Ozonile on omane satiiriline tunnetus, ikka on oluline seksuaalsuse temaatika, seejuures huvitavad teda piirialad. Võiks öelda, et Ozon flirdib väljapeetult vabameelsuse ja taunitavaga. “Noor ja ilus” pole erand. Ühtlasi teeb Ozon kummarduse Luis Buñueli filmile “Belle de Jour” (1967).

Kaunis Isabelle (Marina Vacth) on 17aastane Sorbonne’i tudengineiu jõukast keskklassist. Ent neiu hakkab elama kahte elu: päeval tudeng, õhtul prostituut.

Võiks öelda, et Isabelle katsetab oma piire, tegeleb seksuaalse ärkamisega jne. Ent Ozon räägib vihjetega ja loob dissonantse, mida maksab tähele panna. Lähtuvalt aastaaegadest on film jaotatud neljaks, alustatakse suvest ja lõpetatakse kevadega. Aastaaegadega seonduv häälestus on Isabelle’i elukäiguga selgelt disharmoonias. Alustatakse faasist, kus loodus on küps ja ootab närbumist (ent Isabelle on 17), ring saab täis kevadega, looduse uue ärkamisega, Isabelle aga… Jah, filmi lõpp on ses plaanis eriti kõnekas.

Viibitakse ajatsüklis, kus loodus räägib üht keelt, inimese elu aga teist. Kõnekas on, et Isabelle’i kliendid kipuvad olema suisa vanad, või vähemasti on neil juba habemes halli.

Inimese elutsükkel liigub nii, et noorest ja ilusast saadakse vanaks ja ilusaks. Isabelle ja tema kliendid moodustavad selle tsükli poolused. Ja koos aasta möödumisega astub Isabelle uude elutsüklisse ka ühiskondlike hoiakute suhtes. Tütarlaps saab 18 ja ta pole enam alaealine prostituut. Noorus kohtab enda peegelpildina vanadust.

Ozoni kujutlus on muidugi romantiline. Ollakse prostituut, sest ei olda ega taheta olla nagu teised. Teenitakse raha, mida polegi nagu vaja. Kui siia on peidetud ka pisut meeleheidet, siis säärast, mida inimene saab endale lubada jõudeajal. Maailma, mida näeme näiteks filmis “Hoorade hiilgus” (2011), siit ei leia. Ent Ozon on intelligentne ja terane, samas väljapeetud ja kõneleb vihjetega. Seda polegi nii vähe.

Tallinn – CC Plaza, Sõprus; Tartu – Ekraan