisel tasemel. Eks neid bände, kes meil tollel ajal „klubides” mängisid, teavad kõik asjassepühendatud, kuid olgem ausad: muusika, mis neil pidudel mängis, oli pahatihti teisejärguline :). Aga esile tooksin ma sellise loo nagu Paradise Losti „True Belief” (plaadilt "Icon"), mille official video sisaldab kaadreid 1993. aasta Rock Summerist ja on südamelähedane igale kohal viibinud Eesti hevikale.

...on parim siis, kui oled vihane?
See on keeruline küsimus, sest samavõrra keeruline on see emotsioongi. Viha võib olla mootoriks midagi korda saata, kuid ka äärmiselt destruktiivne (ja kõike seal vahepeal). Destruktiivsel väljaelamisel valiksin omale taustamuusikaks Fear Factory plaadilt Archetype loo „Cyberwaste”. Ikkagi neljatähelised sõnad sees ja puha...

...mis toob pisara palgele?
Selliseks looks võiks olla Anathema EP-lt "Pentecost III" lugu „We, the Gods”. Selle loo emotsionaalne laeng koos oma misantroopse sõnumiga mudib hinge kohe mõnuga – mis sellest, et üsna klišeelike kujunditega. Kuid pisarad, mis selle loo kuulamine võiks esile kutsuda, on tõsiuskliku pisarad, kes saab ilmutuse oma Jumalalt Tõe kohta...

…muutis sinu arusaamu muusikast?
Konkreetset lugu, mis minu arusaama muusikast muutis, ma ei mäleta. Ja seda väga lihtsal põhjusel. Kaheksakümnendate keskpaiku jõudis minu näppu 60minutiline kassett, mille ühele poolele oli kirjutatud Manowar ja teisele poolele Metallica. Lugude nimesid ega plaadi nime sellel polnud. Need poisikesena kuulatud 60 minutit muusikat on sisuliselt kujundanud kogu minu ülejäänud elu muusikalise maitse.

...on parim, mida kõik võiksid kuulata?
Kui seltskond on külas ja õhtu kisub juba öösse, siis varem või hiljem jõuab minu plaadimasinasse Hawkwindi plaat „Levitation“. Ja ilmselt sellel hetkel ma hoolin juba üsna vähe sellest, kas teistele ka see meeldiks. Igatahes meeldib mulle sellelt plaadilt enim lugu „Space Chase” – see on selline mõnus, tujutõstev, tempokas ja eksperimenteeriv lugu...

...on parim, mis kellelegi teisele ei meeldi?
Khanate plaadilt „Things Viral“ lugu „Too Close Enough To Touch”. Ja seda sellepärast, et sealt kostvat muusikaks nimetama nõustuksid vist tegelikult vähesed. Üksteist minutit hinge muserdavat heliteraapiat.

Millist lugu sa vihkad?
Kümme aastat tagasi sõitsime kuue inimesega väikeses valges renditud Volkswageni bussis läbi Euroopa Tallinnast Rotterdami väikesele kontsertturneele ja tagasi. Sõit sinna kestis kolm päeva ja sama palju tagasi. Esimese päeva õhtuks olid kõik kiiruga kaasa haaratud plaadid läbi kuulatud ning hakkasime kruttima masina küljes oleva raadio nuppe – kui jaama signaal oli puhas, siis jätsime kruttimise järele. Kuid raadio oli neetud, sest alati juhtus nii, et mõne aja pärast hakkas sealt kostma Las Ketchupi nimelise taidluskollektiivi lugu „Asereje“. Tänaseks päevaks on õnneks mul selle laulu sõnad juba ununenud, kuid arvan tundvat vähemalt kuut inimest maailmas, kes vihkavad seda laulu südamest. Mina nende hulgas.