Milline lugu on parim...
...kus sa ise kaasa oled teinud?


Müürilille “Taevaluugid” ja “Sa läksid” 3 Pead viimaselt kogumikalbumilt “Taevaluugid”. Häälepaelad vallandusid ja taevaluugid avanesid.


...hommikune ärataja?


Sven Libaeki “Open Sea Theme” või Arne Oidi ja Margus Kappeli “Kaks kuukiirt mu toas”. Mõlemas loos heliseb hommik minu jaoks ühtviisi äratuntavalt, vahet ju pole, kas Tallinna või Austraalia korteris, ikka sarnaselt kohvikruusi ja taganttõukava kellavärgi saatel.


...kaasa vilistamiseks?


Vilistamisega on üsna täbarad lood, ei vilise üldse. Aga kui väga vaja, siis võiks lõõtspillimängija Karl Kikase seadete järgi vilistada, näiteks nadinunnadi võtmes suvises Setu tarekeses. Või veelgi ürgsemal viisil – linnusädina saatel.


...pidutsemiseks?


Black Mountaini “No Hits” – raju sõnumi ja biidiga lugu startimiseks.


...pohmelli ravimiseks?


Angelo Badalamenti kirjutatud muusika David Lynchi filmile “The Straight Story” – oskuslik rutiinipurustaja ja teejuht pahupidi pööranud sisemaailmale.


...erootilise vibratsiooni looja?


Boraxi “Spartakiaad”. Sõitsin 97. aasta algul, Boraxi kassett “Tallinn” pihus, Chicagosse, asi lendas kohe pleierisse ja sinna see aastaks vibreerima jäi. Mis või kes oli aga tegelikult selle loo taga, on vist niigi selge.


...mis kellelegi teisele ei meeldi?


Whitesnake’i lugu “Is This Love”, teismeeas käiasime sõbrannaga lugu hommikust õhtuni Hitachi sangast. Midagi ei ole teha, siiamaani annab tunda.


...mis sobiks su matustele?


Ryuichi Sakamoto klaverioopus “Energy Flow”. Selle loo saatel saatsin 2004. aastal oma kalli vanaema teele, samasuguse energiavooga võiks meievaheline taaskohtumine toimuda.


...millist lugu sa vihkad?


Vihkamist ei ole, kui, siis avalikus ruumis pealesunnitud tobe raadio­programm.